Seemnete levik
Seemnete levik on viis, kuidas seemned jõuavad emataimest uude kohta. "Hajutamine" tähendab levikut või laialilaotamist. Põhiidee on järgmine. Taimed ei saa ilmselgelt liikuda pärast seda, kui nad on juurdunud. Sellest järeldub, et nende seemnete eemaldamine emataimest on evolutsiooniline eelis. Kui seemned juurduvad lähedal, siis konkureerivad nad üksteisega ja emataimega. Samuti on liigi ellujäämise tõenäosus suurem, kui selle liikmed on laialt levinud. Seda seetõttu, et kohalikud katastroofid jätavad taimed ikkagi teistesse kohtadesse.
Alates esimestest maismaataimedest Siluri perioodil 300 miljoni aasta jooksul kuni alumise kriidiajani toimus praktiliselt kogu eoste ja seemnete transport mehaaniliselt. Tegelikult toimus enamiku taimeliikide puhul nii viljastamine kui ka levik tuule abil. Kui mitte tuul, siis oli vahendiks vesi. Suur muutus toimus koos õitsvate taimede ilmumisega kriidiajastul.
Lillede ja putukate lugu on üks parimaid näiteid ko-evolutsioonist. Kivistunud mardikate ja kärbeste soolestiku sisu, tiibade struktuurid ja suulõiked viitavad sellele, et nad tegutsesid varajaste tolmeldajatena. Mardikate ja angiospermide vaheline seos alumisel kriidiajal viis angiospermide ja putukate paralleelse kiirgumiseni ülemisel kriidiajal. Ülemkriidiaegsete lillede areng annab märku hümnopterlaste ja angiospermide vahelise mutualismi algusest.
See, mis kehtib viljastamise kohta, kehtib ka leviku kohta. Spoorid, madalamate taimede tillukesed saadused, levivad peaaegu alati tuulega. Sama kehtib ka paljude seemnete kohta. Mõned seemned ja nende hilisem areng, viljad, on ilmselgelt "kohandused" loomadega täidetud maailmaga. Kui nad levivad söömise teel, on kasulik, et nad oleksid toitvad ja hea toiduks. Seega võivad eosed, seemned ja viljad levida mehaaniliselt või loomade poolt:
Viola seemned
Mehhaaniline hajutamine
Tuulega levimine
Tuulega leviva seemne puhul on oluline, et see on väga kerge. See peab olema võimeline hõlpsasti tuulega hõljuma, muidu langeb see otse maapinnale. Mõnede seemnete, näiteks piimalille ja võilille seemnete peal on "langevarjud". Mõned seemned on väga väikesed ja kerged, peaaegu nagu tolm. Orhideeseemned ja mooniseemned on sellised. Mooni seemned on väikese kapsli sees, mille ülaosas on väikesed avad. Tuulisel päeval kõigub mooni viljakapsel küljelt küljele, raputades pisikesi seemneid aknast välja nagu soolakübar.
Teine puu, mida võib tuul laiali ajada, on vahtra viljad. Vahtrapuul on väikesed skisokarpe, mis on kahepoolsed tiivulised viljad. Neid nimetatakse ka samaraks. Nende kergus ja "tiivad" aitavad neil õhus püsida, kuni nad on jõudnud uude, rohke pinnasega kohta. Ka pärnadel ja kaskedel on samaraid.
Plahvatusohtlik tegevus
Mõned puuviljad võivad küpsedes oma seemned ära visata (ära visata). See on üks taimede kiire liikumise tüüp, kus viljad visatakse välja väikesest "masinast".
Hernekaubad kasutavad sageli mehaanilist hajutamist. Kui seemned on valmis, kuivab kaun ära. Kui kauna kuivab, kuivab kauna sisemine osa kiiremini kui väline osa. See paneb kaunad seestpoolt väänduma, lõhkudes äkki vägivaldselt lahti, keereldes väikeseks spiraaliks. Kui see rullimine toimub, lendavad seemned kaunast välja igas suunas.
Impatiens - mida nimetatakse ka "touch-me-nots" või "jewel weeds" - on suur õistaimede perekond. Kui seemned on küpsed ja valmis, saab kuivatatud viljadest päästik. Kui loom või inimene taime puudutab, lõhkeb see lahti ja paiskab seemned kõikjale. Kui maapind on märg, võivad seemned idaneda otse seal, kus nad maanduvad; nad võivad ka kapsli lõhkemise põhjustanud olendi külge kinni jääda. See võib aidata neil uude kohta kanduda.
Ka lillad ja hobused kasutavad mehaanilist levikut. Kui seemned on valmis, avaneb see valju "POP!" heliga. Üks teine vili, mida nimetatakse pritsikurgiks, kasutab samuti mehaanilist levikut. On veel sadu teisi vilju, mis kasutavad mehaanilist levikut.
Vee hajutamine
Need taimed kasvavad tavaliselt vee lähedal. Kui seeme satub vette, võib see enne kasvukoha leidmist kanduda pikalt.
Hea näide on vesiroos. Vesilillede kaunid õied loovad vilja, mis ujub mõnda aega vees ja vajub seejärel põhja, et juurduda tiigi põhjas. Veelillede seemned võivad vees laiali valguda ja idaneda.
Palmi, mis kasvab vee lähedal, levitab oma seemneid samuti vee kaudu. Võimsad ookeanivoolud, mis ühendavad mandreid, liigutavad palmi seemned, mida nimetatakse kookospähkliteks, oma uude koju.
Mangroovipuu elab otse vees. Nende seemned langevad puult maha ja kasvatavad juured, niipea kui nad mullaga kokku puutuvad. Kui on palju vett, võivad nad kaugele kanduda.
Enamik pähkleid, nagu tammesid, kreeka pähklid ja pekaanipähklid, levivad nii vee kui ka loomade kaudu. Peamine viis, kuidas need levivad vee kaudu, on üleujutuse ajal või kui nende taimed kasvavad jõe või oja lähedal. Paljud pähklipuud kasvavad selliste kohtade lähedal, mis on sageli üleujutatud. Kuigi vesi on pähklipuude jaoks oluline, ei ole see nii oluline kui teiste taimede jaoks, sest paljudel puudel on juured, mis võivad kasvada kaugele puu juurest, et leida head pinnast ja vett.
Palmid kasutavad kookospähklite hajutamiseks vett.
Selle võilille tipus olevad "langevarjud" aitavad neil tuulega ära kanduda.
Loomade levik
Loomad levitavad seemneid mitmel viisil. Üks näide on näiteks kõrred, mis jäävad teie sokkidele ja pükstele külge, kui te kõnnite läbi rohupõldude. Emane taim teeb õitest väikesed okkalised kobarad. Need kobarad visatakse kas taimelt maha ja maapinnale või jäävad taime külge, kuni mööduv loom (või inimene) saab kobara oma karva, sulgede või sokkide külge. Siis kantakse kobarad uude kohta, kus loomad püüavad neid tavaliselt ise maha saada. Loomad närivad, kraapivad või nokkivad kobaraid, et neid maha saada. Seejärel heidetakse kobarad maapinnale, eemale emataimest. Paljudel rohusemnetel on pinnad, mis jäävad mööduvate olendite külge kinni. Näiteks on odaheina rohtudel okastraadid, mis võivad mööduvate loomade külge kinni jääda või tugeva tuulega uuele kohale puhuda.
Teine võimalus, kuidas loomad aitavad seemnete levitamisel, on see, et loomad ise seemned istutavad. Loomad nagu hiired, oravad ja jaanalinnud koguvad kevadel ja suvel vilju ja pähkleid ning hoiustavad neid eelseisvaks talveks. Paljudel juhtudel hoiavad nad neid vilju ja pähkleid maasse mattes - sageli rohkem, kui nad vajavad. Kui nad tulevad vilju ja pähkleid ära võtma, jätavad nad mõned neist maha. Need, mis jäävad maha, muutuvad taimedeks.
Seemned levivad sageli väljaheidetega (kaka). Loomad neelavad vilju (sealhulgas seemneid): nad seedivad pehmed viljad, kuid seemned satuvad välja nende väljaheitega. Mõnes vihmametsas levitavad loomad peaaegu 90% puuliikidest. Loomad nagu nahkhiired - näiteks Lõuna-Ameerikas elav lühikesesaba-nahkhiir - võivad ühe öö jooksul laiali ajada kuni 60 000 seemet.
See laululind sööb marju, kuid seemneid ei seedita. Need tulevad välja linnu väljaheitega.
Vaata teravikuliste "konksude" konarusi.
Küsimused ja vastused
K: Mis on seemnete hajutamine?
V: Seemnete hajumine on viis, kuidas seemned emataimest uude kohta ära pääsevad. See hõlmab seemnete laialilaotamist või hajutamist, et nad saaksid juurduda teistes kohtades ega konkureeriks üksteisega ega emataimega.
K: Kuidas levitasid taimed oma eoseid ja seemneid enne õitsvate taimede ilmumist?
V: Enne õistaimede ilmumist toimus peaaegu kogu eoste ja seemnete transport mehaaniliste vahenditega, näiteks tuule või vee abil.
K: Millist tüüpi suhe on õitel ja putukatel?
V: Lilledel ja putukatel on ko-evolutsiooniline suhe, kus nad sõltuvad tolmeldamisel ja viljastamisel üksteisest.
K: Millal algas see mutualism hümenopterite (mesilaste) ja angiospermide (õistaimede) vahel?
V: Hümenopterite (mesilaste) ja angiospermide (õistaimede) vaheline mutualism algas ülemisel kriidiajastul, kui nektar hakkas õitesse ilmuma.
K: Kuidas levivad eosed?
V: Spoorid levivad peaaegu alati tuulega.
K: Kuidas on viljad hajutamiseks kohandatud?
V: Viljad on kohandatud loomade poolt levitamiseks, seega peavad nad olema toitvad ja söödavad, et loomad saaksid neid süüa ja levitaksid neid edasi.
