Sergei Eisenstein

Biograafia

Varasemad aastad

Eisenstein sündis Riias, Lätis, kuid tema pere kolis nooruses palju ringi. Eisenstein jätkas oma elu jooksul sagedast kolimist. Eisensteini isa Mihhail Osipovitš Eisenstein oli saksa-juudi ja rootsi päritolu ning tema ema Julia Ivanovna Konetskaja oli vene õigeusu perekonnast. Ta sündis keskklassi perekonda. Tema isa oli arhitekt ja ema oli jõuka kaupmehe tütar. Julia lahkus Riiast 1905. aasta revolutsiooni ajal. Ta võttis Sergei kaasa Peterburi. Sergei tuli aeg-ajalt tagasi, et näha oma isa. Hiljem kolis isa nende juurde umbes 1910. aasta paiku. Tema ema lahutas peagi isast ja kolis perekonnast eemale Prantsusmaale.

Petrogradi tsiviilehituse instituudis õppis Sergei arhitektuuri ja inseneriteadust, mis oli tema isa töö. Kooli ajal koos oma kaasõpilastega astus Sergei aga sõjaväge, et teenida revolutsiooni. Tema isa ei toetanud tema astumist armeesse. 1918. aastal astus Sergei Punaarmeesse koos oma isa Mihhailiga, kes toetas vastaspoolt. See viis isa pärast lüüasaamist Saksamaale ja Sergei Petrogradi, Vologda ja Dvinskisse. 1920. aastal viidi Sergei Minski komandopositsioonile, pärast edukat propagandatööd oktoobrirevolutsiooni jaoks. Sel ajal õppis Sergei jaapani keelt. Ta õppis ära umbes kolmsada kanji-tähte, mida ta nimetas oma maalikunsti arengu mõjutajaks. See võimaldas tal näha ka Kabuki teatrit. Oma õpingute tõttu reisis ta Jaapanisse.

Teatrist kinosaalini

1920. aastal kolis Eisenstein Moskvasse ja alustas oma teatrikarjääri, töötades Proletkult'ile. Tema lavastused seal kandsid nimesid "Gaasimaskid", "Kuula Moskvat" ja "Wiseman". Seejärel töötas Eisenstein kujundajana Vsevolod Meyerholdi juures. 1923. aastal alustas Eisenstein oma karjääri teoreetikuna, kirjutades LEFi jaoks teose "Montaaž atraktsioonide". Samal aastal valmis ka Eisensteini esimene film "Glumovi päevik". Dziga Vertov palkas esialgu "juhendajaks" filmi Film moodustas osa tema teatrilavastusest Wiseman.

"Streik" (1925) oli Eisensteini esimene täispikk film. "Lahingulaev Potemkin" (1925) meeldis kriitikutele kogu maailmas hästi. Kuna Eisenstein oli tuntud kogu maailmas, sai ta lavastada "Oktoobri" (tuntud ka kui "Kümme päeva, mis raputasid maailma"). Film oli osa 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni kümnenda aastapäeva tähistamisest. Seejärel lavastas ta "The General Line" (tuntud ka kui "Vana ja uus"). Välismaailma inimesed kiitsid neid filme. Kuid Nõukogude Liidus ei meeldinud suurele osale nõukogude filmirahvast Eisensteini keskendumine struktuursetele küsimustele, nagu kaameranurgad, rahvahulkade liikumine ja montaaž.

Reisid Euroopasse

1928. aasta sügisel lahkus Eisenstein Nõukogude Liidust Euroopa ringreisile. Temaga ühinesid Grigori Aleksandrov ja operaator Eduard Tisse. Reis pidi võimaldama Eisensteinil ja teistel tutvuda helifilmiga. Samuti pidi see näitama kuulsaid nõukogude kunstnikke kapitalistlikule Läänele. Eisensteini jaoks oli see aga ka võimalus näha maastikke ja kultuure väljaspool Nõukogude Liitu. Järgmised kaks aastat veetis ta ringreisidel ja pidas loenguid Berliinis, Zürichis, Londonis ja Pariisis. 1929. aastal juhendas Eisenstein Šveitsis Edouard Tissé lavastatud harivat dokumentaalfilmi "Frauennot - Frauenglück" abordist.

Ameerika projektid

1930. aasta aprilli lõpus pakkus Paramount Pictures'ile töötav Jesse L. Lasky Eisensteinile võimalust teha filmi Ameerika Ühendriikides. Ta nõustus lühiajalise lepinguga 100 000 dollari eest ja saabus 1930. aasta mais Hollywoodi. Kuid see leping ebaõnnestus. Eisensteini lähenemine filmitegemisele ei sobinud Ameerika filmistuudiote stiili ja filmitegemisviisiga.

Eisenstein pakkus välja laskemoonainvestori Sir Basil Zaharoffi biograafia ja George Bernard Shaw' "Arms and the Man" filmiversiooni. Samuti tegi ta plaane Jack Londoni "Sutter's Gold" filmi jaoks. Kuid stuudio tootjatele see plaan ei meeldinud. Paramount pakkus seejärel välja Theodore Dreiseri "Ameerika tragöödia" filmiversiooni. See vaimustas Eisensteini, kes oli seda teost lugenud ja talle meeldis ning kes oli Dreiseriga kunagi Moskvas kohtunud. Eisenstein sai stsenaariumi valmis 1930. aasta oktoobri alguseks. Paramountile ei meeldinud see täielikult. Samuti leidsid nad, et neid hirmutab major Frank Pease, Hollywoodi Tehnilise Režissööri Instituudi president. Pease, antikommunist, alustas Eisensteini vastu avalikku kampaaniat. 23. oktoobril 1930 kuulutasid Paramount ja Eisenstein oma lepingu üles. Eisensteinile ja tema filmipartneritele anti Paramount'i kulul tagasisõidupiletid Moskvasse.

Eisenstein seisis silmitsi ebaõnnestununa koju naasmisega. Nõukogude filmitööstus lahendas helifilmi küsimuse ilma tema ja tema filmideta. Tema meetodeid ja ideid hakati üha enam ründama kui "ideoloogilisi läbikukkumisi". Neid nimetati formalismi näideteks. Paljud tema teoreetilised artiklid sellest perioodist, näiteks Eisenstein Disney'st, on aastakümneid hiljem leitud tähtsate teadustekstidena. Neid kasutatakse filmikoolides kogu maailmas.

Eisenstein veetis palju aega koos Charlie Chapliniga. Chaplin soovitas Eisensteinil kohtuda Ameerika sotsialistliku kirjaniku Upton Sinclairiga, kellest Chaplin arvas, et ta võiks Eisensteinile abi olla. Sinclairi teosed olid Nõukogude Liidus heaks kiidetud ja laialdaselt loetud ning Eisenstein tundis neid. Neile meeldis teineteise looming. 1930. aasta oktoobri lõpu ja tänupüha vahel oli Sinclair saanud Eisensteinilt pikendust Nõukogude Liidu puhkusele. Samuti sai ta Eisensteinile loa reisida Mehhikosse, et teha filmi, mida Sinclair ja tema abikaasa Mary Craig Kimbrough Sinclair produtseeriksid. Nad ühinesid kolme teise investoriga, et teha Mehhiko filmitrust.

Reis Mehhikosse

24. novembril sõlmis Eisenstein lepingu Trustiga. Lepingu aluseks oli "Eisensteini soov, et ta saaks vabalt juhtida filmi valmimist vastavalt oma ettekujutusele sellest, milline peaks olema Mehhiko film, ja täielikus usus Eisensteini kunstilisse terviklikkusse". Lepingus öeldi ka, et film oleks "mittepoliitiline". Raha tuli kõigepealt proua Sinclairilt ja see oleks "mitte vähem kui kakskümmend viis tuhat dollarit". Filmi tegemise ajakava oleks "kolme kuni nelja kuu pikkune periood". Lepingus öeldi ka, et "Eisenstein... nõustub, et kõik tema poolt Mehhikos tehtud või lavastatud filmid, kõik negatiivfilmid ja positiivsed väljatrükid ning kogu lugu ja ideed, mis sisalduvad nimetatud Mehhiko filmis, on proua Sinclairi omand...". Lepingu 1. detsembrile dateeritud lisa lubas, et "Nõukogude valitsus võib [valmis] filmi vabalt kasutada näitamiseks USA-siseselt". Väidetavalt otsustati suuliselt, et filmi pikkuseks pidi olema üks tund.

4. detsembriks 1930 oli Eisenstein rongiga teel Mehhikosse. Temaga ühinesid Aleksandrov ja Tisse. Hiljem tuli ta välja lühikokkuvõttega kuueosalisest filmist, mis pidi tulema. See oleks Eisensteini lõplik plaan, mille peale Eisenstein oma projekti jaoks otsustab. Projekti pealkiri ¡Que viva México! otsustati mõni aeg hiljem. Mehhikos viibides segunes Eisenstein sotsiaalselt Frida Kahlo ja Diego Riveraga. Eisensteinile meeldisid need kunstnikud ja Mehhiko kultuur üldiselt. Nad inspireerisid Eisensteini nimetama oma filme "liikuvateks freskodeks".

Pärast pikka aega Nõukogude Liidust eemalviibimist saatis Stalin telegrammi, milles teatas, et ta on mures, et Eisensteinist on saanud desertöör. Eisenstein süüdistas Mary Sinclairi nooremat venda Hunter Kimbrough'd filmi probleemides. Kimbrough oli saadetud kaasa filmi liiniprodutsendiks. Eisenstein lootis avaldada Sinclairidele survet, et nad peataksid Stalini, nii et Eisenstein saaks filmi omal moel valmis teha.

Sinclair lõpetas tootmise. Ta käskis Kimbrough'l ülejäänud filmimaterjaliga Ameerika Ühendriikidesse tagasi pöörduda. Kolm nõukogude sõjaväelast tulid samuti kohale, et näha, mida nad saaksid juba filmitud filmiga teha. Soldadera "romaani" lõpetamata filmimiseks oli Eisenstein saanud Mehhiko armeelt 500 sõdurit, 10 000 relva ja 50 suurtükki. See jäi Sinclairi poolt tootmise tühistamise tõttu saamata.

Kui Eisenstein saabus Ameerika piirile, avastati tema pagasiruumi läbivaatamisel tolli poolt visandid ja joonistused Jeesusest koos muu pornograafilise materjaliga. Eisensteini korduvviisa oli lõppenud ja Sinclairi kontaktid Washingtonis ei suutnud tagada talle täiendavat pikendust. Eisenstein, Alexandrov ja Tisse said pärast kuu aega kestnud viibimist USA ja Mehhiko piiril Texase Laredo lähedal 30-päevase "passi", et pääseda Texasest New Yorki. Sealt lubatakse neil Moskvasse sõita. Kimbrough naasis Los Angelesse koos ülejäänud filmiga.

Eisenstein rändas teel New Yorki mööda Ameerika lõunaosa. 1932. aasta keskel õnnestus Sinclairidel saada Sol Lesseri teenused. Lesser oli just avanud New Yorgis oma levitamisbüroo Principal Distributing Corp. Lesser nõustus Sinclairide kulul teostama järeltöötlust kilomeetrite pikkuse negatiiviga ja levitama valmisprodukti. Kaks lühifilmi ja üks lühiteema - vastavalt "Maguey" filmimaterjalil põhinev Thunder Over Mexico, Eisenstein in Mexico ja Death Day - valmisid ja ilmusid Ameerika Ühendriikides 1933. aasta sügise ja 1934. aasta alguse vahel.

Eisenstein ei näinud kunagi ühtegi Sinclair-Lesseri filmi ega ka tema esimese biograafi Marie Setoni hilisemat tööd "Time In The Sun". Ta ütles avalikult, et kaotas igasuguse huvi projekti vastu.

Tagasi Nõukogude Liitu

Eisensteini reis läände pani nõukogude filmitööstuse vaatama temale umbusaldusega, mis ei kadunud kunagi täielikult. Ilmselt veetis ta 1933. aasta juulis mõnda aega Kislovodski vaimuhaiglas. Võimalik, et see oli depressiooni tulemus, sest ta sai aru, et tal ei lubata kunagi lõigata Mehhiko filmimaterjali, mille Sinclair andis Hollywoodi toimetajatele üle.

Seejärel sai ta õpetajatöö GIKi (nüüd Gerassimovi Kinematograafia Instituut), kus ta oli varemgi õpetanud. Aastatel 1933 ja 1934 oli ta vastutav õppeplaani koostamise eest. Eisenstein abiellus 1934. aastal filmitegija ja kirjaniku Pera Atassevaga (1900-65). Nad püsisid abielus kuni tema surmani 1948. aastal. Tema seksuaalsuse kohta on küsitavusi.

1935. aastal alustas ta teise projektiga, Bezhini niiduga. Tundub, et sellel filmil oli palju samu probleeme kui Que Viva Mehhikos. Eisenstein otsustas filmida kaks versiooni süžeest. Üks oli mõeldud täiskasvanud vaatajatele ja teine lastele. Ta ei suutnud kehtestada selget filmivõtete ajakava. Samuti kasutas ta palju filmi, mis tähendas suuri kulusid ja tähtaegadest ilmajäämist. Filmil tekkisid probleemid, sest Ameerika rahastajad ei toetanud seda täielikult.

Eisensteini karjääri võis sel hetkel päästa see, et Stalin ütles lõpuks, et Bezhin Meadow'i probleemid, nagu ka mitmed muud probleemid, millega ettevõte silmitsi seisis, olid vähem seotud Eisensteini lähenemisega filmitegemisele, vaid hoopis juhtidega, kes pidid teda jälgima. Lõpuks tegi see Boris Šumjatski, nõukogude filmide "täidesaatva produtsendi" alates 1932. aastast süüdlaseks. 1938. aasta alguses ta denonsseeriti, arreteeriti, mõisteti kohtu alla ja mõisteti süüdi kui reetur ning lasti maha. (Filmistuudio Mosfilm, kus tehti Meadow'i, tootmisjuht vahetati samuti välja, kuid ilma suurema hukkamiseta).

Tagasipöördumine edu juurde

Eisenstein suutis siis Stalinile taas "ühe võimaluse" eest muljet avaldada ja valis kahe pakkumise hulgast Aleksander Nevski filmi töö, mille muusika komponeeris Sergei Prokofjev. Seekord anti talle aga ka kaasautor Pjotr Pavlenko, et ta tooks valmis stsenaariumi. Rollideks oli tal professionaalsed näitlejad. Tal oli ka režissööri assistent Dmitri Vassiljev, et filmimine oleks kiirem.

Tulemuseks oli nii nõukogude kui ka lääne poolt kriitiliselt vastu võetud film. Ta pälvis Lenini ordeni ja Stalini preemia. See oli ilmne allegooria ja kõva hoiatus natside Saksamaa kasvavate jõudude vastu. See alustati, viidi lõpule ja jõudis kinodesse kõik 1938. aasta jooksul. See oli Eisensteini esimene film peaaegu kümne aasta jooksul. See oli ka tema esimene helifilm.

Kuid mõne kuu jooksul pärast selle avaldamist sõlmis Stalin oma kokkuleppe Hitleriga. Nevski tõmmati kiiresti levitamisest välja. Eisenstein naasis õpetamise juurde. Ta sai ülesandeks lavastada Richard Wagneri "Die Walküür" Bolšoi teatris. Eisenstein pidi ootama, kuni Hitler saatis Saksa väed üle Nõukogude piiri saatuslikus esimeses rünnakus, et Nevski saaks laia leviku ja tõelise rahvusvahelise edu.

Sõja saabudes Moskvasse oli Eisenstein üks paljudest filmitegijatest, kes evakueeriti Alma-Atasse. Seal kaalus ta esimest korda ideed teha film tsaar Ivan IV-st. Eisenstein kirjutas kirju Prokofjevile Alma-Atast. Prokofjev ühines temaga seal 1942. aastal. Prokofjev komponeeris Eisensteini filmi partituuri. Eisenstein kujundas lavastused Prokofjevi loodud "Sõja ja rahu" ooperiversioonile.

Ivan triloogia

Eisensteini film "Ivan Julm, I osa", mis näitab Ivan IV Venemaa rahvuskangelast, meeldis Jossif Stalinile (ja see võitis Stalini auhinna). Jätkufilmi "Ivan Julm, II osa" ei kiitnud valitsus heaks. Kõik filmid lõpetamata jäänud "Ivan Julmast": III osa võeti ära ja enamik sellest hävitati (kuigi mitmed filmitud stseenid on tänapäevalgi veel olemas).

Eisensteini tervis oli samuti halvenenud. Selle filmi tegemise ajal sai ta südameinfarkti. Varsti pärast seda suri ta 50-aastaselt teise infarkti. Ta on maetud Moskvasse Novodevitši kalmistule.

Noor Sergei koos oma vanemate Mihhail ja Julia Eisensteiniga.


Jaapani kabuki näitleja Sadanji Ichikawa II-ga, Moskva, 1928

filmiteoreetik

Eisenstein oli üks esimesi, kes kasutas montaaži, filmi montaaži erivormi. Tema ja Lev Kuleshov, kaks esimest filmiteoreetikut, ütlesid, et montaaž on filmi alus. Tema artiklites ja raamatutes - eriti "Filmivorm" ja "Filmitaju" - selgitatakse üksikasjalikult montaaži vajalikkust.

Tema kirjutised ja filmid on edaspidigi avaldanud suurt mõju hilisematele filmitegijatele. Eisenstein uskus, et montaaži võib kasutada rohkemaks kui lihtsalt stseeni või hetke selgitamiseks omavahel seotud piltide "sidumise" kaudu. Eisenstein arvas, et kaadrite "kokkupõrget" saab kasutada publiku tunnete kontrollimiseks ja filmi metafooride loomiseks. Ta uskus, et kahe erineva kaadri võrdlemisest tuleks järeldada mõte. See ongi see, mis tegi filmis kollaaži või montaaži. Ta töötas välja nn montaažimeetodid:

1. Metriline
2. Rütmiline
3. Tooniline
4. Overtonal
5. Intellektuaalne

Eisenstein õpetas GIKis oma karjääri jooksul filmitegemist. Ta kirjutas seal ka režissööride kursuse õppetunde. Tema klassiruumi illustratsioonid on reprodutseeritud Vladimir Nižniĭi õppetundides Eisensteiniga. Harjutused ja näited õpilastele põhinesid kirjandusel, näiteks Honoré de Balzaci teosel "Le Père Goriot". Teine olukord, mida õpilased pidid produtseerima, oli Haiti iseseisvusvõitluse lavastamine, nagu seda on kujutatud Anatolii Vinogradovi teoses "Must konsul",. Eisenstein õpetas ka lavastamise, pildistamise ja montaaži eripärasid. Ta julgustas oma õpilaste individuaalsuse, ekspressiivsuse ja loovuse arendamist. Eisensteini õpetus, nagu ka tema filmid, olid poliitiliselt laetud ja sisaldasid Vladimir Lenini tsitaate.

Oma esimestes filmides ei kasutanud Eisenstein professionaalseid näitlejaid. Tema jutustused ei keskendunud üksikutele tegelastele. Selle asemel käsitlesid nad laiemaid sotsiaalseid küsimusi, eriti klassikonflikte. Ta kasutas põhitegelasi ja rollid olid täidetud harjutamata inimestega, kes kuulusid sobivatesse klassidesse. Ta vältis staaride kasutamist. Eisensteini nägemus kommunismist tõi ta konflikti Jossif Stalini valitseva süsteemi ametnikega. Nagu paljud bolševistlikud kunstnikud, kujutas Eisenstein ette uut ühiskonda, mis maksaks kunstnikele täielikult kinni. See vabastaks nad ülemustest ja eelarvetest. See jätaks nad vabaks looma. Kuid eelarved ja produtsendid olid nõukogude filmitööstuse jaoks sama olulised kui ülejäänud maailmas. Isoleeritud, revolutsioonijärgsel uuel riigil ei olnud esialgu vahendeid oma filmitööstuse riigistamiseks. Kui ta seda tegi, nõudsid piiratud ressursid - nii rahalised kui ka seadmed - sama suurt tootmiskontrolli kui kapitalistlikus maailmas.

Filmograafia

• 1923 Дневник Глумова (Glumovi päevik) (lühike)
• 1924 Стачка (streik)
• 1925 Броненосец Потёмкин (Lahingulaev Potemkin)
• 1927 Октябрь "Десять päeva, mis потрясли maailma" (oktoober: Kümme päeva, mis raputasid maailma)
• 1929 Старое и новое "Генеральная линия" (The General Line aka "Old And New")
• 1930 : Romance sentimentale (Prantsusmaa)
• 1931 Да здравствует Мексика! (¡Qué viva México! ilmus 1979)
• 1935 Бежин луг (Bezhin Niit kuni 1937)
• 1938 Александр Невский (Aleksander Nevski)
• 1944 Ivan Грозный 1-я серия (Ivan Julm, I osa)
• 1945 Иван Грозный 2-я серия (Ivan Julm, II osa)
• 1946 Иван Грозный 3-я серия (Ivan Julm, III osa)

Dokumentaalfilmid

• Gian Carlo Bertelli "Sergei Eisensteini salajane elu" (1987)