George Meade

Varajane elu

Meade sündis Hispaanias Cadizis Ameerika vanematele Richard W. Meade'ile ja Margaret Coates Meade'ile. Tema isa oli Ameerika Ühendriikide mereväe agent. Richard Meade suri 1828. aastal, jättes oma perele väga vähe raha. Perekond naasis Ameerika Ühendriikidesse, asudes elama Philadelphiasse. Kuna tema pere oli endiselt rahaliselt raskustes, astus Meade 1831. aastal Ameerika Ühendriikide sõjaväeakadeemiasse West Pointis. Neli aastat hiljem lõpetas ta 56-liikmelise klassi 19. kohal.

Meade sai teise leitnandi auastme ja teenis Seminole'i sõdades Floridas. Ta oli aasta aega suurtükiväeohvitser, enne kui ta 1837. aastal tagasi astus, et hakata tsiviilinseneriks. Ta astus 1842. aastal uuesti armeesse, kui tal oli raskusi töökoha leidmisega. Meade oli 1846. aastal, kui puhkes Mehhiko-Ameerika sõda, topograafiliste inseneride korpuse leitnant. Seejärel määrati ta vastutavaks tuletornide ehitamise ja hiljem Suurte järvede mõõdistamise eest.

Kodusõda

Kodusõja puhkemisel oli Meade tõusnud regulaararmee kapteni auastmele. Ta nimetati brigaadikindraliks, et juhtida Pennsylvania vabatahtlike brigaadi. Talle anti ülesanne ehitada Marylandi osariigis Tenallytowni lähedal mitu kindlustust. Umbes sel ajal sai ta oma hüüdnime "Vana kähkuva kilpkonn", kuna ta oli nooremate ohvitseride ja oma ülemuste suhtes lühinägelik. Eriti lühike oli ta tsiviilisikute ja ajalehe ajakirjanike suhtes. Tema väeosa liideti 1862. aasta märtsis Potomac'i armee juurde. Tema väed võitlesid Beaver Dam Creeki lahingus ja Gaines's Milli lahingus. Meade sai Glendale'i lahingus raskelt haavata. Ta jäi lahinguväljale käske andma, kuni kahe kuulihaava tõttu tekkinud verekaotus sundis teda lahinguväljalt lahkuma. Ta paranes Philadelphia haiglas ja naasis septembris teenistusse. Ta juhtis "Pennsylvania reservide" diviisi South Mountaini lahingus ja kolm päeva hiljem, 17. septembril 1862. aastal Antietami lahingus. Antietamis võttis ta pärast korpuse komandöri haavata saamist ajutiselt I korpuse juhtimise üle. Ta osales Fredericksburgi lahingus ja pärast lahingut määrati ta V korpuse ülemaks. Mais 1863 kaitses Meade'i V korpus Chancellorsville'i lahingus tähtsaid fordisid Rappahannocki jõel. Hoolimata sellest, et liidu armee oli konföderatsioonlastest arvuliselt tugevalt üle, sai Potomac'i armee lüüa. See tõi kaasa kindral Hookeri väljavahetamise ülemuse kohalt. 28. juunil 1863 anti Meade'ile Potomaci armee üldjuhatus.

Gettysburg

Olles olnud Potomac'i armee üle vaid kolm päeva ja pidanud tegelema konföderatsiooni armeega, mis oli juba tunginud Pennsylvaniasse, korraldas Meade oma väed kiiresti ümber. Ta viis armee Gettysburgi, Pennsylvania osariigi suunas, et peatada Robert E. Lee Põhja-Virginia armee.

Kuna osa tema armeest oli juba Gettysburgis, saabus Meade 1. juulil hilisõhtul. Ta otsustas pidada kaitselahingut. Tema armee hoidis maad Gettysburgist lõuna pool. Järgmisel päeval toimusid ühed kõige verisemad lahingud, kui liidu armee hoidis kõrgustikku ja Lee armee ründas mõlemat külge. Kõik rünnakud löödi tagasi. Sel õhtul pidas Meade oma ohvitseridega "sõjanõukogu". Kõik ütlesid, et armee peaks jääma ja võitlema konföderatsioonlastega. 3. juulil ründasid konföderatsioonlased umbes 13 000 mehega liidu keskust. Nad murdsid läbi liidu keskjoone, kuid löödi uuesti tagasi. Kui Lee käskis kindral George Pickettil oma diviisi kokku koguda ja uuesti rünnata, vastas Picket, et tal ei ole enam diviisi. Nad olid Picketti rünnaku ajal peaaegu hävitatud. Sel hetkel sai Lee aru, et ta oli kaotanud. 4. juulil 1863, pärast kolm päeva kestnud lahingut Gettysburgis, vaatasid kaks armeed teineteist vastaskülgedelt. Meade saatis välja väejuhid, et uurida konföderatsiooni rindeid. Kuid rünnakukäsku ei antud. Lee oli nüüd mures oma armee ja kõigi nende hõivatud varude tagasisaatmise pärast Virginiasse. Tema armee hoidis oma positsiooni, samal ajal kui enam kui 10 000 haavatut viidi vagunirongiga 40 miili (64 km) kaugusele Williamsporti, Marylandi osariiki. Vagunite ja kiirabiautode rong koos haavatutega oli umbes 27 km (17 miili) pikk. Meade avastas 5. juuli hommikul, et Lee armee oli lahkunud. Meade andis seejärel oma peaaegu kurnatud armeele käsu Lee jälitamiseks. Kuna Potomac'i jõgi oli üleujutatud, hilines Lee armee ületamine. Kuid selleks ajaks, kui Meade'i väed jõudsid Potomacile, oli Lee juba põgenenud tagasi Virginiasse.

Kuigi Meade kuulutati "Gettysburgi kangelaseks", ei olnud president Lincoln rahul. Ta ootas, et Meade järgneb ja hävitab Lee armee, mis oleks võinud sõja lõpetada. Meade pakkus Lincolnile oma tagasiastumist, kuid Lincoln keeldus seda vastu võtmast. 7. juulil 1863 ülendati Meade regulaararmee brigaadikindraliks. Nii Bristoe Stationi kui ka Mine Runi lahingud jäid Meade'i juhitud liidu armee jaoks otsustavaks. 1864. aasta kevadel pakkus Meade taas oma tagasiastumist, kui kindral Ulysses S. Grant sai kõigi liidu vägede ülemjuhatajaks ja pani oma peakorteri Potomaci armee juurde. Kuigi Meade jäi väejuhatusse, langetas peaaegu kõik juhtimisotsused Grant. See jätkus kuni Peterburi piiramiseni, mille järel Meade edutati kindralmajoriks. Nädal hiljem, kui Lee andis oma armee Appomattox Court House'is Grantile üle, ei olnud Meade kohal.

Pärast sõda

Meade juhtis mitut sõjaväeosakonda. Üks neist oli Lõuna-Departemang. 1872. aasta sügisel haigestus ta kopsupõletikku. Ta suri 6. novembril 1872. Tema matustest sai riiklik üritus, kus osales ka president Grant. Tuhanded inimesed seisid Philadelphias tema matuste marsruudil, et öelda hüvasti "Gettysburgi kangelasele". 18. juulil 1917 nimetati Ameerika Ühendriikide sõjaministeeriumi korraldusel Marylandis asuv Camp Meade George G. Meade'i auks. Et eristada seda Lõuna-Dakotas asuvast Fort Meade'ist, nimetati laager 1929. aastal ümber Fort George G. Meade'iks.

Kindral George G. Meade'i kuju Gettysburgis