Jane Austeni retseptsiooniajalugu

Taust

Jane Austen elas kogu oma elu suure ja lähedase perekonna osana. Tema perekond kuulus inglise aadlisuguvõsa alumisse ossa. Tema perekonna kindel toetus oli Austeni kui kirjaniku arengule väga oluline. Näiteks luges Austen kõigi oma raamatute esimesi kavandeid oma perekonnale ette. Nii sai ta julgustust ja abi. Tegelikult oli tema isa see, kes esimesena püüdis tema raamatut trükki panna. Austeni kirjanikukoolitus kestis tema teismelise east kuni 35. eluaastani. Selle aja jooksul katsetas ta erinevaid kirjandusvorme. Nende hulka kuulus ka epistolaarromaan (kirjaromaan), mida ta proovis ja mis talle ei meeldinud. Ta kirjutas ja vaatas läbi kolm olulist romaani ning alustas neljandat. Kui "Mõistus ja tundlikkus" (1811), "Uhkus ja eelarvamus" (1813), "Mansfield Park" (1814) ja "Emma" (1815) ilmusid trükis, sai temast edukas kirjanik.

Siiski ei olnud romaani kirjutamine üheksateistkümnenda sajandi alguses naiste jaoks lihtne. Seda seetõttu, et see tegi nad kuulsaks. See pani inimesi ka arvama, et nad ei ole naiselikud. Nii et nagu paljud teisedki naiskirjanikud, avaldas Austen oma raamatuid salaja. Aja jooksul muutus tema kirjutamine aga aristokraatia seas avalikuks saladuseks. Ühel tema Londoni visiidil kutsus printsregent ta oma koju. Tema raamatukoguhoidja näitas teda ringi ja ütles, et tema raamatud meeldivad regendile väga. Raamatukoguhoidja lisas, et "kui miss Austenil on veel mõni romaan valmimas, võib ta selle vabalt printsile pühendada". Austenile ei meeldinud prints, kes kulutas palju raha. Ta ei tahtnud seda ettepanekut järgida. Tema sõbrad veensid teda siiski seda järgima. Seetõttu pühendati Emma talle. Austen keeldus pärast seda raamatukoguhoidja ettepanekust kirjutada ajalooline romaan printsi tütre abielu jaoks.

Oma elu viimasel aastal vaatas Austen üle "Northangeri kloostri" (1817) ja kirjutas "Veenmise" (1817). Ta alustas ka teise romaani, mille pealkiri oli hiljem Sanditon. Ta ei jõudnud seda enne oma surma lõpule viia. Austenil ei olnud aega, et Northanger Abbey või Persuasion ajakirjanduses läbi lugeda. Siiski avaldas tema perekond need pärast tema surma ühe raamatuna. Tema vend Henry lisas "Biograafilise märkuse autori kohta". See lühike elulookirjeldus pani inimesi mõtlema Austenist kui vaiksest tädist, kes kirjutas vabal ajal. "Tema varajaste motiivide (eesmärkidega) ei segunenud ei kuulsuse ega kasumi lootus ... [S]o väga kartis ta kuulsust, et ükski kuulsuse kogunemine ei oleks teda, kui ta oleks elanud, ajendanud (pannud) teda oma nime kinnitama (panema) ühelegi tema sulest pärit toodangule ... avalikult pöördus ta eemale igast vihjest kirjaniku iseloomule." Siiski näitab Austen oma kirjades põnevust oma raamatute trükki saamise suhtes. Teda huvitas ka see, kui palju raha need raamatud teenivad. Austen oli professionaalne kirjanik.

Austeni teosed on tuntud oma realismi, terava sotsiaalse kommentaari ja vaba kaudse kõne osava kasutamise poolest. Need on tähelepanuväärsed ka oma burleski ja iroonia poolest. Nad kritiseerivad kaheksateistkümnenda sajandi teise poole tundlikkuse romaane. Nad on osa XIX sajandi realismi muutusest. Nagu Susan Gubar ja Sandra Gilbert selgitavad, naeruvääristas Austen "armastust esimesest silmapilgust, kire ülimuslikkust (esmatähtsust) kõigi teiste tunnete ja/või kohustuste üle, kangelase rüütellikke tegusid, kangelanna haavatavat tundlikkust, armastajate kuulutatud (deklareeritud) ükskõiksust rahaliste kaalutluste suhtes ja vanemate julma jõhkrust". Austeni lood, kuigi koomilised, keskenduvad sellele, kuidas naised sõltuvad abielust, et tagada sotsiaalne positsioon ja majanduslik kindlustatus. Ta tegeles ka moraalsete probleemidega, nagu Samuel Johnson, kes teda tugevalt mõjutas.

Austen allkirjastas oma esimese trükitud raamatu "By a Lady".

1812-1821: individuaalsed reaktsioonid ja kaasaegsed arvustused

Austeni raamatud said kiiresti moodi. Eriti meeldisid need aristokraatidele, kes armastasid määrata oma aja moodi ja maitset. Henrietta Ponsonby, Bessborough' krahvinna, kirjutas "Mõistuse ja tundlikkuse" kohta ühes kirjas sõbrale. Ta ütles järgmist: "See on nutikas romaan.  ... kuigi see lõpeb rumalalt, lõbustas see mind väga." Printsregendi 15-aastane tütar, printsess Charlotte Augusta, võrdles end Marianne Dashwoodiga. Ta märkis: "Ma arvan, et Marianne & mina oleme loomult väga sarnased, et kindlasti ei ole ma nii hea, sama ettevaatamatus &tc". Uhkus ja eelarvamus meeldis Richard Sheridanile, kes kirjutas näidendeid. Ta ütles sõbrale, et "[b]uyy seda kohe", sest see "oli üks targemaid asju", mida ta kunagi lugenud oli. Anne Milbanke, lord Byroni tulevane abikaasa, kirjutas, et "ma olen lõpetanud romaani nimega "Uhkus ja eelarvamus", mis on minu arvates väga hea (hea) teos". Ta lisas, et "see on kõige tõenäolisem ilukirjandus, mida ma kunagi lugenud olen" ja sellest oli saanud "praegu moes olev romaan". Dowager Lady Vernon ütles ühele sõbrale, et Mansfield Park on "[n]ärgimalt romaan, pigem ühe perekonnapeo ajalugu maal, väga loomulik". Leedi Anne Romilly ütles oma sõbrannale, kirjanik Maria Edgeworthile, et "[Mansfield Park] on siin üsna üldiselt imetletud". Edgeworth ütles hiljem, et "me oleme Mansfield Parkiga palju meelelahutust saanud".

Austeni romaanid meeldisid kõrgele seltskonnale ja kiideti heaks. Siiski said need tema eluajal vähe arvustusi. Mõistuse ja tundlikkuse kohta oli kaks. "Uhkus ja eelarvamus" sai kolm. Mansfield Park ei saanud ühtegi. Emmale anti seitse. Enamik arvustusi olid lühikesed, ettevaatlikud ja heakskiitvad. Enamasti keskenduti tema raamatute moraalsetele õppetundidele. Brian Southam kirjutab neist arvustustest: "nende ülesanne oli üksnes esitada lühikesi (lühikesi) märkusi, mida laiendati tsitaatidega, et tuua kasu (head) naislugejatele, kes koostavad oma raamatukogu nimekirju ja keda huvitab ainult see, kas neile meeldib raamat selle loo, selle tegelaste ja moraali tõttu".

Kuulus kirjanik Walter Scott kirjutas kõige pikema ja põhjalikuma ülevaate. Kirjastaja John Murray palus tal "Emma" üle vaadata. Emma oli ilmunud trükis (ilma et oleks öeldud, kes on kirjanik) 1816. aasta märtsi numbris Quarterly Review. Kasutades arvustust romaani kiitmiseks, kiitis Scott Austeni teoseid. Ta kiitis tema võimet kopeerida "loodusest, nagu ta tegelikult eksisteerib tavalistes eluvaldkondades, ja esitada lugejale ... korrektne ja silmatorkav kujutlus sellest, mis igapäevaselt (iga päev) tema ümber toimub". Kaasaegne Austeni uurija William Galperin on märkinud, et "erinevalt mõnest Austeni ilmalikust lugejast, kes tunnistas tema kõrvalekaldumist (erinevust) realistlikust praktikast, nagu seda tol ajal ette nähtud ja määratletud oli, võis Walter Scott olla esimene, kes paigaldas Austeni kui realistit par excellence". Scott kirjutas 1826. aastal oma erapäevikus Austeni kohta. Sellest sai hiljem laialdaselt tsiteeritud võrdlus:

Lugesin ka uuesti ja vähemalt kolmandat korda Miss Austeni väga peenelt kirjutatud romaani "Uhkus ja eelarvamus". Sellel noorel daamil oli andekus kirjeldada tavalise elu osalust, tundeid ja tegelasi, mis on minu jaoks kõige imelisem, millega ma kunagi kokku puutunud olen. Suurt vibu-vau-tüve võin ma ise teha nagu iga praegu käimasolevat, kuid see peen puudutus, mis muudab (teeb) tavalised tavalised argised asjad ja tegelased huvitavaks kirjelduse tõepärasusest ja tunnetest, on mulle keelatud. Kui kahju, et nii andekas olend nii vara suri!

Northanger Abbey ja Persuasion avaldati koos 1817. aasta detsembris. Need avaldati 1818. aasta märtsis British Critic'is ja 1818. aasta mais Edinburgh Review's ja Literary Miscellany's. British Critic'i arvustaja leidis, et Austeni suur realismi kasutamine oli tõend piiratud kujutlusvõime kohta. Edinburgh Review'i arvustaja arvas teisiti. Ta kiitis Austeni "ammendamatu leiutamisvõime" eest. Samuti oli ta Austeni lugudega rahul, sest neis segunesid tuttavad stseenid üllatavate pööretega. Austeni uurijad on märkinud, et need varajased arvustajad ei teadnud, mida tema teostest teha. Näiteks mõistsid nad valesti tema iroonia kasutamist. Arvustajad arvasid, et "Mõistus ja tundlikkus" ning "Uhkus ja eelarvamus" on lood vooruse võitmisest pahede üle.

Quarterly Review's ilmus 1821. aastal veel üks arvustus. Richard Whately oli inglise kirjanik ja teoloog. Ta avaldas kõige tõsisemat varajast arvustust Austeni loomingust. Whately võrdles Austenit ja suuri kirjanikke, nagu Homeros ja Shakespeare, heatahtlikult. Ta kiitis tema lugude dramaatilisust. Samuti ütles ta, et romaan on tõeline, auväärne kirjandusžanr. Ta väitis, et kujutlusvõimeline kirjandus, eriti narratiivne, on väga väärtuslik. Ta ütles isegi, et need on tähtsamad kui ajalugu või biograafia. Kui see oli hästi tehtud, nagu Austeni teosed olid, ütles Whately, et romaanid kirjutavad inimkogemusest, millest lugeja saab õppida. Teisisõnu uskus ta, et see on moraalne. Whately käsitles ka Austeni kui naiskirjaniku positsiooni. Ta kirjutas: "me kahtlustame, et üks miss Austeni [sic] suuri teeneid meie silmis on see, et ta annab meile ülevaate naiskarakterite eripäradest. ... Tema kangelannad on sellised, nagu me teame, et naised peavad olema, kuigi me ei saa neid seda kunagi tunnistama (tunnistama)." Paremat kriitikat Austeni kohta ei ole trükis avaldatud enne XIX sajandi lõppu. Whately ja Scott olid alustanud viktoriaanliku ajastu vaadet Austenile.

Kirjanik Walter Scott kiitis Austeni "peent puudutust, mis muudab tavalised, tavalised asjad ... huvitavaks ".


1816. aastal märkisid The New Monthly Magazine'i toimetajad Emma avaldamist. See ei pidanud seda siiski piisavalt oluliseks, et seda arvustada.

1821–1870: Kultiveeritud vähesed

Austenil oli XIX sajandil suur hulk lugejaid, kellele ta meeldis ja keda ta austas. Kriitik Ian Watti sõnul meeldis neile tema "skrupuloosne ... ustavus tavalise (tavalise) ühiskondliku kogemuse suhtes". Siiski ei olnud Austeni teosed just sellised, mis meeldisid tema romantilisele ja viktoriaanlikule briti publikule. Nad soovisid, et "võimsad emotsioonid [oleksid] autentsed, kui kirjutises oleks ilmutatud ennekuulmatu heli ja värvi". Viktoriaanlikele kriitikutele ja publikule meeldisid selliste kirjanike nagu Charles Dickens ja George Eliot. Võrreldes nendega tundusid Austeni teosed kitsad ja vaiksed. Austeni teoseid hakati uuesti trükkima alates 1832. aasta lõpust või 1833. aasta algusest. Richard Bentley trükkis neid Standard Novels'i sarjas ja need jäid pärast seda veel pikaks ajaks trükki. Need ei olnud siiski bestsellerid. Southam kirjeldab tema "lugejaskonda aastatel 1821-1870" kui "minutilise kõrval Dickensi ja tema kaasaegsete tuntud publikut".

Inimesed, kes lugesid Austenit, pidasid end targaks lugejaks. Nad olid haritud vähesed. See sai üheksateistkümnenda ja kahekümnenda sajandi alguses Austeni kriitika tuntud teemaks. George Henry Lewes oli filosoof ja kirjanduskriitik. Ta rääkis sellest teemast mitmes artiklis 1840. ja 1850. aastatel. "The Novels of Jane Austen" avaldati 1859. aastal Blackwood's Magazine'is. Seal kiitis Lewes Austeni raamatuid "kunsti ökonoomsuse ... vahendite lihtsa kohandamise eest eesmärkidele, ilma üleliigsete elementide abita (abiga)". Ta võrdles teda ka Shakespeare'iga. Ta väitis, et Austen ei olnud hea süžeede väljamõtlemises. Siiski meeldis talle tema teoste dramaatilisus. Ta ütles: "Lugeja pulss ei peksle kunagi, tema uudishimu ei ole kunagi intensiivne (väga tugev); kuid tema huvi ei raugeks (lakkaks) hetkekski. Tegevus algab; inimesed räägivad, tunnevad ja tegutsevad; kõik, mida öeldakse, tunnetatakse või tehakse, kaldub süžee põimumise või lahtimõtestamise poole; ja meid tehakse peaaegu et nii näitlejateks kui ka pealtvaatajateks (vaatajateks) selles väikeses draamas."

Kirjanik Charlotte Brontële meeldisid Austeni kirjutised, sest need kajastasid tõepäraselt igapäevaelu. Brontë nimetas teda aga "ainult kavalaks (targaks) ja tähelepanelikuks". Ta ütles, et tema loomingus ei olnud piisavalt kirge. Brontële tundusid Austeni teosed formaalsed ja kitsad. Ühes 1848. aastal G. H. Lewesile kirjutatud kirjas ütles Brontë, et talle ei meeldinud "Uhkus ja eelarvamus". Ta ütles:

Miks teile Miss Austen nii väga meeldib? Ma olen selles küsimuses hämmingus ... Ma lugesin seda sinu lauset ja siis sain raamatu kätte. Ja mida ma leidsin? Täpse dagerrotüübi portree tavalisest (igapäevasest) näost; hoolikalt piiritletud, kõrgelt kultiveeritud aed, korralike piirete ja õrnade lilledega; aga mitte ühtegi pilku helge elava füsiognoomia, mitte ühtegi avarat maastikku, mitte ühtegi värsket õhku, mitte ühtegi sinist mäge, mitte ühtegi kaunist ojakest. Vaevalt tahaksin elada koos tema daamide ja härradega nende elegantsetes, kuid piiratud majades.

- Charlotte Brontë

George Henry Lewes, George Elioti partner, võrdles Austenit Shakespeare'iga.

XIX sajandi Euroopa tõlked

Varsti pärast Austeni teoste trükkimist Suurbritannias ilmusid need ka mõnes Euroopa riigis. Need hakkasid ilmuma 1813. aastal koos "Uhkuse ja eelarvamuse" prantsuse tõlkega. Sellele järgnesid kiiresti saksa, hollandi ja rootsi väljaanded. Euroopas ei olnud neid alati lihtne saada. Austen ei olnud Venemaal hästi tuntud. Esimene Austeni romaani venekeelne tõlge ilmus alles 1967. aastal. Austeni teoseid tõlgiti mitmesse Euroopa keelde. Kuid eurooplased ei pidanud tema teoseid inglise romaanitraditsiooni osaks. Osaliselt oli see tingitud tõlkijate tehtud muudatustest. Nad lisasid Austeni teostesse sentimentalismi. Samuti ei lisatud tema huumorit ja irooniat. Seetõttu pidasid Euroopa lugejad sagedamini Walter Scotti stiili inglise romaaniks.

Tema tõlkijate tehtud suured muudatused panid mandril Austeni teisiti vastu võtma kui Suurbritannias. Näiteks prantsuse kirjanik Isabelle de Montolieu tõlkis mitu Austeni romaani prantsuse sentimentaalseks romaaniks. Montolieu "Uhkuses ja eelarvamuses" asendusid Elizabethi ja Darcy elavad vestlused (vestlused) rahulikke, korralike vestlustega. Jane Austeni teoses ütles Elizabeth, et ta on "alati näinud suurt sarnasust [nende] mõttekäikudes" (tema ja Darcy). Ta ütleb, et see on tingitud sellest, et nad "ei taha rääkida, kui [nad] ei oota, et ütlevad midagi, mis hämmastab (üllatab) kogu tuba". Sellest saab aga "Moi, je garde le silence, parce que je ne sais que dire, et vous, parce que vous aiguisez vos traits pour parler avec effet". ("Mina, ma vaikin, sest ma ei tea, mida öelda, ja teie, sest te erutate kõneledes efekti saavutamiseks oma iseloomujooni.") Cossy ja Saglia selgitasid, et "Elizabethi poolt iseenesestmõistetavaks peetud võrdsus on eitatud (mitte antud) ja sisse on viidud sooline eristamine". Austeni teoseid nähti Prantsusmaal sentimentaalse traditsiooni osana. Seetõttu tunti rohkem huvi prantsuse realistide, nagu Stendhal, Balzac ja Flaubert, teoste vastu. Austenit käsitleti ka Saksamaal romantilise kirjanikuna.

Isabelle de Montolieu tõlkis Austeni teosed prantsuse keelde.

1870–1930: Populaarsuse plahvatuslik kasv

Perekonna elulood

Aastaid arvasid inimesed Austenist sama, mis Scottist ja Whatelyst. Ainult vähesed inimesed lugesid tegelikult tema romaane. 1870. aastal kirjutas Jane Austeni vennapoeg James Edward Austen-Leigh esimese olulise Austeni eluloo "A Memoir of Jane Austen", mis trükiti. See muutis seda, kuidas inimesed Austenist mõtlesid. Kui see ilmus trükis, suurenesid Austeni populaarsus ja kriitiline positsioon oluliselt. Memuaarid panid inimesi mõtlema harimatust kirjanikust, kes kirjutas meistriteoseid. Inimesed arvasid, et Austen on vaikne, keskealine vallaline tädi. See tekitas neis tunde, et tema teosed on lugupeetud viktoriaanlikele perekondadele turvaline lugemine. Memuaarid panid Austeni raamatuid taas suurtes kogustes trükki jõudma. Esimesed populaarsed väljaanded ilmusid 1883. aastal. Need olid Routledge'i poolt trükitud odavad sarjad. Sellele järgnesid piltidega väljaanded, kollektsioonikogumikud ja teaduslikud väljaanded. Kriitikud väitsid siiski, et Austeni raamatuid peaksid lugema ainult need, kes suudavad tõesti mõista nende sügavat tähendust. Pärast "Memuaaride" trükkimist ilmus aga palju rohkem kriitikat Austeni kohta. Kahe aastaga ilmus rohkem kui viimase 50 aasta jooksul.

1913. aastal avaldasid William Austen-Leigh ja Richard Arthur Austen-Leigh perekonna elulooraamatu. See kandis pealkirja: Jane Austen: Her Life and Letters-A Family Record. William ja Arthur kuulusid mõlemad Austeni perekonda. See põhines peamiselt perekonna dokumentidel ja kirjadel. Austeni biograaf Park Honan on seda kirjeldanud kui "täpset, staažikat (püsivat), usaldusväärset ja kohati elavat ja sugestiivset". Autorid eemaldusid memuaaride sentimentaalsest toonist. Siiski ei läinud nad palju kaugemale perekonnakirjadest ja traditsioonidest, mis neil alati olid. Seetõttu pakub nende raamat ainult fakte. See ei paku palju tõlgendusi.

Kriitika

Üheksateistkümnenda sajandi lõpul ilmusid esimesed kriitilised raamatud Austeni teoste kohta. 1890. aastal trükkis Godwin Smith raamatu "Life of Jane Austen". Sellega algas "kriitilise pärandi värske faas". Sellega algas "ametlik (ametlik) kriitika". Inimesed hakkasid keskenduma Austenile kui kirjanikule ja analüüsima, mis tegi tema kirjutamise eriliseks. Southam ütles, et 1780. aasta paiku oli Austeni kriitikat palju rohkem. Ta ütles ka, et arvustused muutusid paremaks. Siiski häiris teda nende "teatav ühetaolisus":

Me näeme, et romaane kiidetakse nende vormilise elegantsi ja pinnapealse "viimistluse" eest, nende fiktiivse maailma realistlikkuse, tegelaste mitmekesisuse ja elujõu (tugevuse) eest, nende läbiva huumori eest ning nende õrna ja jaogmaatilise moraali ja selle jutlustamata esitamise eest. Romaane hinnatakse nende "täiuslikkuse" eest. Kuid seda peetakse kitsaks täiuslikkuseks, mis on saavutatud kodumaise komöödia piirides.

Richard Simpson, Margaret Oliphant ja Leslie Stephen olid ühed parimad arvustajad. Memuaaride arvustuses ütles Simpson, et Austen oli tõsine, kuid irooniline inglise ühiskonna kriitik. Ta alustas kahte tõlgendusteemat: huumori kasutamine ühiskonna kritiseerimiseks ja iroonia kui moraaliõpetuse vahend. Ta jätkas Lewesi võrdlust Shakespeare'iga ja kirjutas, et Austen:

alustas iroonilise kriitikaga; ta väljendas oma hinnangut ... mitte otsese noomituse, vaid kaudse meetodi abil, jäljendades ja liialdades oma eeskujude vigu. ... Kriitika, huumor, iroonia, mitte selle hinnang, kes annab hinnangu, vaid selle miimiku, kes pilkab, samal ajal kui ta pilkab, on tema iseloomulikud jooned.

Simpsoni essee ei olnud tuntud. See ei avaldanud suurt mõju enne, kui Lionel Trilling seda 1957. aastal tsiteeris. Margaret Oliphant oli teine oluline kirjanik, kelle kriitika Austeni kohta ei avaldanud suurt mõju. Ta kirjeldas Austenit kui "relvastatud "naiseliku küünilisuse peene veeniga", "täis peent jõudu, teravust, peenust ja enesevalitsust (kontrolli)", "peenetunnet" "naeruväärsusest", "peene torkava, kuid pehme häälega põlgust", kelle teosed on väga "rahulikud ja külmad ja teravad"". Selline kriitika kujunes täielikult välja alles 1970. aastatel. Siis algas feministlik kirjanduskriitika.

Austeni teosed olid Ameerika Ühendriikides trükitud alates 1832. aastast. Kuid alles pärast 1870. aastat hakkasid ameeriklased Austeni teoseid tõsiselt käsitlema. Nagu Southam ütleb, "Ameerika kirjandusnatsionalistide jaoks oli Jane Austeni kultiveeritud stseen liiga kahvatu, liiga piiratud, liiga rafineeritud, liiga lausa eba-kangelaslik". Austen ei olnud ameeriklaste jaoks piisavalt demokraatlik. Samuti puudusid tema raamatutes piirimisteemad, mis sageli Ameerika kirjanduses esile kerkisid. Seda, kuidas ameeriklased Austenist mõtlesid, kujutas endast William Dean Howellsi ja Mark Twaini vaheline vaidlus. Howells aitas oma esseede kaudu muuta Austeni palju populaarsemaks. Twain aga kasutas Austenit, et argumenteerida Ameerika anglofiilse traditsiooni vastu. Oma raamatus "Following the Equator" kirjeldas Twain oma laeva raamatukogu: "Jane Austeni raamatud ... puuduvad selles raamatukogus. Juba ainuüksi see üks puudujääk teeks raamatukogust üsna hea raamatukogu, kus ei ole ühtegi raamatut."

Janeites

"Kas me ei võiks ... laenata miss Austeni biograafilt tiitlit, mille annab (annab) talle vennapoja kiindumus, ja tunnustada teda ametlikult kui "kallist tädi Jane'i"?"

- Richard Simpson

Encyclopædia Britannica muutis Austeni kirjeldust, kuna ta muutus üha populaarsemaks. Kaheksas väljaanne (1854) nimetas teda "elegantseks romaanikirjanikuks". Üheksas väljaanne (1875) kiitis teda kui "üht kõige väljapaistvamat (tähelepanuväärsemat) kaasaegset briti romaanikirjanikku". Austeni romaane hakati ülikoolides õppima. Tema teosed hakkasid ilmuma ka inglise romaani ajalookirjeldustes. Enamik inimesi pidas teda ikka veel "kalliks tädiks Jane'iks", nii nagu teda esimest korda Memuaarides esitleti. Howells oli selle pildi Austenist kuulsaks teinud oma esseedega Harper's Magazine'is. Kirjanik ja kriitik Leslie Stephen kirjeldas 1880. aastatel kasvanud Austeni-maaniaid kui "Austenolaatriat". Alles pärast "Memuaaride" trükkimist hakkas lugejatele meeldima Austen kui inimene. Kuni selle ajani oli kirjanduseliit öelnud, et Austeni nautimine näitab, kui targad nad on. Kuid 1990ndate aastate paiku muutusid nad murelikuks selle üle, kui populaarseks Austeni teosed muutusid. Nad hakkasid end Janeiteks nimetama. Nad tahtsid näidata, et nad erinevad inimestest, kes nende arvates ei mõista Austenit korralikult.

Ameerika kirjanikule Henry Jamesile meeldis Austen. Kord ütles ta, et ta on sama suur kui Shakespeare, Cervantes ja Henry Fielding - "elu kaunid maalijad". James aga arvas, et Austen oli "teadvustamata" kunstnik, kes oli "instinktiivne ja võluv". 1905. aastal ütles James, et talle ei meeldi avalikkuse huvi Austeni vastu. Ta ütles, et see oli rohkem, kui Austeni "sisemine väärtus (väärikus) ja huvi" vääris. James ütles, et selle põhjuseks oli peamiselt "kommertslike, ... eriliste raamatumüügivaimude jäik tuul. ... kirjastajate, toimetajate, illustraatorite, ajakirjade meeldiva jutukese tootjate kogu; kes on leidnud oma "kalli," meie kalli, kõigi kalli, Jane'i ... oma materiaalseks otstarbeks, ... ilusaks reprodutseerimiseks igasuguses vormis, mida nimetatakse maitsekaks, ja mis näiliselt osutub müügikõlblikuks".

Briti reisikirjanikule Reginald Farrerile ei meeldinud "tädi Jane'i" sentimentaalne kuvand. Selle asemel tahtis ta uurida Austeni ilukirjandust uuel viisil. Aastal 1917 avaldas ta Quarterly Review's pika essee. Jane Austeni uurija A. Walton Litz nimetas seda parimaks üksikuks sissejuhatuseks tema teoste kohta. Southam nimetab seda "Janeite" teoseks ilma kummardamiseta. Farrer väitis, et Jane Austen ei olnud teadvustamata (ei nõustunud Jamesiga). Ta ütles, et ta oli väga keskendunud kirjanik ja oma ühiskonna terav kriitik. Ta nimetas teda "säravaks ja halastamatuks", "erapooletuks ja samas halastamatuks", "terase kvaliteediga, parandamatu rangusega". Farrer oli üks esimesi kriitikuid, kes nägi Austeni kui õõnestavat kirjanikku.

Mark Twain oli üks Austeni Ameerika kriitikutest (umbes 1907).


James Edward Austen-Leigh lasi Austenist mälestuste jaoks maalida pildi. Ta pehmendas tema pilti. Ta tahtis, et viktoriaanlikule avalikkusele meeldiks ta ja et ta aktsepteeriks teda.