Türgi

Kuidas türklane tehti

Masinas oli inimese pea ja keha elusuuruses mudel, mis oli asetatud suure puust kasti kõrvale. Mudel oli riietatud osmani rõivastesse ja kandis turbanit. Selle vasak käsi hoidis pikka suitsetamispiipu. Suur kast oli umbes 110 cm pikk, 60 cm lai ja 75 cm kõrge. Karbi peal oli umbes 18-tolline ruudukujuline malelaud. Karbi esiküljel oli kolm ust, üks ava ja üks sahtliosa. Sahtli sees oli punane ja valge elevandiluust malekomplekt.

Karbi sisemus oli väga keeruline. See pidi neid, kes sinna sisse vaatasid, petma. Kui vasakpoolsed esiuksed avati, võis näha kellamehhanismiga hammasrattaid ja hammasrattaid. Kui kasti tagumised uksed olid samal ajal avatud, võis masinast läbi näha. Karbi teisel küljel oli punane padi ja mõned eemaldatavad osad. Ka see ala andis selge vaate läbi masina. Türklase rõivaste all oli veel kaks ust. Kui need avasite, võis samuti näha kellaosasid, mille kaudu oli vaade otse läbi masina. Konstruktsioon võimaldas masina esitlejal avada kõik uksed, et säilitada illusiooni.

Kuid vasakul pool olevad kellaosad ja sahtliosa ei ulatunud tagasi nii kaugele kui karbi tagakülg. Nad läksid ainult kolmandiku ulatuses. See andis ruumi libisevale istmele, nii et sees olev inimene sai liugelda ühest kohast teise. See tähendas, et neid ei nähtud, kui uksed avati. Istme liigutamine pani võltsmasinad oma kohale libisema, et varjata kastis olevat inimest veelgi enam.

Karbi peal olev malelaud oli õhuke. See võimaldas magnetilist sidet. Iga maletükil oli väike tugev magnet, mis oli selle alusega ühendatud. Lauale asetades tõmbasid kujukesed ligi nöörile kinnitatud magnetit, mis oli nende koha all laual. Masinas olev inimene nägi, millised tükid kus malelaual liiguvad. Malelaual oli ka number, 1-64, mis võimaldas inimesel näha, milliseid kohti laual mängija käik mõjutas. Magnetid olid paigutatud nii, et ükski magnet väljaspool kasti ei mõjutanud neid. Kempelen lasi inimestel publiku hulgast panna suure magneti laua kõrvale, et näidata, et masinat ei mõjuta magnetism.

Et publikut häirida, tuli türklane väikese puust kastiga. See pandi kasti peale. Kempelen vaatas mängu ajal väikesesse karpi sisse, vihjates, et see juhib masinat. Mõned uskusid, et kastil on maagilised võimed.

Karbi sees oli malelaud, mis oli ühendatud mitme hoobiga. Need kontrollisid mudeli vasakut kätt ja võisid seda ümber malelauda liigutada. Kätt sai liigutada üles ja alla ning hooba keerates võis türgi käsi avada ja sulgeda. See võimaldas tal maletükke laual üles võtta. Kui türklane tegi käigu, tegi masin masinavärk kellamängu tüüpi heli, mis lisas masinavärgi illusiooni veelgi. Hoovad panid türklase tegema ka erinevaid näoilminguid. Hiljem lisati ka häälekast, mis võimaldas masinal öelda "Échec!". (prantsuse keeles "check") mängu ajal.

Sees olev isik ja väljastpoolt olev ettekandja võisid üksteisele sõnumeid saata. Karbi sees ja väljas oli kaks messingist ketast numbritega. Kettaid võis keerata numbrile, mis toimis koodina nende kahe vahel.

Signeeritud söega autoportree Kempelenist, kes ehitas Türki


Türgi joonis, millel on näha avatud uksed ja töötavad osad.


Racknitzilt saadud türgi läbilõige, mis näitab, kuidas tema arvates istus inimene sees. Ta eksis nii mängija asukoha kui ka masina suuruse osas.

Näitus

Esimene türklaste väljapanek toimus 1770. aastal Schönbrunni lossis. Kempelen näitas kõigile, mida ta oli ehitanud. Ta avas kapi uksed ja sahtlid, nii et publik sai masinasse sisse vaadata. Seejärel oli see valmis mängimiseks.

Türklane kasutaks valgeid tükke ja teeks esimese käigu. Käikude vahel istus tema vasak käsi padjal. Türklane võis kaks korda noogutada, kui ta ähvardas teise mängija kuningannat, ja kolm korda, kui ta pani kuninga šakki. Kui teine mängija tegi ebaseadusliku käigu, raputas türklane pead ja liigutas kujukese tagasi. Esimene inimene, kes türgi vastu mängis, oli krahv Ludwig von Cobenzl, Austria õukondlane palees. Ta sai kiiresti lüüa.

Teine osa näitusest oli rüütlituur, kuulus malepärimus. Selle mõistatuse puhul tuleb mängijal liigutada rüütlit ümber malelauda, puudutades teel iga ruutu üks kord. Kui enamik tolleaegseid kogenud maletajaid oli selle mõistatusega ikka veel hädas, siis türklane suutis käigud hõlpsasti sooritada. Inimesel oli kaart vajalike käikude kohta.

Türgil oli võimalik publikuga suhelda ka kirjatahvli abil. Ta suutis seda teha inglise, prantsuse ja saksa keeles. Carl Friedrich Hindenburg, ülikooli matemaatik, kirjutas Türki ajal Leipzigis toimunud vestlused üles ja avaldas need 1789. aastal pealkirjaga Über den Schachspieler des Herrn von Kempelen und dessen Nachbildung. Küsimused hõlmasid Türgi vanust, perekonnaseisu ja selle salajasi toiminguid.

Rüütlireis, nagu seda on lahendanud türklane. Tekkinud suletud ring võimaldab turniiri lõpetada mis tahes alguspunktist laual.

Euroopa ringreis

Huvi masina vastu kasvas kogu Euroopas. Kempelen oli aga rohkem huvitatud oma teistest projektidest ja ei tahtnud Türklast näidata. Ta ütles inimestele, et see ei tööta.  Pärast Schönbrunni lossis toimunud etendusi mängis Turk ainult šoti aadliku Sir Robert Murray Keithi. Kempelen võttis masina pärast mängu tükkideks. Kempelen ütles, et masin oli "pelgalt bagatell". Ta ei olnud selle populaarsusega rahul ja jätkas pigem oma tööd aurumasinate ja kõneleva masina kallal.

1781. aastal sai Kempelen keiser Joosep II käsu ehitada Türgi ümber ja viia see Viini Venemaa suurvürst Pauluse riigivisiidiks. See õnnestus nii hästi, et suurvürst Paul tegi Türgile ettepaneku teha Euroopa ringreis. Kempelen nõustus vastumeelselt.

Ringreis algas 1783. aastal Prantsusmaalt. Pariisis kaotas türklane mängu Charles Godefroy de La Tour d'Auvergne'ile, Duc de Bouillonile. Inimesed tahtsid, et türklane mängiks mängu oma aja parima maletaja François-André Danican Philidoriga. Philidor võitis, kuid see oli "tema kõige väsitavam malepartii!". Türgi viimane mäng Pariisis oli Benjamin Franklini, Ameerika Ühendriikide suursaadiku vastu Prantsusmaal. Franklin nautis mängu Türgiga ja hoidis oma isiklikus raamatukogus Philip Thicknesse raamatu "The Speaking Figure and the Automaton Chess Player, Exposed and Detected" koopiat.

Pärast Pariisi kolis Kempelen türgi Londonisse, kus see oli iga päev viie šillingi eest väljas. Skeptik Thicknesse püüdis selgitada, et masin on lihtsalt trikk. Ta ütles, et Kempelen oli "väga geniaalne mees", kuid Turk oli keerukas pettus. Ta arvas, et masina sees oli väike laps. Turk oli "keeruline kellavärk ... mis ei ole midagi muud, kui üks paljudest teistest geniaalsetest seadmetest, et eksitada ja eksitada vaatlejaid".

Pärast aastat Londonis käisid Kempelen ja türklane Leipzigis, Dresdenis ja Amsterdamis. Pärast seda hoiti masinat tõenäoliselt 20 aastat Schönbrunni lossis. Kempelen püüdis seda enne oma surma siiski müüa. Ta suri 70-aastaselt 26. märtsil 1804. aastal.

François-André Danican Philidor võitis 1793. aastal Pariisis mängu türklaste vastu

Mälzel ja masin

1805. aastal müüs Kempeleni poeg masina Johann Nepomuk Mälzelile, Baieri muusikule, kes oli huvitatud masinatest ja seadmetest. Mälzel oli konstrueerinud teatud tüüpi metronoomi. Ta oli enne Kempeleni surma püüdnud Türki osta, kuid hind oli liiga kõrge. Mälzel pidi õppima, kuidas masin töötas, ja tegema mõned parandused. Ta tahtis teha Türgist suurema väljakutse. 

1809. aastal saabus Prantsusmaa Napoleon I Schönbrunni lossi, et mängida türklast. Enne mängu tervitas türklane, kelle sees oli peidus Johann Baptist Allgaier, Napoleoni. Üllatuskäiguna tegi Napoleon esimese käigu, selle asemel et lasta türklastel teha esimene käik. Kui Napoleon üritas ebaseaduslikku käiku, pani türklane mängukivi tagasi oma esialgsele kohale ja jätkas mängu. Pärast teist ebaseaduslikku käiku võttis türklane mängulaualt ära selle tüki. Kui Napoleon üritas kolmandat ebaseaduslikku käiku, lükkas türklane oma käe üle, lüües kõik tükid laualt maha. Napoleon lõbutses ja mängis seejärel masinaga päris mängu. Pärast 19 käiku lükkas Napoleon oma kuninga üle, et näidata, et ta teab, et ei saa võita, ja loobub. 

1811. aastal viis Mälzel türklase Milanosse, et näidata seda Eugène de Beauharnais'le, Veneetsia vürstile ja Itaalia varakuningale. Beauharnais'le meeldis see nii väga, et ta ostis türgi 30 000 frangi eest - kolm korda rohkem, kui Mälzel oli maksnud - ja hoidis seda neli aastat. 1815. aastal läks Mälzel Münchenisse Beauharnais' juurde ja ostis türgi tagasi. 

Mälzel viis türklase tagasi Pariisi, kus ta sõbrunes Café de la Régence'is paljude juhtivate maletajatega. 1818. aastal kolis ta Londonisse ja pidas Türklase ja paljude teiste oma masinatega mitmeid etendusi. Ta lisas häälekasti, et masin saaks öelda "Échec!", kui mängija satub sakki.

Mälzel Ameerikas

1826. aastal viis Mälzel masina New Yorki. Mälzelil oli probleeme masinat teenindavate inimeste leidmisega.  Lõpuks tõi ta Euroopast Elsassist William Schlumbergeri, kes tuli Ameerikasse ja töötas taas tema heaks. Mälzel pidi andma raha Schlumbergeri transpordiks.

Bostonis rääkis Mälzel, et New Yorgi maletajad ei saanud täispartiidega hakkama ja et Bostoni mängijad olid palju paremad. See oli mitu nädalat edukas ja turnee kolis kolmeks kuuks Philadelphiasse. Baltimore'is kaotas ta mängu Charles Carrolli, iseseisvusdeklaratsiooni allkirjastaja vastu. Kaks Ameerika venda ehitasid oma masina, Walker Chess-player. Mälzel püüdis seda osta, kuid nad ei tahtnud seda müüa. See teine masin rändas mitu aastat, kuid ei saanud kunagi nii kuulsaks kui Turk.

Aastatel 1828 külastas Mälzel Euroopat ja naasis Ameerika Ühendriikidesse 1829. aastal. 1830. aastatel läks lääne poole kuni Mississippi jõeni ja külastas Kanadat. Richmondis, Virginias, kirjutas Edgar Allan Poe, kirjutas Türklast Southern Literary Messengeri jaoks. Poe essee "Maelzel's Chess Player" ilmus aprillis 1836 ja on kõige kuulsam essee Türgist.

Mälzel viis türklase oma teisele ringreisile Kuubale Havannasse. Kuubal suri Schlumberger kollapalavikku, jättes Mälzeli ilma operaatorist. Mälzel suri 1838. aastal 66-aastaselt tagasiteel merel, jättes oma masina laeva kapteni juurde.

Viimased aastad ja pärast seda

Türklane anti Mälzeli sõbrale, ärimees John Ohlile. Ta üritas seda oksjonil müüa, kuid lõpuks ostis selle ise 400 dollari eest. John Kearsley Mitchell, Edgar Allan Poe arst, ostis Türklase Ohlilt. Mitchell moodustas klubi, et seda parandada, lõpetades ümberehituse 1840. aastal.

Mitchell ja tema klubi kinkisid masina Charles Willson Peale'i Hiina muuseumile. Pärast paari näitust pandi see nurka ja unustati. 5. juulil 1854 jõudis Philadelphias asuvas Rahvusteatris puhkenud tulekahju muuseumisse ja hävitas türgi. Mitchell uskus, et kuulis "läbi võitleva leegi ... meie lahkunud sõbra viimaseid sõnu, rangelt sosistatud, sageli korduvaid silpe: "echec! echec!".

John Gaughan, Los Angeleses asuv ameeriklane, kes valmistas esemeid mustkunstnike jaoks, kulutas alates 1984. aastast viie aasta jooksul 120 000 dollarit Kempeleni masina koopia ehitamiseks. Uues masinas kasutati Türgi malelauda, mis päästeti tulekahjust. Gaughani Turkit näidati 1989. aasta novembris maagiaajaloo konverentsil. Seekord mängis Turk maleprogrammi käivitava arvuti vastu.

Saladuste paljastamine

Enamik raamatuid ja artikleid, mis kirjutati türgi eluajal selle toimimise kohta, olid ebaõiged. 

Alles Dr. Silas Mitchelli artiklitesarja "The Chess Monthly" jaoks ilmus see saladus täielikult. Mitchell, Türgi viimase omaniku poeg, kirjutas, et "ühtegi saladust ei ole kunagi hoitud nii, nagu seda on tehtud Türgi puhul. Osaliselt on seda arvutatud mitu korda, kuid ükski mitmetest seletustest ... ei ole kunagi seda lõbusat mõistatust lahendanud". Kuna türklane oli hävitatud, leidis Silas Mitchell, et "ei ole enam põhjust selle iidse mõistatuse lahenduse varjamiseks maleamatööride eest".

Uus huvi algas Türgis, kui IBM lõi Deep Blue. See oli arvuti, mis suutis maailma parimatele mängijatele väljakutse esitada. Turk kasutati Deep Blue'i kehastuseks 2003. aasta dokumentaalfilmis "Game Over": Kasparov ja masin.

Pärand ja rahvakultuur

Türklane inspireeris mitmeid leiutisi ja koopiaid. Nende hulka kuulusid Charles Hopperi ehitatud Ajeeb ehk "Egiptuslane", mida president Grover Cleveland mängis 1885. aastal, ja Mephisto, mida ta ise nimetas "kõige kuulsamaks" masinaks ja millest on vähe teada. Walkerid valmistasid "American Chess Player", mida esmakordselt näidati 1827. aasta mais New Yorgis. El Ajedrecista ehitati 1912. aastal Leonardo Torres y Quevedo poolt ja seda näidati esmakordselt 1914. aasta Pariisi maailmanäitusel. See oli esimene tõeline maleautomaat ja omamoodi Deep Blue eelkäija.

Teisi inimesi inspireeris türklane. Rev. Edmund Cartwright nägi seda 1784. aastal Londonis. Hiljem kirjutas ta, et "on raskem ehitada masinat, mis kudub, kui masinat, mis teeb kõik need erinevad käigud, mida see keeruline mäng nõuab". Cartwright leiutas hiljem elektrikangastelgedel kudumismasinad. Leiutaja Sir Charles Wheatstone nägi Türki, kui see oli Mälzeli omanduses. Mälzel näitas hiljem oma kõnelevaid masinaid teadlasele ja tema teismelisele pojale. Alexander Graham Bell luges Wolfgang von Kempeleni raamatut kõneleva masina kohta pärast seda, kui oli näinud Wheatstone'i ehitatud sarnast masinat. Bell leiutas seejärel telefoni.

1845. aastal mängiti New Yorgis näidendit "The Automaton Chess Player". Lavastuses kasutati J. Walkeri, kes oli varem ehitanud Walkeri malemängija, valmistatud Türgi koopiat.

Raymond Bernardi tummfilm "Malemängija" (The Chess Player, Prantsusmaa 1927) kasutab türgi lugu seiklusjutust, mis toimub Poola jagamise ajal 1772. aastal. Venelaste eest põgenev poola rahvuslane on ühtlasi ka osav maletaja. Ta on peidetud malemänguautomaati, mida kutsutakse Türgiks. Just siis, kui ta on põgenemas üle piiri, viiakse masin Peterburi keisrinna Katariina II juurde. Napoleoni juhtumit kopeerides üritab Katariina türklast üle kavaldada, kes pühib kõik mängujooned laualt.

Türklast on kasutatud romaane ja lugusid:

• 1849. aastal avaldas Edgar Allan Poe jutustuse "Von Kempelen ja tema avastus".
• Ambrose Bierce'i 1909. aastal ilmunud lühijutt "Moxoni meister" on lugu türklase sarnasest malemänguautomaadist.
• 1938. aastal avaldas John Dickson Carr oma Dr. Gideon Felli detektiiviromaanides "The Crooked Hinge".
• Gene Wolfe'i 1977. aasta ulmejutustuses "The Marvellous Brass Chessing Automaton" on samuti Türklase sarnane masin.
• Robert Loehri 2007. aasta romaan "The Chess Machine" (Ühendkuningriigis ilmunud pealkirjaga "The Secrets of the Chess Machine") on lugu inimesest masina sees.
• F. Gwynplaine MacIntyre'i 2007. aasta lugu "The Clockwork Horror" räägib Edgar Allan Poe'i kohtumisest Türgiga.
• Walter Benjamin mainib Türgit oma 1940. aastal kirjutatud teesides ajaloo filosoofiast (Über den Begriff der Geschichte).

2005. aastal käivitas Amazon.com Amazon Mechanical Turk'i. Programm on loodud selleks, et inimesed täidaksid ülesandeid, millega arvutid on hädas, näiteks värvide võrdlemine.

Reklaam Ajeebi kohta, Türgi koopia