Leibkonna sissetulek tähistab kõigi leibkonnas elavate inimeste (tavaliselt vanusepiiriks kasutatakse 15 aastat või vanemad) kokku laekuvat raha teatud ajaperioodil, mida kasutavad valitsusasutused ja teadusuuringud majandusliku heaolu mõõtmiseks Ameerika Ühendriikides ning mujal. Leibkonna sissetulek võib olla esitletud enne maksude mahaarvamist (brutosissetulek) või pärast maksude ja ülekannete arvestamist (netosissetulek ehk disponibël sissetulek). Sissetulekuid loetakse tavaliselt kokku, sest leibkonnal on sageli ühine majanduslik saatus, kuid sama arvestus ei võta automaatselt arvesse leibkonna suurusest tulenevat kulude erinevust: ühe inimese leibkonna 50 000 USD ei tähenda sama elatustaset kui neljaliikmelise pere 50 000 USD.

Mida arvestatakse leibkonna sissetulekuna?

  • Palgad ja töötasud: palgatulu, tunnitasu, boonused ja ületunnitasud (enne kinnipeetavaid makse).
  • Ettevõtlus- ja isetöö tulud: kasumid, renditulud ja iseettevõtluse tulud.
  • Investeeringutest saadav tulu: intressid, dividendid ja kapitalikasumid.
  • Valitsuse ülekanded: töötushüvitis, sotsiaaltoetused (sh Social Security, pensionid), lastetoetused, toetusprogrammid jms.
  • Muu tulu: stipendid, kingitused ja muu perioodilise rahalise sissetuleku vormid.

Mõõtmismeetodid ja statistilised näitajad

Statistikas kasutatakse peamiselt kahte näitajat: mediaani (keskväärtus, kus poolel leibkondadest on suurem ja poolel väiksem sissetulek) ja aritmeetilist keskmist (keskmine). Mediaan on levinum, sest see ei ole tundlik väga suurte tippude ehk rikaste leibkondade mõjule. Teine oluline mõõde on leibkonna sissetulek inimese kohta (per capita) või võrdsustamis- (equivalence) skaalad, mis korrigeerivad leibkonna suuruse ja koosseisu mõju, et paremini võrrelda elatustaset erineva suurusega leibkondade vahel.

Mõned mõõtmise praktilised aspektid:

  • Andmed võivad olla enne maksude või pärast maksude ja sotsiaaltoetuste mahaarvamist; see mõjutab võrreldavust riikide ja ajaperioodide vahel.
  • Mõned allikad arvestavad ainult rahalist sissetulekut ja jätavad välja mitterahalised hüved (nt tervishoiuteenused, toitprogrammid), mis võivad madalamate sissetulekutega leibkondade tegelikku heaolu alahinnata.
  • Andmete täpsust mõjutab ka alaraporteerimine (mõned tululiigid ei ole täielikult deklareeritud) ja varimajandus.

USA näited ja ajaloolised trendid

2005. aastal oli USA rahvaloenduse büroo andmetel leibkonna aastase sissetuleku mediaan 46 326 dollarit. Selles kontekstis oli 2005. aasta andmetes USA leibkonna suurus jaotus ning sissetulekute erinevused selgelt nähtavad: leibkondade arv Ameerika Ühendriikides oli tol perioodil ligikaudu 113 146 000. Samal ajaperioodil olid suurused järgmised (tabelina ei ole lisatud, aga kirjeldus on olulisim): ligikaudu 17,23% leibkondadest teenis üle 100 000 dollari aastas, samas kui 12,7% jäi alla föderaalse vaesuspiiri. Lisaks oli 20% leibkondadest teeninud vähem kui 19 178 dollarit.

Andmed näitavad ka tulude ebavõrdsust: umbes 6,37% ülemistest leibkondadest teenis ligikaudu kolmandiku kogu sissetulekust. Ülemisse kvintiili kuulunud leibkondade mediaansissetulekud olid üle 91 705 dollari ning nendes leibkondades oli sageli rohkem kui üks tööline (u 77% neist leibkondadest teatas kahe töötegija olemasolust). Keskmise kvintiili leibkondadel oli sageli üks sissetulekuallikas ja sissetulekute vahemik jäi ligikaudu 36 000–57 657 dollari juurde.

2005. aasta analüüs näitas ka tööjõu‑jaotuse seost tuludega: ülemisse 40% kuuluvate leibkondade mediaan oli kahe sissetulekuallikaga, samal ajal kui madalamates kvintiilides oli keskmiselt ainult üks sissetulekuallikas per leibkond. Madalaimas kvintiilis määrati mõnel puhul sissetulekuks null, kuna tööpuudus ja töötundide puudumine olid laialt levinud (tööpuudus). Kokkuvõttes järgib USA trendi, mida on nähtud ka paljudes teistes arenenud riikides, kus rikkamate leibkondade osa kasv on suhteliselt suur võrreldes vaeste arvu muutusega.

Alates 1990. aastast on leibkonna mediaansissetulek nominalselt kasvanud (näiteks 1990. aasta leibkonna mediaansissetulek oli 30 056 dollarit, mis 2003. aasta dollarites vastab ligikaudu 44 603 dollarile), kuid ostujõu osas on kasv olnud piiratud ja ajaperioodidel, mil inflatsiooniga korrigeeritult muutused on väikesed, on reaalsissetulek stagneerinud. Üks oluline tegur üldises tõusus on kahe või enama sissetulekuallikaga leibkondade osakaalu suurenemine—isegi kui isikliku sissetuleku kasv on jäänud aeglaseks, tõstab samaaegne mitme töötegija osakaalu suurenemine keskmist leibkonna sissetulekut.

Piirangud ja tähelepanekud statistika kasutamisel

  • Leibkonna sissetulek ei võta automaatselt arvesse leibkonna suurusest tulenevaid kulusid — selleks kasutatakse sageli per capita või kohandatud ekvivalentskaalusid.
  • Erinevad uuringud ja andmeallikad (CPS, ACS, NIPA jms) võivad anda eri tulemusi sõltuvalt küsimustikust ja perioodist; seetõttu tuleb võrreldavuses olla ettevaatlik.
  • Sotsiaalpoliitilised järeldused (nt maksupoliitika või toetusprogrammide mõju) nõuavad lisaanalüüse: sõltuvalt sellest, kas arvestatakse brutotulu või disponibël tulu (peale makse ja ülekandeid), võivad tulemused erineda.

Praktiline tähendus

Leibkonna sissetulek on oluline näitaja majandusliku heaolu, elatustaseme ning vaesuse hindamiseks. Seda kasutavad poliitikakujundajad, majandusteadlased ja organisatsioonid abi sihtimiseks. Samas tuleb tulemusi tõlgendades alati arvestada, millist tüüpi sissetulek (bruto vs neto), millistel perioodidel ja kuidas leibkonna suurus ja koosseis on arvesse võetud.

Kui vajate, saan lisada värskemaid ja täpsemaid statistilisi andmeid mõne konkreetse aasta või allika (nt USA Census Bureau, Bureau of Labor Statistics) põhjal ning selgitada, kuidas need numbrid on muutunud viimase kümnendi jooksul.