Messeli kaevik

Ökoloogia

Messeli kaevanduse praegune pindala on umbes 60 m allpool kohalikku maapinda ja selle pindala on umbes 0,7 km². Algselt ulatus põlevkivikihi 190 m sügavusele. 47 miljonit aastat tagasi, eotseenis, kui Messeli ladestu tekkis, oli see piirkond 10° võrra lõunapoolsem kui praegu. See aeg oli vahetult pärast paleotseeni-eotseeni termilist maksimumi ning kliima ja ökoloogia erinesid oluliselt tänapäevast. Suur hulk järvi, mida ümbritsesid lopsakad subtroopilised metsad, toetasid uskumatut elurikkust. Messeli järvepõhi oli tõenäoliselt lähedalasuvate jõgede ja ojade äravoolupunkt. Kaevud moodustusid paleogeeni ajastu eotseeni ajastul umbes 47 miljonit aastat tagasi. See põhineb fossiilseid kivistisi sisaldavate kihtide all olevate basaltfragmentide dateerimisel.

Põlevkivi, mis on tekkinud mudast ja surnud taimestiku aeglase anoksilise ladestumise tulemusena järvepõhjas, on peamine kivim kohapeal.

Selle setted ulatuvad 130 m allapoole ja asuvad vanema liivakivi aluspõhja peal. Kivistised põlevkivi sees on tänu järve ainulaadsele ladestumisomadusele märkimisväärselt selged ja hästi säilinud.

Järve ülemistes kihtides oli palju elu, kuid põhi oli anoksiline. Kuna vesi oli vähe häiritud, jõudis alumistesse kihtidesse vähe hapnikku. See takistas paljude epifauna- (põhjaelustiku) ja infaunaliste (haudvaesine) liikide elamist. Seetõttu olid surnukehad nii vähe kahjustatud. Järvekihtide ümberpaiskumine (mis oli tingitud hooajalistest kõikumistest) alandas hapnikusisaldust pinna lähedal ja põhjustas perioodiliselt vee-elustiku "väljasuremist". Koos suhteliselt madala ladestumiskiirusega (0,1 mm aastas) oli see soodne keskkond loomastiku ja taimestiku säilimiseks.

Vulkaanilise gaasi vabanemine

Messeli kaevanduse ümbrus oli eotseeni ajal geoloogiliselt ja tektooniliselt aktiivne. Vulkaaniline gaasipaiskumine võib olla põhjuseks mitteveealiste liikide ulatuslikule ladestumisele.

Pinnalähedased nihked vabastasid järve ja sellega piirnevatesse ökosüsteemidesse suuri kontsentratsioone reaktiivseid gaase (nagu süsinikdioksiid ja vesiniksulfiid), mis hävitasid tundlikke organisme. Nende vabanemiste ajal võisid linnud ja nahkhiired sattuda järvepinna lähedusse ning maismaaloomad võisid järve kalda lähedal üleujutatud olla.

Fossiilid

Messeli kaevand on parimad säilinud tõendid varase eotseeni taimestiku ja loomastiku kohta, mis on seni avastatud. Enamik teisi leiukohti sisaldab õnneks vaid osalisi skelette, kuid Messelil on säilinud ulatuslik struktuuriline terviklikkus, mis ulatub isegi nii kaugele, et on säilinud mõnede liikide karusnahk, suled ja "nahavarjud". Ebatavaline säilimine on tekitanud mõningaid tihedalt põhjendatud tõlgendusi. Sümptomaatilised "tummakella" kujuga hammustusjäljed mõlemal pool leheveeni kivistunud lehel on tuvastatud kui puusepp-mardika surmaga seotud haaret, mida on lõplikult parasiteerinud seen, mis, ilmselt siis nagu tänapäevalgi, võttis üle tema käitumise, et vabastada oma eosed heas kohas; see on varaseim selge näide seente käitumuslikust manipulatsioonist.

Liikide mitmekesisus on hämmastav. Siin on lühikokkuvõte mõnest leiukohast leitud fossiilidest:

• Varajase primaadi fossiil antropoidsete (st mitte-lemuroidsete) tunnustega: 2009. aasta mais avalikustatud Darwinius masillae leid.
• Fossiilsetest kilpkonnadest on leitud üheksa paarituvat paari. Kilpkonnad, Allaeochelys crassesculpta, olid kookuses (seksuaalvahekorras). Tegemist on isase ja emase paariga, kus isase saba on emase alla tõmmatud, nii et nad seksivad. Nende surm pidi olema kiire. Arvatakse, et kilpkonnad hakkasid paarituma iidse järve õhustatud pinnavees. Kui nad vajusid sügavamasse vette, sai neist jagu mürgine vulkaaniline gaas. Seejärel mattusid nad järvepõhja sette alla. Sellesse klanni kuuluvad kilpkonnad elavad siiani. Nad on kaotanud oma roomajate soomused ja nende nahk neelab veest hapnikku. Tavaliselt on see eelis: see aitab neil pikalt vee all püsida. Anoksilistes tingimustes on see aga ebasoodne, sest neisse imenduvad ka süsihappegaas ja lahustunud mürgid.
• Üle 10 000 kivistunud kala arvukatest liikidest
• Tuhanded vee- ja maismaaloomade putukad, millest mõned on veel säilinud erilise värvusega.
• Paljud väikesed imetajad, sealhulgas kääbushobused, suured hiired, primaadid, maaelanikud (siilid, marssupiaalid, pangoliinid), sipelga sugulased ja nahkhiired.
• Paljud linnud, eriti röövlinnud.
• Krokodillid, konnad, kilpkonnad, salamandrid ja muud roomajad või kahepaiksed.
• Üle 30 taimeliigi jäänused, sealhulgas palmilehed, viljad, õietolm, puit, pähklid ja viinapuud.

Fossiilide hulka kuuluvad Lõuna-Ameerika sipelgate sööja, kaks Lõuna-Ameerika lennuvõimetute lindude liiki ja vana maailma troopiliste sipelgate sipelgate (Manis) esivanem.

Seotud leheküljed

• Lagerstätte