Radovan Karadžić

Radovan Karadžić (serbia kirillitsas: Радован Караџић; sündinud 19. juunil 1945 Petnjicas, Montenegros, Jugoslaavias) oli Bosnia ja Hertsegoviina poliitik. Ta oli vastutav osa Bosnia genotsiidi eest. Aastatel 1995-2008 oli ta tagaotsitav. Ta arreteeriti 21. juulil 2008 Serbias. 2016. aastal mõisteti ta süüdi sõjakuritegudes.

Varajane elu

Karadžić oli Vuko ja Jovanka Karadžići laps. Tema isa Vuko (1912-1987) oli kingsepp. Tema ema Jovanka (1922-2005) oli talupojatüdruk Põhja-Montenegrost. Tema neiupõlvenimi oli Jovanka Jakić. Ta abiellus Karadžići isaga 1943. aastal, kahekümneaastaselt.

Karadžići isa oli suurema osa oma poja lapsepõlvest vanglas. Teise maailmasõja ajal oli Jugoslaavia haaratud natsi-Saksamaa ja teiste teljeriikide poolt. Karadžići isa oli olnud tšetnike liige. See oli armee, mis toetas Jugoslaavia algset valitsust. Kuna ta kuulus sellesse armeesse, pandi ta pärast sõda vangi.

Haridus

Karadžić kolis 1960. aastal Sarajevosse, et õppida psühhiaatriat Sarajevo ülikooli arstiteaduskonnas. 1970. aastal õppis ta Taanis Næstvedi haiglas ärevust ja depressiooni. Aastatel 1974-1975 sai ta täiendavat meditsiinilist koolitust New Yorgi Columbia Ülikoolis.

Pärast Jugoslaaviasse naasmist töötas Karadžić Koševo haiglas (Sarajevo peamine haigla). Ta oli ka luuletaja. Üks teine serbia kirjanik julgustas teda poliitikasse minema.

Vangistus pettuse eest

Koševo haiglas töötamise ajal teenis Karadžić ebaseaduslikult lisaraha. Näiteks tervishoiutöötajad, kes soovisid ennetähtaegselt pensionile jääda, maksid talle selle eest, et ta ütleks, et nad on invaliidid. Karadžić valetas ka kinnipeetavate jaoks, kes soovisid karistuse vältimist, väites, et nad olid kuriteo toimepanemise ajal hullud.

1983. aastal alustas Karadžić tööd Belgradi eeslinnas Voždovacis asuvas haiglas. Koos oma partneri Momčilo Krajišnikiga sai Karadžić laenu, mis oli mõeldud põllumajanduse parandamiseks. Selle asemel kasutasid ta ja tema partner raha selleks, et ehitada endale Pale'is maju. Pale oli Sarajevo kohal asuv serblaste linn, mille valitsus oli muutnud suusakuurortiks.

1. novembril 1984 arreteeriti nad mõlemad pettuse eest. Nad veetsid 11 kuud vanglas, enne kui nende sõber Nikola Koljević maksis nende kautsjoni, et nad saaksid välja tulla. 26. septembril 1985 mõisteti Karadžićile kolmeaastane vanglakaristus kelmuse ja pettuse eest. Kuna ta oli aga juba üle aasta vanglas istunud, ei sundinud kohus Karadžići ülejäänud karistust vanglas veetma.

Karadžići vahistamise ajal 1984. aastal tehtud pildid

Poliitiline elu

1989. aastal aitas Karadžić luua Bosnia ja Hertsegoviinas serblaste demokraatliku partei (Srpska Demokratska Stranka). Partei eesmärk oli koondada riigi Bosnia serblasi.

1991. aasta septembris hakkas Srpska Demokratska Stranka (SDS) looma Bosnias ja Hertsegoviinas piirkondi, mida valitsesid ainult serblased. 15. oktoobril 1991 hääletas Bosnia parlament, et nad tahavad ise valitseda. Üheksa päeva hiljem loodi eraldi serblaste assamblee, mis esindas ainult Bosnia ja Hertsegoviina serblasi.

9. jaanuaril 1992 teatas Bosnia ja Hertsegoviina serblaste assamblee, et nad on loonud uue riigi: Bosnia ja Hertsegoviina serblaste Vabariik (Република српског народа Босне и Херцеговине/Republika srpskog naroda Bosne i Hercegovine). 28. veebruaril 1992 kiitis Serbia Vabariik oma põhiseaduse heaks. Samuti teatas ta, et nüüd kontrollib ta:

Bosnia ja Hertsegoviina piirkonnad, mida valitsesid ainult serblased
Bosnia-Herezogovina osad, kus inimesed olid enamasti serblased
"Kõik piirkonnad, kus serblased [on] vähemuses [Teise maailmasõja genotsiidi tõttu]"

Serblaste Vabariigi president

6. ja 7. aprillil 1992 tunnistasid Euroopa ja Ameerika Ühendriigid, et Bosnia on iseseisev riik. Bosnia sai 22. mail 1992. aastal ÜRO liikmeks. Karadžić valiti selle Bosnia serblaste valitsuse presidendiks 13. mai 1992. aasta paiku. Tema volituste hulka kuulus ka riigi sõjaväe juhtimine.

Sõjakuritegude süüdistused

Bosnia serblaste armee juhina juhtis Karadžić kampaaniat, mille eesmärk oli saada lahti kõik Bosnia moslemid ja horvaadid küladest, mida serblased soovisid endale.

1995. aastal esitas endine Jugoslaavia asjade rahvusvaheline kriminaalkohus (EJRK) Karadžićile süüdistuse mitteserblaste vastu toime pandud sõjakuritegudes. EJRK süüdistas Karadžići Srebrenica veresauna korraldamises 1995. aastal, kus Karadžići armee mõrvas üle 7500 moslemi. Nad süüdistasid teda ka paljudes muudes kuritegudes, sealhulgas:

Mitteserbia moslemite sundimine oma kodudest lahkuma nende etnilise päritolu ja usutunnistuse tõttu
tagakiusamine (inimeste rühma halvasti kohtlemine) nende rassi, usutunnistuse või poliitiliste arvamuste tõttu.
Mõrv
Tsiviilelanike vastu suunatud terrorism
Pantvangide võtmine
Hävitamine (püüe tappa terve rahvastik: kõik mitte-serbia moslemid).

Karadžić põgenes, et teda ei saaks nende kuritegude eest kohtu alla anda. Kuni 2008. aastani varjas ta end. Ameerika Ühendriikide valitsus pakkus tema vahistamise eest 5 miljoni dollari suurust tasu.

Srebrenica veresauna käigus tapetud inimesed võetakse välja massihaudadest

Arrest

Karadžić vahistati 21. juulil 2008. aastal Belgradis. Ta oli esitanud end alternatiivmeditsiini arstina, peamiselt Belgradis, kuid ka Viinis, Austrias. Karadžić saadeti 30. juulil EJRK vanglasse Haagis.

Karadžić ütles, et Ameerika Ühendriikide valitsus kaitses teda tema varjamise ajal ja seetõttu kulus tema leidmiseks üle kümne aasta.

Karadžić ilmus esimest korda EJRK kohtuniku ette 31. juulil 2008. Selleks ajaks oli EJRK tunnistanud 64 inimest süüdi sõjakuritegudes, inimsusevastastes kuritegudes või genotsiidis Jugoslaavia sõdade ajal.

Film "Jahipidu" põhineb Karadžići elul põgenikuna.

Süüdimõistmine ja karistus

24. märtsil 2016 tunnistati Karadžić süüdi genotsiidis, sõjakuritegudes ja inimsusevastastes kuritegudes. Ta mõisteti 40 aastaks vangi.

Karadžić tunnistati Srebrenica veresauna eest süüdi genotsiidis. Samuti mõisteti ta süüdi tagakiusamises, hävitamises, küüditamises, etnilises puhastuses ja mõrvas.