Chikungunya viirushaigus

Märgid ja sümptomid

Pärast chikungunya viiruse saamist võib inimesel kuluda üks kuni kaksteist päeva, et haigestuda. (Seda ajavahemikku nimetatakse viiruse inkubatsiooniperioodiks.) Tavaliselt haigestuvad inimesed kolme kuni seitsme päeva jooksul. Enamik inimesi, kes saavad viiruse (72-97%), saavad sümptomeid.

Chikungunya'l on äge faas, mis kestab lühikest aega, ja krooniline faas, mis võib kesta nädalaid, kuid või aastaid.

Akuutne faas

Äge faas algab tavaliselt äkilise kõrge palavikuga, mis võib kesta kuni kümme päeva. Palavik on tavaliselt üle 39 °C ja võib mõnikord tõusta kuni 40 °C-ni. Umbes pooltel chikungunya't põdevatest inimestest tekib lööve, tavaliselt umbes kaks kuni viis päeva pärast sümptomite tekkimist. Mõnedel inimestel on ka seedetrakti sümptomid, nagu kõhuvalu, iiveldus, oksendamine või kõhulahtisus. Harvadel juhtudel võivad inimesed saada konjunktiviiti või muid probleeme silmadega.

Keha hakkab umbes nädala pärast viiruse vastu võitlema, saates välja immunoglobuliini M (IgM), mis ründab viirust. Pärast seda hakkavad enamik sümptomeid tavaliselt paranema. Siiski jäävad inimestel sageli veel umbes nädalaks mõned sümptomid, nagu peavalu, unetus (unehäired) ja kurnatus. Pärast nende sümptomite lõppemist on chikungunya äge faas tavaliselt lõppenud.

Krooniline faas

Chikungunya kroonilises faasis tekib peaaegu kõigil viirusega nakatunutel (87-98%) väga tugev liigeste valu või jäikus. See kestab tavaliselt nädalaid või kuid. See võib aga kesta aastaid. Liigesevalu võib olla nii tugev, et inimene ei suuda valusat liigest liigutada. Valu esineb peaaegu alati rohkem kui ühes liigeses. Tavaliselt on inimestel valu käte ja jalgade liigestes, mõlemal pool. Nende hulka võivad kuuluda randme, pahkluude, käte, jalgade, õlgade, küünarnukkide ja põlvede liigesed. Viirus võib põhjustada valu ka lihastes või sidemetes.

Mõnikord võib olla raske vahet teha chikungunya ja dengue'i palaviku vahel. Mõlemad nakkused põhjustavad mõningaid samu sümptomeid, nagu palavik ja väga tugev valu. Siiski ei põhjusta chikungunya tavaliselt verejooksu. Kui inimesel, kellel on diagnoositud chikungunya, on verejooksuprobleemid:

• On dengue'i palavik chikungunya asemel
• on nii chikungunya kui ka dengue'i palavik (mõlemad levivad sääskede poolt ja on levinud mõnes samas kohas).
• on nii chikungunya kui ka maksaprobleemid

Ennetamine

Parim viis end chikungunya eest kaitsta on kaitsta end sääskede eest kohtades, kus haigus on levinud. Näiteks võivad inimesed kasutada mürkpihustit ja sääsevõrke ning kanda õues viibides pikki varrukaid ja pikki pükse. Kohtades, kus chikungunya on levinud, võivad ka valitsused teha midagi sääskede arvu kontrollimiseks. Näiteks võivad nad pritsida pestitsiide.

Kikungunya vastu ei ole vaktsiini. Teadlased teevad katseid vaktsiini loomiseks. Kuid teadlased ütlevad, et isegi kui nad leiutaksid vaktsiini, peaksid inimesed ikkagi kontrollima sääski, et vältida chikungunya't.

Odav sääsevõrk voodile

Ravi

Chikungunya ravi ei ole teadaolevalt võimalik. Ükski teadaolev viirusevastane ravim (ravimid, mis tapavad viirusi) ei tapa chikungunya viirust.

Meditsiinitöötajad saavad anda ainult "toetavat hooldust". See tähendab, et nad saavad ravida ainult chikungunya sümptomeid. Näiteks võivad nad ravida palavikku ja liigesevalu mittesteroidsete põletikuvastaste ravimitega (MSPVA), nagu naprokseen, valuvaigistitega, nagu paratsetamool (paratsetamool), ja vedelikega. Aspiriini ei anta, sest see võib suurendada verejooksu tõenäosust.

Krooniline liigesevalu

Teadlased ei ole leidnud ühtegi ravimit, mis aitaks kõiki chikungunya't põdevaid liigesevalu põdevaid inimesi. On mõningaid tõendeid, et teatud ravimid võivad aidata inimesi, kellel on üle kahe nädala kestev tugev liigesevalu. Need ravimid on järgmised:

• Ribaviriin, viirusevastane ravim
• Klorokiin, ravim, mida tavaliselt manustatakse malaaria ennetamiseks.
• Metotreksaat, ravim, mida kasutatakse reumatoidartriidi puhul, mis samuti põhjustab väga tugevat liigesevalu.

Need ravimid ei aita chikungunya sümptomitele akuutses faasis.

Prognoos

Umbes 1 inimene 1000-st, kes haigestub chikungunya'sse, sureb sellesse haigusse. Kõige ohtlikumad on üle 65-aastased inimesed, vastsündinud ja muude meditsiiniliste probleemidega inimesed. Chikungunya on eriti ohtlik vastsündinutele, sest nad võivad saada viiruse emalt sünnituse ajal ja kuna vastsündinute immuunsüsteem peab alles kasvama, enne kui see töötab sama hästi kui täiskasvanute oma. Seetõttu on vastsündinutel palju raskem viirusega võidelda.

Eakatel inimestel ja inimestel, kellel on juba artriit, on suurem tõenäosus, et neil on krooniline liigesevalu.

Epidemioloogia

Varem esines chikungunya peamiselt arengumaades. Viimasel ajal on siiski esinenud epideemiaid (kus väga suur hulk inimesi haigestub viirusesse) India ookeanis, Vaikse ookeani saartel ja Ameerikas.

Kui chikungunya esimest korda 1952. aastal avastati, oli see haruldane ja esines ainult Lääne-Aafrikas. Inimesed haigestusid tavaliselt vihmaperioodidel, sest sääsed on sel ajal sagedamini levinud. Alates 1960. aastatest esines mõnikord haiguspuhanguid Aasias ja Aafrikas. Kuni 2005. aastani oli chikungunya siiski kogu maailmas haruldane.

Alates 2005. aastast on chikungunya muutunud palju levinumaks. See on põhjustanud suuri haiguspuhanguid Aafrikas, Aasias ja Ameerikas. Näiteks Indias ilmus chikungunya uuesti pärast 32 aastat, mil ükski India inimene ei olnud seda viirust põdenud. Puhanguid on esinenud ka Euroopas, Kariibi mere piirkonnas ja Lõuna-Ameerikas, kus chikungunya ei olnud varem kunagi levinud. Mõned inimesed on chikungunya't saanud ka Ameerika Ühendriikides ja Austraalias, kus viirus ei olnud varem kunagi elanud.

2005. aastal puhkes India ookeani saarel Réunionil väga suur haiguspuhang. Umbes 770 000 saarel elanud inimesest umbes 266 000 (üle 1 inimese iga 3. kohta) haigestus chikungunya'sse. 2006. aastal haigestus Indias umbes 1,25 miljonit inimest.

Chikungunya levis hiljuti Ameerikasse. Aastatel 2013-2014 on Ameerikas arvatavasti 1 118 763 inimest nakatunud viirusega. Nendest juhtudest 24 682 puhul on tõestatud, et tegemist on chikungunyaga.

Mõned teadlased arvavad, et chikungunya on muutunud palju levinumaks viiruse geneetilise koodi muutuse tõttu. See muudatus võib muuta viiruse jaoks lihtsamaks koopiate tegemise sääskede rakkudes. Samuti võis see võimaldada viiruse kergemat levikut Aasia tiigri sääskede (Aedes albopictus) poolt. See on oluline, sest Aasia tiigerk sääsk elab palju rohkemates kohtades kui Aedes aegypti, teine sääseliik, mis levitab chikungunya't inimestele. Aedes aegypti elab ainult troopilistes kohtades. Aasia tiigerk sääsk levib aga kergesti ja elab Euroopas, Ameerikas, Kariibi mere piirkonnas, Aafrikas ja Lähis-Idas.

Tumerohelised alad on riigid, kus inimesed on haigestunud chikungunyasse, CDC andmetel 2018. aasta mai seisuga.


A. albopictus'e sääskede elupaigad 2007. aasta detsembri seisuga.

Ajalugu

Chikungunya't kirjeldasid esmakordselt Marion Robinson ja W.H.R. Lumsden 1955. aastal pärast haiguspuhangut 1952. aastal Mosambiigi ja Tanganyika (praegu osa Tansaaniast) piiril. Selles piirkonnas elas rühm nimega Makonde. Sõna "chikungunya" pärineb tõenäoliselt makondide keelest. See tähendab "see, mis kummardub" või "kõndida kummargil". See kirjeldab, kuidas inimesed, kellel on viiruse tõttu väga suured liigesevalud, paindusid ebatavalistesse asenditesse.

Esimene registreeritud chikungunya haiguspuhang võis olla 1779. aastal. Teaduslike tõendite kohaselt arenes viirus välja umbes 1700. aasta paiku.

Chikungunya't uuriti kunagi kui võimalikku bioloogilist relva.