Sunderbani rahvuspark — India mangroovide, tiigrite ja looduskaitseala

Sunderbani rahvuspark on rahvuspark, tiigrireservaat ja biosfääri kaitseala Sunderbani delta piirkonnas. See asub India Lääne-Bengali osariigis. Ala on tihedalt kaetud mangroovimetsadega ning see kuulub suurema Sundarbansi ökosüsteemi hulka, mis jaguneb India ja Bangladeshi vahel. See on üks olulisemaid ja suuremaid bengali tiigri kaitsealasid ning on koduks paljudele lindudele, roomajatele ja selgrootutele, sealhulgas soolase vee krokodillile. 4. mail 1984 muudeti see rahvuspargiks.

Asukoht ja maastik

Sunderbani delta moodustub mitmest liikuva jõest ja lugematutest kanalitest. Selles deltas on seitse põhijõge ja palju vooluveekogusid, mis moodustavad tiheda kanalite võrgustiku; kõik need voolavad lõuna suunas mere poole. Rannikualal on palju mudaalasid ja madalaid saarekesi (tuntud kui "chars"), mida regulaarselt mõjutavad loodetõusud ja tormid. Madalad, soolased pinnased ja korrapärane tõusu-languse tsükkel loovad ideaalsed tingimused mangroovidele.

Flora

Mangroovimetsad on Sunderbansi keskne tunnus: neid iseloomustavad soolataluvused ja juurestruktuurid, mis aitavad stabiliseerida muda ning pidurdada erosiooni. Levinumad puuliigid on näiteks sundari (Heritiera fomes), gewa (Excoecaria agallocha), golpata (Nypa fruticans) ja teised soolataluvad mangroovitaimed. Need taimed moodustavad keeruka elupaiga, kus paljude liikide elutsükkel sõltub loode- ja voolutingimustest.

Fauna — olulisemad liigid

Sunderbani mitmekesine elustik hõlmab nii maismaa- kui vesielustikku. Peamised rühmad ja näited:

• Tiiger: tuntud bengali tiiger (Panthera tigris tigris) — piirkonna tähtsaim kiskja ja looduskaitse fookus.
• Roomajad: näiteks soolase veega krokodillid ja erinevad maolised liigid.
• Linnud: kajakad, haigrud, jäetud ja röövlinnud — Sunderbans on oluline pesitsus- ja toitumisala mitmele rändlinnuliigile.
• Imetajad ja selgroogsed: hirved, metssigade populatsioonid, makaki-liigid ning paljud kalad ja kahepaiksed.
• Selgrootud: rikkalikud krevettide, krabide ja teiste mereelukate populaatsioonid, mis toetavad nii kohalikku majandust kui kogu ökosüsteemi toiduahelat.

Kaitse ja ohud

Sunderbansil on mitu kaitseastet (rahvuspark, tiigrireservaat, biosfääri kaitseala) ning ala on rahvusvaheliselt tunnustatud. Samas seisab piirkond silmitsi mitmete väljakutsetega:

• inimeste ja metsloomade konfliktid (näiteks tiigrite rünnakud kaluritele)
• salaküttimine ja ebaseaduslikud tegevused
• elupaikade vähenemine ja killustumine
• klimamuutustest tingitud merepinna tõus, kõrgenenud soolsus ja sagedasemad tugevad tormid
• saaste ja liigse külastajate vaheliste tegevuste mõju tundlikele aladele

Kaitsemeetmed ja haldus

Piirkonna kaitseks rakendatakse patrolle, tiigrimonitooringut, elupaikade taastamist ning kogukonnapõhiseid programme, mis püüavad vähendada konfliktseid olukordi ja toetada säästvat elatusviisi. Rahvuspark kuulub laiemasse kaitsekorraldusse, mis hõlmab tiigrireservaatide võrgustikku ja biosfääri kaitsealasid.

Külastamine

Sunderbansi külastamiseks on enamasti vajalikud load ja giidide kasutamine — paljud alad on ligipääsetavad vaid paadiga. Turism on reguleeritud, et vähendada inimeste mõju loodusele; parim külastusaeg on tavaliselt oktoobrist maiani, mil ilm on stabiilsem. Monsoonide ajal (suvi) on paljud marsruudid suletud ohutuse mõttes.

Sunderbani rahvuspark on nii bioloogilise mitmekesisuse kui ka kohalike kogukondade jaoks erakordselt tähtis ala. Selle säilitamine nõuab teadmispõhist juhtimist, rahvusvahelist koostööd ja tugevat seotust kohalike elanikega, et tagada selle unikaalse mangroovi-ökosüsteemi tulevik.

Otsing