Wernher Magnus Maximilian Freiherr von Braun (23. märts 1912 – 16. juuni 1977) oli saksa insener ja teadlane, kes töötas 1930. kuni 1970. aastate vahel peamiselt raketikonstruktorina. Tema töö mõjutas määravalt 20. sajandi raketitehnikat: ta oli üks selle valdkonna juhtivaid autoreid ja juhtivaid insenerimeeskondi. Teise maailmasõja ajal töötas ta Saksa sõjaväe projekti raames ja tema töö oli seotud natside sõjaliste raketiprogrammidega. Sõjajärgsel perioodil toodi von Braun koos paljude oma kolleegidega Ameerika Ühendriikidesse Ameerika Ühendriikidesse (Operatsioon Paperclip) ning ta töötas hiljem NASA-s. 1955. aastal sai ta USA kodanikuks.
Haridus ja varased katsed
Von Braun huvi raketitehnika vastu tekkis juba noorena. Ta õppis tehnilisi ja looduslikke aineid ning omandas doktorikraadi 1930. aastate alguses, keskendudes vedelkütuse- ja raketimootorite uurimisele. 1930. aastate alguses osales ta varajastes katsetes ja töödes, mis viisid Peenemündes (Saksa riikliku raketitöökeskuse) läbi arendustööni.
V‑2 (A‑4) ja sõjaaegne tegevus
Von Brauni meeskond arendas A‑4 nimelist raketi‑projekti, mis muutus tänapäeva ajalookirjanduses tuntuks kui V‑2. See oli esimene suurem vedelkütuse abil töötav ballistiline rakett, mis jõudis kontrollitud lendudega kõrgustesse, mida võib pidada kosmosesse ulatuvaks. A‑4/V‑2 rakette kasutati Teise maailmasõja lõpul hävitusrelvana, sihtides eriti Suurbritanniat ja mandriosa sihtmärke; rünnakud põhjustasid suuri inim- ja materiaalkaotusi.
V‑2 tootmine ja massikasutus tõi kaasa ka tõsiseid inimõiguste rikkumisi: paljude tootmise allhangete juures kasutati sundtööjõudu, sealhulgas vangilaagrite (nt Mittelbau‑Dora) tööjõudu. Von Brauni roll ja teadlikkus nendest tingimustest on ajaloolasude ja eetiliste hinnangute teemaks — tema panust tehnoloogiasse tunnustatakse, ent samaaegselt on tõstetud esile vastutuse ja eetika küsimused.
Sõjajärgne aeg ja töö Ameerika Ühendriikides
1945. aastal andsid von Braun ja tema meeskond end Ameerika vägedele ning nad toimetati USA programmi raames algselt Fort Blississe ja hiljem Redstone Arsenalisse. Operatsioon Paperclipi raames saadeti saksa raketiinsenerid USA katsesüsteemide ja relvaarenduse teenistusse; hiljem keskendus von Braun peamiselt poliitiliselt toetatud kosmoseuuringutele.
Ameerikas töötas ta esmalt sõjaväe projektide kallal (nt Redstone ja Jupiter‑seeria), millelt arenesid välja Juno I ja muud kandurid. Tema meeskond aitas kaudselt või otseselt kaasa esimeste Ameerika satelliitide ja varajaste kosmosemissioonide õnnestumisele (nt Explorer‑1). 1950. ja 1960. aastatel kasvas tema roll NASA juures oluliseks, kui loomisel oli Marshall Space Flight Center, kus von Braun juhtis arendustöid.
Saturn V ja Apollo programm
Von Brauni juhtimisel arendati välja Saturn V — kolmemahuline kanderakett, mis oli võimeline viima suure koormuse madalale orbiidile ja edasi Kuule. Saturn V oli peamine edasiviiv jõud Apollo programmile; 1969. aastal viis see viis inimesi Kuule (Apollo 11). Saturn V ja Apollo‑programmi edukus tõstsid von Brauni kuulsuse tippu ning kinnistasid tema positsiooni Ameerika kosmoseajaloos.
Avalik profiil, populariseerimine ja kriitika
Lisaks inseneritööle oli von Braun tuntud ka kui kosmosepopularisaator: ta esines avalikult, kirjutas ja osales tele‑ ning filmiprojektides, et tutvustada kosmoselendude võimalusi laiemale publikule. Samal ajal on tema pärand vastuoluline: kui tema panust tehnilisse arengusse hinnatakse kõrgele, siis tema seotus natside võimustruktuuride ja V‑2 tootmisega, kus kasutati sunnitööd, on pidevalt tekitanud moraalset ja ajaloolist debatti.
Lõpp ja pärand
Wernher von Braun suri 16. juunil 1977 Ameerika Ühendriikides. Tema tööteed iseloomustavad tugevad tehnilised saavutused — eelkõige vedelkütuserakettide ja suurte kanderakettide arendamine — ning kaasnevad eetilised ja ajaloolised küsimused seoses sõjaaegse tegevuse ja koostööga sõjaväega. Von Brauni pärand kujutab endast nii teaduslikku murrangut kosmoseuurimises kui ka meeldetuletust tehnoloogia ja inimsuse eetika seostest.
Lisateave ja põhiallikad on vajalikud, et mõista von Brauni elutööd laiemalt: tema tehnilised saavutused, roll Apollo programmi õnnestumises, aga ka kriitika natsiaja ja sundtöödega seotud seoste osas. Tema elu on näide sellest, kuidas teaduslikud leiud ja poliitilised olud võivad põimuda keeruliseks ja vastuoluliseks pärandiks.
