Wernher von Braun (1912–1977) — saksa-ameerika raketikonstruktor, V‑2 ja Saturn V
Wernher von Braun — saksa‑ameerika raketikonstruktor, V‑2 arendaja ja Saturn V looja; vastuoluline pärand natsisajast kuni NASA Kuulenduzeni.
Wernher Magnus Maximilian Freiherr von Braun (23. märts 1912 – 16. juuni 1977) oli saksa insener ja teadlane, kes töötas 1930. kuni 1970. aastate vahel peamiselt raketikonstruktorina. Tema töö mõjutas määravalt 20. sajandi raketitehnikat: ta oli üks selle valdkonna juhtivaid autoreid ja juhtivaid insenerimeeskondi. Teise maailmasõja ajal töötas ta Saksa sõjaväe projekti raames ja tema töö oli seotud natside sõjaliste raketiprogrammidega. Sõjajärgsel perioodil toodi von Braun koos paljude oma kolleegidega Ameerika Ühendriikidesse Ameerika Ühendriikidesse (Operatsioon Paperclip) ning ta töötas hiljem NASA-s. 1955. aastal sai ta USA kodanikuks.
Haridus ja varased katsed
Von Braun huvi raketitehnika vastu tekkis juba noorena. Ta õppis tehnilisi ja looduslikke aineid ning omandas doktorikraadi 1930. aastate alguses, keskendudes vedelkütuse- ja raketimootorite uurimisele. 1930. aastate alguses osales ta varajastes katsetes ja töödes, mis viisid Peenemündes (Saksa riikliku raketitöökeskuse) läbi arendustööni.
V‑2 (A‑4) ja sõjaaegne tegevus
Von Brauni meeskond arendas A‑4 nimelist raketi‑projekti, mis muutus tänapäeva ajalookirjanduses tuntuks kui V‑2. See oli esimene suurem vedelkütuse abil töötav ballistiline rakett, mis jõudis kontrollitud lendudega kõrgustesse, mida võib pidada kosmosesse ulatuvaks. A‑4/V‑2 rakette kasutati Teise maailmasõja lõpul hävitusrelvana, sihtides eriti Suurbritanniat ja mandriosa sihtmärke; rünnakud põhjustasid suuri inim- ja materiaalkaotusi.
V‑2 tootmine ja massikasutus tõi kaasa ka tõsiseid inimõiguste rikkumisi: paljude tootmise allhangete juures kasutati sundtööjõudu, sealhulgas vangilaagrite (nt Mittelbau‑Dora) tööjõudu. Von Brauni roll ja teadlikkus nendest tingimustest on ajaloolasude ja eetiliste hinnangute teemaks — tema panust tehnoloogiasse tunnustatakse, ent samaaegselt on tõstetud esile vastutuse ja eetika küsimused.
Sõjajärgne aeg ja töö Ameerika Ühendriikides
1945. aastal andsid von Braun ja tema meeskond end Ameerika vägedele ning nad toimetati USA programmi raames algselt Fort Blississe ja hiljem Redstone Arsenalisse. Operatsioon Paperclipi raames saadeti saksa raketiinsenerid USA katsesüsteemide ja relvaarenduse teenistusse; hiljem keskendus von Braun peamiselt poliitiliselt toetatud kosmoseuuringutele.
Ameerikas töötas ta esmalt sõjaväe projektide kallal (nt Redstone ja Jupiter‑seeria), millelt arenesid välja Juno I ja muud kandurid. Tema meeskond aitas kaudselt või otseselt kaasa esimeste Ameerika satelliitide ja varajaste kosmosemissioonide õnnestumisele (nt Explorer‑1). 1950. ja 1960. aastatel kasvas tema roll NASA juures oluliseks, kui loomisel oli Marshall Space Flight Center, kus von Braun juhtis arendustöid.
Saturn V ja Apollo programm
Von Brauni juhtimisel arendati välja Saturn V — kolmemahuline kanderakett, mis oli võimeline viima suure koormuse madalale orbiidile ja edasi Kuule. Saturn V oli peamine edasiviiv jõud Apollo programmile; 1969. aastal viis see viis inimesi Kuule (Apollo 11). Saturn V ja Apollo‑programmi edukus tõstsid von Brauni kuulsuse tippu ning kinnistasid tema positsiooni Ameerika kosmoseajaloos.
Avalik profiil, populariseerimine ja kriitika
Lisaks inseneritööle oli von Braun tuntud ka kui kosmosepopularisaator: ta esines avalikult, kirjutas ja osales tele‑ ning filmiprojektides, et tutvustada kosmoselendude võimalusi laiemale publikule. Samal ajal on tema pärand vastuoluline: kui tema panust tehnilisse arengusse hinnatakse kõrgele, siis tema seotus natside võimustruktuuride ja V‑2 tootmisega, kus kasutati sunnitööd, on pidevalt tekitanud moraalset ja ajaloolist debatti.
Lõpp ja pärand
Wernher von Braun suri 16. juunil 1977 Ameerika Ühendriikides. Tema tööteed iseloomustavad tugevad tehnilised saavutused — eelkõige vedelkütuserakettide ja suurte kanderakettide arendamine — ning kaasnevad eetilised ja ajaloolised küsimused seoses sõjaaegse tegevuse ja koostööga sõjaväega. Von Brauni pärand kujutab endast nii teaduslikku murrangut kosmoseuurimises kui ka meeldetuletust tehnoloogia ja inimsuse eetika seostest.
Lisateave ja põhiallikad on vajalikud, et mõista von Brauni elutööd laiemalt: tema tehnilised saavutused, roll Apollo programmi õnnestumises, aga ka kriitika natsiaja ja sundtöödega seotud seoste osas. Tema elu on näide sellest, kuidas teaduslikud leiud ja poliitilised olud võivad põimuda keeruliseks ja vastuoluliseks pärandiks.
Varajane elu
Von Braun sündis 23. märtsil 1912 Wirsitzis (tänapäeval Wyrzysk) Poolas. Tema isa oli ühe tähtsa panga peadirektor. Weimari vabariigi ajal oli tema isa Magnus Freiherr von Braun toidu- ja põllumajandusminister. Von Brauni ema oli Emmy von Quistorp, Preisi ülemkoja liikme tütar.
1920. aastal kolis ta Berliini. Esimestel kooliaastatel käis von Braun Berliinis Prantsuse keskkoolis. 13-aastaselt sai ta teleskoobi. See kingitus äratas tema huvi astronoomia vastu. Halbade hinnete tõttu pidi von Braun 1925. aastal Weimari lähedal asuvas internaatkoolis käima. Ta ostis oma lisaraha eest Hermann Oberthi raamatu "Die Rakete zu den Planetenräumen" (inglise keeles "The Rocket into Interplanetary Space"), mis on kaasaegse raketika uurimise aluseks. 1928. aastal käis ta Hermann-Lietz-Internat nimelises internaatkoolis Saksamaa Spiekeroogi saarel. Aastal 1930 sooritas ta lõpueksamid.
Ta alustas 1930. aasta suvel õpinguid Berliini Tehnikaülikoolis. Von Braun õppis 1931. aastal ka ETH Zürichis. Septembri lõpus 1931 läks ta tagasi Berliini.
Saksa karjäär
1933. aastal alustas von Braun tööd rakettide kallal Saksa armee jaoks. 27. juulil 1934 sai ta doktorikraadi Berliini Tehnikaülikoolist. Kaks tema poolt välja töötatud raketti "Max" ja "Moritz" tõusid 1934. aasta detsembris kuni 2200 meetri kõrgusele. Katsed tehti väikeses külas Kummersdorfis Saksamaal. 1936. aastal töötasid von Braun ja tema meeskond välja järgmise põlvkonna raketi, A-3. Kummersdorfi katseala oli selle äsja väljatöötatud raketi jaoks liiga väike. Koos oma umbes 90-liikmelise meeskonnaga pidi ta kolima suuremale katsealale Peenemünde.
1937. aastal, kui natsid olid võimul, liitus ta S.S.-iga. Von Braun töötas aastatel 1937-1945 Peenemündes. Seal hakkas ta arendama uut raketti nimega A4 (Aggregat 4). Pärast mõningaid katseid nimetati rakett ümber V-2ks. "V" tähistab saksakeelset sõna "Vergeltung", mis tähendab kättemaksu. See oli esimene sõjas kasutatav kaugmaa ballistiline rakett. See suutis kanda ühe tonni kaaluvat lõhkepead kuni 50 miili kaugusele õhku ja läbida sadu miili sihtmärgini. 1943. aastal alustas Saksamaa selle raketi masstootmist, kasutades tuhandeid koonduslaagrivange tehasetöölistena. Nad tulistasid tuhandeid selliseid rakette sihtmärkidele Antwerpenis ja Suurbritannias, eriti Londonis. Antwerpenis maandus üle 1700 V-2 raketi, mis tappis üle 3700 inimese. Von Braun ja tema meeskond hakkasid välja töötama nende rakettide uusi põlvkondi, V-9 ja V-10, mis olid mõeldud sihtmärkidele USAs.
Ameerika karjäär
Varasemad aastad
Von Braun ja umbes 100 teist teadlast toodi 1945. aastal pärast kapituleerumist Ameerikasse. Nad hakkasid tööle Ameerika Ühendriikide armee heaks Fort Blissis, Texases, kus nad juhendasid ameerika sõdureid vangistatud V-2 rakettide käivitamisel. Ta sai 1955. aastal Ameerika kodanikuks. 1950. aastatel püüdis von Braun saada toetust Ameerika kosmoseprogrammile. Kui Nõukogude Liit käivitas Sputniku, alustasid Ameerika Ühendriigid lõpuks kosmoseprogrammi. Esialgu juhtis seda merevägi, kuid nende esimene satelliit Vanguard hävis, kui rakett 1957. aasta detsembris stardiplatvormil plahvatas. Satelliidiprogramm anti sõjaväele ja kogenum von Braun sai koos ülejäänud meeskonnaga tööd alustada. Redstone'i rakett saatis satelliidi orbiidile 31. jaanuaril 1958.
Huntsville ja NASA
1950. aastal alustas Von Braun tööd sõjaväe uues Redstone'i arsenalis Huntsville'is, Alabamas, millest hiljem sai NASA Marshall Space Flight Center. Seal töötas ta koos oma meeskonnaga välja Redstone'i raketi, mis sarnanes V-2 raketiga. 1959. aastal viidi Von Braun ja teised sakslased koos kogu armee kosmosetegevusega NASAsse üle. Tema viimane ja edukaim rakett oli Saturn V, mis viis astronaudid Kuule. Pärast Apollo 11 Kuu maandumist 1969. aastal vähenes aga avalikkuse toetus kosmoseprogrammile. 1972. aastal läks von Braun NASAst pensionile ja asus tööle Fairchild Industries'ile Marylandis.
Hilisemad aastad
1972. aastal lahkus von Braun NASAst. Ta asus tööle erasektoris. Jaanuaris 1977 jäi ta haiguse tõttu töölt pensionile. Samal aastal suri ta 65-aastaselt jämesoolevähki.
Von Braun raketi ees
Pärast tema surma
Von Brauni töö suutis anda inimkonnale laiema vaate universumisse. Tema rakette tehti jätkuvalt peamiselt rakettidena. Tegelikult kasutati neid rohkem satelliitide orbiidile saatmiseks, Kuu maandumiseks ja kosmosesügavuse uurimiseks.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Wernher von Braun?
V: Wernher von Braun oli saksa insener ja teadlane, kes töötas 1930. ja 1970. aastate vahel raketikavainerina.
K: Millega tegeles Wernher von Braun Teise maailmasõja ajal?
V: Wernher von Braun töötas Teise maailmasõja ajal natside heaks.
K: Kuhu läks Wernher von Braun pärast Teist maailmasõda?
V: Wernher von Braun läks pärast Teist maailmasõda Ameerika Ühendriikidesse.
K: Mida tegi Wernher von Braun NASA jaoks?
V: Wernher von Braun töötas NASA jaoks.
K: Millal sai Wernher von Braunist USA kodanik?
V: Wernher von Braun sai USA kodanikuks 1955. aastal, kümme aastat pärast riiki sisenemist.
K: Mis oli V-2 rakett?
V: V-2 rakett oli esimene rakett, mis lendas kosmosesse.
K: Mis oli Saturn V rakett?
V: Saturn V rakett oli Wernher von Brauni poolt välja töötatud rakett, mis viis 1969. aastal inimesed Kuule.
Otsige