Dietrich Fischer-Dieskau

Varasemad aastad

Dietrich Fischer-Dieskau sündis Berliinis. Tema vanemad olid õpetajad. Ta alustas laulmist juba lapsena ja 16-aastaselt alustas ta hääleõpetust. Teise maailmasõja ajal, 1943. aastal, pidi ta astuma Saksa armeesse (Wehrmacht). Ta oli just kooli lõpetanud. Ta langes 1945. aastal Itaalias vangi ja veetis kaks aastat Ameerika sõjavangis. Selle aja jooksul laulis ta sõjavangilaagrites saksa sõduritele laululaule.

Karjäär

1947. aastal naasis ta Saksamaale, kus ta alustas oma professionaalset karjääri, laulnud ilma proovideta baritonsoolot Brahmsi "Ein Deutsches Requiem'is". (Ta asendas viimasel hetkel haigestunud lauljat.) Hiljem samal aastal andis ta oma esimese laulukontserdi Leipzigis.

Juba karjääri alguses töötas ta koos kuulsate lüüriliste sopranite Elisabeth Schwarzkopfi ja Irmgard Seefriediga ning plaadiprodutsendi Walter Legge'iga, produtseerides väga populaarseid Franz Schuberti ja Hugo Wolfi liediplaate.

1948. aasta sügisel sai Fischer-Dieskau lüürilise baritoni esiettekandjaks Berliini linnalavastuses (Städtische Oper Berlin), kus ta esines esimest korda Verdi "Don Carlos" Posa rollis, dirigent Ferenc Fricsay käe all. See kompanii, mida pärast 1961. aastat nimetati Deutsche Operiks, jäi tema kunstiliseks koduks kuni tema lahkumiseni ooperilavastusest 1978. aastal.

Fischer-Dieskau tegi külalisetendusi Viini ja Müncheni ooperiteatrites. Pärast 1949. aastat tegi ta kontsertreisid Hollandis, Šveitsis, Prantsusmaal ja Itaalias. 1951 esines ta esmakordselt kontserdil Salzburgi festivalil Mahleri "Lieder eines fahrenden Gesellen" ("Ühe ränduri laulud") Wilhelm Furtwängleri juhatusel. Ta hakkas esinema üle maailma: Royal Albert Hallis, Londonis, Bostonis, Massachusettsis ja Bayreuthi festivalil.

Ooperilauljana esines Fischer-Dieskau peamiselt Berliinis ja Müncheni Baieri Riigiooperis. Ta esines ka Viini Riigiooperis, Londoni Covent Gardeni Kuninglikus Ooperiteatris, Hamburgi Riigiooperis, Jaapanis ja Edinburghi Kuningateatris Edinburghi festivali ajal. Tema esimene turnee Ameerika Ühendriikides toimus 1955. aastal, kui ta oli 29-aastane. Sealsetel kontsertidel saatis teda Gerald Moore. Ta salvestas koos Gerald Moore'iga palju laule ja andis koos temaga palju kontserte, kuni Moore 1967. aastal pensionile jäi. Pärast seda jätkasid nad siiski salvestuste tegemist. Nende salvestused Schuberti laulutsüklitest "Die schöne Müllerin" ja "Die Winterreise" olid väga hinnatud.

Fischer-Dieskau esitas ka palju elavate heliloojate, sealhulgas Benjamin Britteni, Samuel Barberi, Hans Werner Henze, Karl Amadeus Hartmanni, Ernst Kreneki ja Witold Lutosławski teoseid.

Fischer-Dieskau salvestas ka mitmeid kuulsaid rolle Itaalia ooperites, nt Verdi Rigoletto ja Rodrigo Verdi Don Carloses, Scarpia Giacomo Puccini Toscas. Ta lahkus ooperist 1978. aastal.

Fischer-Dieskau musikaalsus ja tehnika olid alati täiuslikud. Ta lahkus kontserdisaalist 1993. aasta uue aasta päeval, 67-aastasena, ja veetis oma aega dirigeerimise, õpetamise (eriti laulude interpreteerimise), maalimise ja raamatute kirjutamise alal.

Isiklik elu

1949. aastal abiellus Fischer-Dieskau tšellist Irmgard Poppeniga. Neil oli koos kolm poega: Mathias, kellest sai lavakujundaja, Martin (dirigent) ja Manuel (tšellist). Irmgard suri 1963. aastal sünnituse tagajärjel tekkinud tüsistuste tagajärjel. Seejärel oli Fischer-Dieskau 1965-1967 abielus näitleja Ruth Leuwerikiga ja 1968-1975 Kristina Pugelliga. Alates 1977. aastast kuni surmani oli ta abielus sopran Julia Varadyga.

Helinäidised

·         Fischer-Dieskau laulab Gustav Mahleri "Kindertotenlieder"