Ilse Koch
Ilse Koch (22. september 1906 - 1. september 1967) oli Karl-Otto Kochi abikaasa. (Enne abiellumist oli Kochi neiupõlvenimi Margarete Ilse Köhler.) Teise maailmasõja ajal oli Karl-Otto Koch natside Sachsenhauseni, Buchenwaldi ja lõpuks Majdaneki koonduslaagrite komandant (ülem). 1947. aastal sai Ilse Kochist üks esimesi olulisi natsisid, kelle üle Ameerika Ühendriikide sõjavägi mõistis kohut.
Massimeedia üle maailma kajastas Ilse Kochi kohtuprotsessi. Buchenwaldi ja Majdaneki laagritest üle elanud inimesed rääkisid, kuidas ta nautis laagrites vangide väärkohtlemist. Näiteks ütlesid nad, et talle meeldis vangide peksmine ratsapiitsaga ja et ta pani vangid tegema kurnavaid harjutusi, sest talle meeldis vaadata, kuidas nad kannatavad. Saksamaal peeti Kochi pärast sõda "koonduslaagri mõrvarina". Teda süüdistati selles, et ta lasi huvitavate tätoveeringutega vange mõrvata, et ta saaks nende nahka suveniiriks võtta.
Kontsentratsioonilaagri vangid nimetasid Kochi Die Hexe von Buchenwald ("Buchenwaldi nõid"), sest ta käitus vangide suhtes julmalt ja seksuaalselt samal ajal. Inglise keeles on teda nimetatud ka "The Beast of Buchenwald", "Queen of Buchenwald", "Red Witch of Buchenwald", "Butcher Widow" ja kõige sagedamini "The Bitch of Buchenwald".
Varajane elu
Koch sündis Margarete Ilse Köhlerina 22. septembril 1906 Saksamaal Dresdenis. Tema isa oli tehase tööline. Algkoolis tunti teda kui viisakat ja rõõmsameelset last. 15-aastaselt asus ta kooli, et saada raamatupidajaks. Hiljem läks ta tööle raamatupidajana. Saksamaa majandus oli hävinud, kui Saksamaa kaotas Esimese maailmasõja, ja sel ajal, kui Koch töötas raamatupidajana, ei olnud majandus veel taastunud.
1932. aastal astus Koch üha populaarsemaks muutuva natsipartei liikmeks. Sturmabteilung (SA) ja Schutzstaffel (SS) sõprade kaudu kohtus ta 1934. aastal Karl-Otto Kochiga. Nad abiellusid kaks aastat hiljem.
Sõjakuriteod
1936. aastal asus Koch tööle valvuri ja sekretärina Berliini lähedal asuvas Sachsenhauseni koonduslaagris, mida tema kihlatu Karl-Otto juhatas. Nad abiellusid samal aastal. 1937. aastal läks Koch Buchenwaldi, kui Karl-Otto sai seal komandandiks. Buchenwaldis olles aitas Koch kaasa eksperimendile, kus ta valis välja tätoveeritud vangid, kes mõrvati ja nülgiti, et nende tätoveeritud nahaosad saaks säilitada. Koch ütles hiljem, et ta tegi seda selleks, et aidata vanglaarsti Erich Wagnerit tema uurimuses tätoveeringute ja kuritegevuse kohta.
1940. aastal ehitas Koch spordihoone, mis maksis üle 250 000 Saksa marga (tollal umbes 62 500 dollarit). Suurema osa sellest rahast oli ta varastanud laagri vangidelt. 1941. aastal viidi Karl-Otto Koch Lublini, kus ta aitas luua Majdaneki koondus- ja hävituslaagri. Ilse Koch viibis Buchenwaldis kuni 24. augustini 1943. Sel päeval arreteeriti ta koos abikaasaga. Kochidele esitati süüdistus kelmuses, vangidelt suurte rahasummade ja väärtasjade varastamises, et rikastuda, ning vangide mõrvamises, et nad ei räägiks Kochide tegemistest.
Ilse Koch istus vanglas kuni 1944. aastani, mil ta tunnistati süüdimatuks, sest tema vastu ei olnud piisavalt tõendeid. Tema abikaasa aga tunnistati süüdi ja mõisteti Müncheni SS-kohtus surma. Ta lasti 1945. aasta aprillis Buchenwaldis surnuks.
Pärast abikaasa hukkamist läks Ilse Koch elama oma ellujäänud perekonna juurde Ludwigsburgi linna. Ameerika Ühendriikide ametnikud arreteerisid ta seal 30. juunil 1945. aastal.
Buchenwald 16. aprill 1945. Vangide siseorganite kogumine. Foto on teinud Jules Rouard, 1. Ameerika armee 16. laskurpolku (16éme Bataillon de Fusiliers) kuuluv vabatahtlik sõjaväelane.
Esimene katse
Koch ja veel 30 natsit anti 1947. aastal Dachaus Ameerika sõjaväekohtu ette. Teda süüdistati "Buchenwaldi mõrvadele kaasaaitamise, õhutamise ja neis osalemise kuritegelikus plaanis". See tähendas, et ta oli osalenud Buchenwaldis inimeste mõrvamise plaanis ja oli mõnel viisil mõrvadele kaasa aidanud.
Kohtusaalis ütles Koch, et ta on rase. Ta rääkis tõtt; ta oli kaheksandal kuul rase. Kochil oli juba kuuldus, et tal on olnud seks paljude erinevate meestega. Buchenwaldi aruandes öeldi, et Kochil oli samal ajal suhteid Buchenwaldi peaarsti Waldemar Hoveniga ja komandandi asetäitja Hermann Florstedti. Oma raamatus "Innocent at Dachau" kirjutas Dachau tribunali kohtutoimetaja Joseph Halow, et kuulujuttude kohaselt olid Kochil suhted paljude SS-ohvitseridega ja isegi mõne Buchenwaldi koonduslaagri vangiga. Siiski üllatas Kochi rasedus kohut, sest ta oli sel ajal 41-aastane. Samuti hoiti teda vanglas üksinda ja ta ei näinud ühtegi meest peale ameeriklaste, kes teda küsitlesid; enamik neist olid juudid. Oma raamatus ütleb Halow ka, et ta oli šokeeritud, kui sai teada, et Koch võis pöörduda teiste meeste poole, sest tema abikaasa oli homoseksuaal. Buchenwaldi protokollid näitasid, et teda oli ravitud süüfilise tõttu.
19. augustil 1947 mõisteti Koch eluaegsele vanglakaristusele "sõja seaduste ja tavade rikkumise eest".
Ilse Koch USA sõjatribunali juures Dachaus, 1947
Kergem lause
8. juunil 1948 vähendas kindral Lucius D. Clay, Ameerika tsooni ajutine sõjaväeline kuberner Saksamaal, Kochi eluaegset vanglakaristust nelja aastani. Ta põhjendas seda sellega, et "puudusid veenvad tõendid selle kohta, et ta oli valinud kinnipeetavaid [mõrvaks], et kindlustada endale tätoveeritud nahad või et tal [oli midagi] inimnahast valmistatud".
Jean Edward Smithi kirjutatud kindral Clay biograafias on kirjas, et aastaid hiljem ütles kindral:
Kohtuprotokollis ei olnud absoluutselt mingeid tõendeid, peale selle, et ta oli üsna vastik olend, mis toetaks surmaotsust. Ma arvan, et sain selle eest rohkem pahandusi kui kõige muu eest, mida ma Saksamaal tegin. Mõni reporter oli teda nimetanud "Buchenwaldi ämmaks", oli kirjutanud, et tema majas olid inimnahast valmistatud lambivarjud.
Kuid kindral ütles ka:
Ma ei tunne Ilse Kochi suhtes mingit sümpaatiat. Ta oli rikutud iseloomuga ja halva maine [halva maine] naine. Ta oli teinud palju taunitavaid asju, mis olid kahtlemata Saksa seaduste kohaselt karistatavad. Me ei mõistnud teda nende asjade eest kohtu alla. Me pidasime teda sõjakurjategijana konkreetsete süüdistuste alusel.
Uudis Kochi karistuse muutmisest sai avalikuks alles 16. septembril 1948. aastal. Paljud inimesed olid muudatuse üle vihased, kuid kindral Clay ei muutnud oma arvamust.
Teine katse
Kuna inimesed olid tema kergema karistuse üle nii ärritunud, arreteeriti Koch 1949. aastal uuesti ja mõisteti Lääne-Saksamaa kohtu ette. Kohtuprotsess algas 27. novembril 1950 ja kestis seitse nädalat. Selle aja jooksul andis tunnistusi 250 tunnistajat, kellest 50 kaitsesid Kochi. Koch kukkus kokku ja teda tuli 1950. aasta detsembri lõpus ning 11. jaanuaril 1951 uuesti kohtust välja kanda. Vähemalt neli erinevat süüdistuse tunnistajat tunnistasid, et nad olid näinud Kochi valimas tätoveeritud vange, kes seejärel tapeti, või et nad olid näinud või aidanud teha inimnahast lambivarju tätoveeritud nahast. Kuid prokuratuur loobus sellest süüdistusest, kui nad ei suutnud tõestada, et lambivarjud või muud esemed olid tegelikult valmistatud inimnahast.
15. jaanuaril 1951 tegi kohus oma otsuse 111 lehekülje pikkuses otsuses. Koch ei viibinud kohtuotsuse kuulutamisel. Kohus otsustas, et ta võib Kochi üle ikkagi kohut mõista, kuigi teda oli juba 1944. ja 1947. aastal kohut mõistetud, sest ta süüdistas teda teistsugustes kuritegudes kui teistes kohtuprotsessides. Seetõttu ei oleks Kochi uuesti kohtulikuks tunnistamine topeltkuritegemine. Koch mõisteti süüdi mõrvale õhutamises (teiste õhutamine), mõrvakatses ja teiste inimeste raskete vigastuste tekitamises. 15. jaanuaril 1951 mõisteti Kochile eluaegne vanglakaristus ja tema kodanikuõigused võeti igaveseks ära.
Koch kaebas kohtu otsuse edasi, kuid Saksamaa Liitvabariigi kohus jättis 22. aprillil 1952 kaebuse rahuldamata. Koch üritas hiljem mitu korda armuandmist. Baieri justiitsministeerium lükkas siiski kõik tema taotlused tagasi. Koch protestis oma eluaegse vangistuse vastu ka ÜRO inimõiguste komisjonile, kuid ei saanud sealt abi.
Perekond
Karl ja Ilse Kochil oli poeg Artwin ja kaks tütart Gisele ja Gudrun (Gudrun suri lapsena). Nende poeg tappis end pärast sõda. Ilse Kochil oli veel üks poeg, Uwe, kes rasestus tema vangikongis Dachaus tundmatult isalt. Uwe sündis Dachau lähedal asuvas Aichachi naistevanglas, kuhu Koch saadeti eluaegset vanglakaristust kandma. Kohe pärast seda võeti ta temalt ära. 19-aastaselt sai Uwe Köhler teada, et Koch on tema ema, ja hakkas teda Aichachis regulaarselt külastama.
Surm
Koch tappis end Aichachi vanglas 1. septembril 1967. aastal, 60-aastasena, rippudes voodilinadega.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Mis oli Ilse Kochi neiupõlvenimi?
V: Ilse Kochi neiupõlvenimi oli Margarete Ilse Köhler.
K: Milliseid koonduslaagreid Karl-Otto Koch II maailmasõja ajal juhatas?
V: Teise maailmasõja ajal juhtis Karl-Otto Koch natside koonduslaagreid Sachsenhausenis, Buchenwaldis ja Majdanekis.
K: Millal mõistis Ilse Kochi üle kohut Ameerika Ühendriikide sõjavägi?
V: 1947. aastal sai Ilse Kochist üks esimesi olulisi natsisid, kelle üle Ameerika Ühendriikide sõjavägi kohut mõistis.
K: Kuidas kirjeldasid Buchenwaldi ja Majdaneki ellujäänud tema käitumist vangide suhtes?
V: Buchenwaldi ja Majdaneki ellujäänud ütlesid, et talle meeldis laagrites vangide väärkohtlemine; näiteks ütlesid nad, et talle meeldis vangide peksmine ratsapiitsaga ja nende kurnavate harjutuste tegemine, sest talle meeldis vaadata, kuidas nad kannatavad.
K: Kuidas suhtusid inimesed Saksamaal Ilse Kochi pärast sõda?
V: Saksamaal suhtusid inimesed pärast sõda Ilse Kochi kui "koonduslaagri mõrtsukasse".
K: Millise hüüdnime andsid talle vangid koonduslaagrites?
V: Kontsentratsioonilaagri vangid nimetasid teda Die Hexe von Buchenwald ("Buchenwaldi nõid").
K: Milliseid teisi hüüdnimesid on talle inglise keeles antud?
V: Inglise keeles on teda nimetatud ka "The Beast of Buchenwald", "The Queen of Buchenwald", "The Red Witch of Buchenwald", "The Butcher Widow" ja kõige sagedamini "The Bitch of Buchenwald".
