AlegsaOnline.com

Julius Streicher — natsi-antisemiit ja Der Stürmeri väljaandja

Julius Streicher – natsi-antisemiit ja ajalehe Der Stürmer väljaandja; agressiivne propaganda, antisemiitlikud lasteraamatud ning Nürnbergi protsessi süüdimõistmine ja hukkamine.

Autor: Leandro Alegsa

07-11-2025

Julius Streicher (12. veebruar 1885 – 16. oktoober 1946) oli üks varasemaid ja nähtavamaid natsipropagandiste, kes tegi propagandatööd natsi-Saksamaale. Ta oli NSDAP varajane liige ja kasutas oma positsiooni, et levitada süstemaatilist ja vägivallale üleskutsuvat antisemitismi läbi massimeedia ja trükiste.

Streicher andis välja rassistlikku ajalehte Der Stürmer, mis oli umbes alates 1920. aastatest laialt levinud sensatsiooniline tabloid. Leht kasutas halastamatut karikatuuri-, rumalike laimude ja vihakõne tehnikaid, sihitud nii täiskasvanud kui ka noorema lugeja poole. Tema väljaanded levitasid alusetuid süüdistusi, kuulujutte ja stereotüüpe, mis aitasid normaliseerida juutide halvimat omistamist ühiskonnas.

Streicheri kirjastus müüs ka antisemiitilist lasteraamatut ja muud propagandamaterjali. Tema üks tuntumaid lasteraamatuid on 1938. aastal ilmunud Der Giftpilz ("Mürgine seen"), mis oli mõeldud lastele ning kujutas juute ohtlikena ja petlikena — raamatus öeldi näiteks, et juudid on ohtlikud nagu kena välimusega, kuid surmav seen. Sellised teosed olid NSDAP ideoloogilise programmi osa: kasvatada uue põlvkonna vaenulikuks ja mitteinimlikuks suhtumiseks juutide suhtes.

Lisaks trükistele müüs Streicher meelelahutuslikke ja provokatiivseid postkaarte, plakateid ning korraldas moel propagandaüritusi. Ta oli ka parrlementaarne esindaja ning omas pikki aastaid suurt mõju eriti Frankonia piirkonnas, kus ta oli piirkondlik parteijuht (Gauleiter) ning väga tuntud avaliku profiiliga agitaar.

Pärast Teist maailmasõda vastutusele võtmist kuulutati Streicher mõisteti Nürnbergi protsessil süüdi inimsusevastastes kuritegudes — eelkõige selle eest, et tema propaganda otseselt innustas ja õigustas juutide tagakiusamist ja hävitamist. Kohtuotsuse järel ta hukati 16. oktoobril 1946. Tema süüdimõistmine rõhutas, et süsteemne vihkamis- ja dehumaniseeriv propaganda võib olla osa sõjakuritegudest ja genotsiidist ning selle levitajad kannavad vastutust.

Streicheri juhtum on ajalooliselt oluline näide, kuidas massimeedia, lihtsustatud sümbolid ja sihitud sõnumid võivad kasvatada vihkamist ja õigustada vägivalla kuritegusid. Tema pärand on hoiatus propagandavahendite ohtlikust mõjust ning mälestus sellest, miks tuleb ühiskonnas kaitsta demokraatlikke väärtusi, tõenduspõhist ajakirjandust ja vähemuste õigusi.

Varajane elu

Streicher sündis Fleinhausenis, Baierimaal. Ta oli algkooliõpetaja.

1913. aastal abiellus Streicher Nürnbergis pagaritütre Kunigunde Rothiga.

Järgmisel aastal algas Esimene maailmasõda. Streicher astus Saksa armeesse. Sõja ajal sai ta Raudristi. Sõja lõppedes 1918. aastal oli Streicher leitnant.

Streicheril ja tema naisel oli kaks poega: Lothar (sündinud 1915) ja Elmar (sündinud 1918).

Natsism

1919. aastal tegutses Streicher aktiivselt Schutz- und Trutz-Bund'is, mis oli antisemiitlik organisatsioon. Aastal 1920 pöördus ta äsja asutatud Saksa Sotsialistliku Partei (Deutschsozialistische Partei) poole. Sellel erakonnal olid peaaegu samad ideed kui natside parteil. Streicher tahtis seda muuta antisemiitlikumaks. Enamik Saksa Sotsialistliku Partei liikmeid seda ei soovinud, mistõttu Streicher ja tema järgijad läksid 1921. aastal üle "Saksa Töökogukonda" (saksa keeles Deutsche Werkgemeinschaft).

Saksa Tööliskogukond soovis koondada kõik erinevad antisemiitlikud rühmitused Saksamaal. 1922. aastal ühendas Streicher oma poolehoidjad Adolf Hitleri omadega. See peaaegu kahekordistas natside partei liikmete arvu. See muutis Hitleri ka Streicheri suhtes kogu ülejäänud eluks tänulikuks.

Streicher osales 1923. aastal Müncheni õllesaaliputšis. Samal aastal asutas ta rassistliku ajalehe Der Stürmer. Ta oli ka lehe toimetaja. Streicher kasutas ajalehte selleks, et õhutada sügavat vihkamist kõige ja kõigi juutide vastu. Kõige populaarsemal ajal, 1935. aastal, luges Der Stürmerit umbes 480 000 inimest.

Ajalehes väitis Streicher, et juudid olid aidanud kaasa Saksamaa 1920. aastate rahaprobleemide tekkimisele. Nende probleemide hulka kuulusid tööpuudus, inflatsioon ja majanduslangus (majanduses ei liigu piisavalt raha). Ta väitis, et juudid tegid valged inimesed orjadeks ja vastutasid üle 90 protsendi prostituutidest Saksamaal.

Pärast natsipartei taasasutamist sai Streicherist Frangimaa Gauleiter (ringkonnajuhataja). Pärast 1933. aastat valitses ta praktiliselt Nürnbergi linna. Ta sai hüüdnime "Nürnbergi kuningas" ja "Frangimaa koletis".

1940. aastal võtsid natside juhid Streicherilt kõik töökohad ja võimu natside parteis. Nad tegid seda seetõttu, et:

Ta põhjustas skandaale, varastades juudi vara pärast Kristallööd
Ta levitas valesid lugusid Hermann Göringi kohta.
Ta juhtis mitmeid rünnakuid teiste ringkonnajuhtide vastu
Ta seksis naistega, kes ei olnud tema naine, ilma et ta oleks püüdnud seda varjata.

Kuid Streicher jäi Adolf Hitleriga heades suhetes kuni Hitleri enesetapuni 30. aprillil 1945.

7. mail alistus Saksamaa, millega lõppes sõda Euroopas. Kaks nädalat hiljem, 23. mail, võtsid ameeriklased Streicheri kinni. Mõned päevad enne arreteerimist abiellus ta oma endise sekretäri Adele Tappega. Tema esimene naine Kunigunde Streicher oli 1943. aastal pärast 30 aastat kestnud abielu surnud.

Kristallööl hävitasid natsid paljud juudi kauplused ja sünagoogid. Streicher sattus pärast Kristallööd juudi rahva vara varastamise eest raskustesse.

Kohtuprotsess ja hukkamine

Julius Streicher tunnistati Nürnbergi sõjakuritegude protsessil süüdi inimsusevastastes kuritegudes. Ta mõisteti 1. oktoobril 1946 surma.

Streicher ei kuulunud Teise maailmasõja ajal sõjaväe koosseisu. Samuti ei osalenud ta holokausti, Poola vallutamise või Nõukogude Liidu sissetungi planeerimises. Kuid kuna ta julgustas nii palju juutide vihkamist ja hävitamist, otsustasid prokurörid teda inimsusevastaste kuritegude eest kohtu alla anda.

Streicheri viimased sõnad 16. oktoobril 1946 olid "Heil Hitler" ja "Bolševikud riputavad teid ühel päeval üles!". Samuti olevat ta hüüdnud "Purim Fest 1946!". Ta arvas, et juudid alustavad tema ja tema natsikaaslaste hukkamise kuupäeval uut püha, nagu nad alustasid Purimit, et tähistada Haamani hukkamist.

Streicheri hukkamine ei läinud plaanipäraselt. Enamik pealtnägijatest väidab, et ta suri pigem aeglase kägistamise kui kiire kaelamurdmise tagajärjel. See juhtus ka teiste natsidega. See juhtus Nürnbergis kasutatud hukkamisviisi tõttu. Hukkamine võis lõppkokkuvõttes kaasa tuua Streicheri tapmise, kes veel mõnda aega pärast hukkamist köie küljes võpatas ja kiikus.

Seotud leheküljed

Holokaust
Antisemitism
Propaganda

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Julius Streicher?

V: Julius Streicher oli inimene, kes tegi propagandat natsi-Saksamaa jaoks ja andis välja rassistlikku ajalehte Der Stürmer.

K: Milliseid raamatuid müüs Streicheri kirjastus lastele?

V: Streicheri kirjastusettevõte müüs kolm antisemiitilist raamatut lastele, sealhulgas 1938. aastal ilmunud "Der Giftpilz" (Mürgine seen).

K: Milline oli raamatu Der Giftpilz sõnum?

V: Raamatus Der Giftpilz öeldi, et juudid on ohtlikud, nagu kena välimusega, kuid surmav seen.

K: Kui populaarne oli raamat Der Giftpilz?

V: Raamat Der Giftpilz oli üks enim loetud propagandateoseid.

K: Mis juhtus Streicheriga pärast Teist maailmasõda?

V: Pärast Teist maailmasõda mõisteti Streicher Nürnbergi protsessil süüdi inimsusevastastes kuritegudes.

K: Kus Streicher suri?

V: Streicher suri Nürnbergis, Baierimaal, Saksamaal.

K: Milline oli karistus Streicheri kuritegude eest?

V: Streicher hukati inimsusevastaste kuritegude eest.