Julius Streicher
Julius Streicher (12. veebruar 1885 - 16. oktoober 1946) tegi propagandatööd natsi-Saksamaale. Ta andis välja rassistlikku ajalehte Der Stürmer. Tema kirjastusettevõte müüs ka kolm antisemiitilist lasteraamatut, sealhulgas 1938. aastal ilmunud "Der Giftpilz" ("Mürgine seen"). See oli üks enim loetud propagandateoseid. Raamatus öeldi, et juudid on ohtlikud nagu kena välimusega, kuid surmav seen.
Pärast Teist maailmasõda mõisteti Streicher Nürnbergi protsessil süüdi inimsusevastastes kuritegudes. Ta hukati.
Varajane elu
Streicher sündis Fleinhausenis, Baierimaal. Ta oli algkooliõpetaja.
1913. aastal abiellus Streicher Nürnbergis pagaritütre Kunigunde Rothiga.
Järgmisel aastal algas Esimene maailmasõda. Streicher astus Saksa armeesse. Sõja ajal sai ta Raudristi. Sõja lõppedes 1918. aastal oli Streicher leitnant.
Streicheril ja tema naisel oli kaks poega: Lothar (sündinud 1915) ja Elmar (sündinud 1918).
Natsism
1919. aastal tegutses Streicher aktiivselt Schutz- und Trutz-Bund'is, mis oli antisemiitlik organisatsioon. Aastal 1920 pöördus ta äsja asutatud Saksa Sotsialistliku Partei (Deutschsozialistische Partei) poole. Sellel erakonnal olid peaaegu samad ideed kui natside parteil. Streicher tahtis seda muuta antisemiitlikumaks. Enamik Saksa Sotsialistliku Partei liikmeid seda ei soovinud, mistõttu Streicher ja tema järgijad läksid 1921. aastal üle "Saksa Töökogukonda" (saksa keeles Deutsche Werkgemeinschaft).
Saksa Tööliskogukond soovis koondada kõik erinevad antisemiitlikud rühmitused Saksamaal. 1922. aastal ühendas Streicher oma poolehoidjad Adolf Hitleri omadega. See peaaegu kahekordistas natside partei liikmete arvu. See muutis Hitleri ka Streicheri suhtes kogu ülejäänud eluks tänulikuks.
Streicher osales 1923. aastal Müncheni õllesaaliputšis. Samal aastal asutas ta rassistliku ajalehe Der Stürmer. Ta oli ka lehe toimetaja. Streicher kasutas ajalehte selleks, et õhutada sügavat vihkamist kõige ja kõigi juutide vastu. Kõige populaarsemal ajal, 1935. aastal, luges Der Stürmerit umbes 480 000 inimest.
Ajalehes väitis Streicher, et juudid olid aidanud kaasa Saksamaa 1920. aastate rahaprobleemide tekkimisele. Nende probleemide hulka kuulusid tööpuudus, inflatsioon ja majanduslangus (majanduses ei liigu piisavalt raha). Ta väitis, et juudid tegid valged inimesed orjadeks ja vastutasid üle 90 protsendi prostituutidest Saksamaal.
Pärast natsipartei taasasutamist sai Streicherist Frangimaa Gauleiter (ringkonnajuhataja). Pärast 1933. aastat valitses ta praktiliselt Nürnbergi linna. Ta sai hüüdnime "Nürnbergi kuningas" ja "Frangimaa koletis".
1940. aastal võtsid natside juhid Streicherilt kõik töökohad ja võimu natside parteis. Nad tegid seda seetõttu, et:
- Ta põhjustas skandaale, varastades juudi vara pärast Kristallööd
- Ta levitas valesid lugusid Hermann Göringi kohta.
- Ta juhtis mitmeid rünnakuid teiste ringkonnajuhtide vastu
- Ta seksis naistega, kes ei olnud tema naine, ilma et ta oleks püüdnud seda varjata.
Kuid Streicher jäi Adolf Hitleriga heades suhetes kuni Hitleri enesetapuni 30. aprillil 1945.
7. mail alistus Saksamaa, millega lõppes sõda Euroopas. Kaks nädalat hiljem, 23. mail, võtsid ameeriklased Streicheri kinni. Mõned päevad enne arreteerimist abiellus ta oma endise sekretäri Adele Tappega. Tema esimene naine Kunigunde Streicher oli 1943. aastal pärast 30 aastat kestnud abielu surnud.
Kristallööl hävitasid natsid paljud juudi kauplused ja sünagoogid. Streicher sattus pärast Kristallööd juudi rahva vara varastamise eest raskustesse.
Kohtuprotsess ja hukkamine
Julius Streicher tunnistati Nürnbergi sõjakuritegude protsessil süüdi inimsusevastastes kuritegudes. Ta mõisteti 1. oktoobril 1946 surma.
Streicher ei kuulunud Teise maailmasõja ajal sõjaväe koosseisu. Samuti ei osalenud ta holokausti, Poola vallutamise või Nõukogude Liidu sissetungi planeerimises. Kuid kuna ta julgustas nii palju juutide vihkamist ja hävitamist, otsustasid prokurörid teda inimsusevastaste kuritegude eest kohtu alla anda.
Streicheri viimased sõnad 16. oktoobril 1946 olid "Heil Hitler" ja "Bolševikud riputavad teid ühel päeval üles!". Samuti olevat ta hüüdnud "Purim Fest 1946!". Ta arvas, et juudid alustavad tema ja tema natsikaaslaste hukkamise kuupäeval uut püha, nagu nad alustasid Purimit, et tähistada Haamani hukkamist.
Streicheri hukkamine ei läinud plaanipäraselt. Enamik pealtnägijatest väidab, et ta suri pigem aeglase kägistamise kui kiire kaelamurdmise tagajärjel. See juhtus ka teiste natsidega. See juhtus Nürnbergis kasutatud hukkamisviisi tõttu. Hukkamine võis lõppkokkuvõttes kaasa tuua Streicheri tapmise, kes veel mõnda aega pärast hukkamist köie küljes võpatas ja kiikus.
Seotud leheküljed
- Holokaust
- Antisemitism
- Propaganda
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Julius Streicher?
V: Julius Streicher oli inimene, kes tegi propagandat natsi-Saksamaa jaoks ja andis välja rassistlikku ajalehte Der Stürmer.
K: Milliseid raamatuid müüs Streicheri kirjastus lastele?
V: Streicheri kirjastusettevõte müüs kolm antisemiitilist raamatut lastele, sealhulgas 1938. aastal ilmunud "Der Giftpilz" (Mürgine seen).
K: Milline oli raamatu Der Giftpilz sõnum?
V: Raamatus Der Giftpilz öeldi, et juudid on ohtlikud, nagu kena välimusega, kuid surmav seen.
K: Kui populaarne oli raamat Der Giftpilz?
V: Raamat Der Giftpilz oli üks enim loetud propagandateoseid.
K: Mis juhtus Streicheriga pärast Teist maailmasõda?
V: Pärast Teist maailmasõda mõisteti Streicher Nürnbergi protsessil süüdi inimsusevastastes kuritegudes.
K: Kus Streicher suri?
V: Streicher suri Nürnbergis, Baierimaal, Saksamaal.
K: Milline oli karistus Streicheri kuritegude eest?
V: Streicher hukati inimsusevastaste kuritegude eest.