Ameerika Ühendriikide puuetega inimeste seadus

Kes on ADA alusel kaitstud?

ADA kaitseb puuetega inimesi. ADA ütleb, et puue on füüsiline või vaimne probleem, mis muudab vähemalt ühe "peamise elutegevuse" sooritamise väga raskeks. Olulised elutegevused on näiteks kõndimine, hingamine, õppimine, lugemine, suhtlemine, nägemine, kuulmine, mõtlemine ja muud väga olulised tegevused.

ADA ei sisalda täielikku loetelu kõikidest võimalikest puudustest, kuid selles on toodud mõned näited. Kui need raskendavad väga palju vähemalt ühe olulise elutegevuse sooritamist, on ADAga kaitstud puude näited järgmised:

• füüsiline puue, nagu halvatus, puuduvad käed või jalad, tsüstiline fibroos, tserebraalparalüüs ja lihasdüstroofia.
• Meditsiiniline puue, nagu vähk, HIV-infektsioon, epilepsia ja diabeet.
• Psühhiaatrilised häired, nagu depressioon, skisofreenia, bipolaarne häire ja traumajärgne stressihäire.
• Õpiraskused, nagu düsleksia
• Arengupuude, nagu Downi sündroom, autism ja vaimupuude.
• Alkoholi- ja narkosõltuvus

ADA loeb ka mõned teised inimrühmad "puuetega inimesteks", et kaitsta neid diskrimineerimise eest:

• Isik, kellel on varem olnud puue (näiteks isik, kes oli varem narkomaan).
• Keegi, kellel on suhe puudega inimesega (näiteks keegi, kelle abikaasa või abikaasa on HIV-nakatunud).
• Kui teised inimesed arvavad, et inimesel on puue, isegi kui nad eksivad, loetakse see inimene puudega inimeseks.

Ameerika Ühendriikide 1988. aasta puuetega inimeste seadus, S. 2346, lk 1


Ameerika Ühendriikide 1990. aasta puuetega inimeste seadus, lk 2


Ameerika Ühendriikide 1990. aasta puuetega inimeste seadus, lk 1

Keda ADA ei kaitse?

ADAs on loetletud mõned seisundid, mida ei loeta puude hulka. Nende seisunditega inimesi ADA ei kaitse. Nende inimeste väljajätmise eesmärk oli tagada, et ADA eesmärki kaitsta puuetega inimesi ei kuritarvitataks.

ADA kohaselt ei loeta puueteks muu hulgas järgmisi tingimusi:

• Probleemid seksuaalkäitumisega, nagu pedofiilia, ekshibitsionism ja voyeurism.
• Kleptomaania
• Pyromania
• Homoseksuaalne (gei) või biseksuaalne olemine
• Olles rase

ADA paragrahvid

ADAs on viis jaotist, mida nimetatakse pealkirjadeks. Iga jaotis kaitseb eri liiki diskrimineerimise eest. Pealkirjad on nummerdatud Rooma numbritega: I (üks), II (kaks), III (kolm), IV (neli) ja V (viis).

I jaotis: Tööhõive

ADA I jaotis kaitseb diskrimineerimise eest tööhõives (tööl).

Millised tööandjad on hõlmatud ADAga?

Iga tööandja ei pea järgima ADA eeskirju. Tööandjaid, kes on ADAga hõlmatud ja peavad järgima ADA eeskirju, nimetatakse "hõlmatud üksusteks".

ADA eeskirju peavad järgima järgmised tööandjad:

• Tööandjad (sealhulgas usuorganisatsioonid), kellel on 15 või rohkem töötajat
• Tööhõiveasutused (kohad, mis aitavad inimestel tööd leida)
• Tööorganisatsioonid (ametiühingud)

Mida peavad tööandjad tegema?

I jaotises on sätestatud, et ADAga hõlmatud tööandjad ei tohi diskrimineerida puudega inimest, kui see inimene on kvalifitseeritud (võimeline) oma tööd tegema. I jaotises ei ole öeldud, et puuetega inimesi tuleb tööle võtta töökohtadele, mille jaoks nad ei ole kvalifitseeritud.

Need tööandjad peavad vajaduse korral tegema puuetega töötajatele "mõistlikke kohandusi". "Kohandamine" on muudatus selles, kuidas asju tavaliselt tehakse. See on muudatus, mida töötaja vajab puude tõttu, et aidata tal oma tööd teha. Kui puudega töötaja vajab oma töö tegemiseks mõistlikke kohandusi, ei tähenda see, et ta ei ole oma töö tegemiseks kvalifitseeritud. Kui töötaja on võimeline oma tööd kohanduste abil tegema, on ta kvalifitseeritud oma tööd tegema.

Mõned kohandused on väga lihtsad, näiteks see, et töötajal on oma töölaua juures klaas vett, et ta saaks võtta ravimeid. Teised kohandused on näiteks järgmised:

• töötajale erivahendi võimaldamine, mis aitab tal oma tööd teha (näiteks spetsiaalne telefon inimesele, kellel on kuulmisprobleemid).
• Töötaja ajakava muutmine (näiteks selleks, et ta saaks minna arsti vastuvõtule).
• Töökohtade selgitamise või valiku muutmine

Siiski peab kohandamine olema "mõistlik". Kohandamine ei ole mõistlik, kui see oleks väga raske või väga kallis. Kui majutus ei ole mõistlik, ei pea tööandja seda tegema.

Mis on tööalane diskrimineerimine?

I jaotis kaitseb mitmesuguse diskrimineerimise eest, sealhulgas:

• Ei võeta tööle kedagi, kes suudab tööd teha, ainult sellepärast, et tal on puue.
• Töötaja vallandamine, kes suudab oma tööd teha, ainult seetõttu, et tal on puue.
• Töötajal ei lasta paremat tööd saada ainult sellepärast, et tal on puue.
• Töötajale ei anta sama koolitust kui puudeta töötajatele
• Puudega töötaja hoidmine eraldi puudeta töötajatest
• Puudega töötaja ahistamine
• Puudega töötajale väiksema palga maksmine kui teistele puudeta töötajatele
• Puudega töötajale ei võimaldata mõistlikke abinõusid, mis aitaksid tal oma tööd teha.

Tavaliselt ei saa tööandjad küsida töötajatelt või tööle kandideerivatelt inimestelt, kas neil on puue, ega paluda neil esitada andmeid oma puude kohta.

Kaebused

Kui puudega inimene arvab, et tema tööandja on teda diskrimineerinud, võib ta esitada kaebuse USA võrdsete tööalaste võimaluste komisjonile (EEOC). Kaebus tuleb esitada 180 päeva jooksul pärast diskrimineerimise toimumist. Kui EEOC arvab, et diskrimineerimine on toimunud, saadab ta kirja, milles teatab puudega inimesele, et tal on õigus oma tööandja vastu kohtusse kaevata (esitada hagi). Seejärel võib puudega isik esitada hagi föderaalkohtusse.

II jaotis: Riigi ja kohalike omavalitsuste tegevus - ja ühistransport

II jaotis kaitseb diskrimineerimise eest kõigis riigi ja kohalike omavalitsuste tegevustes.

Mida peavad tegema riigi ja kohalikud omavalitsused?

Valitsuse tegevus

Riiklikud ja kohalikud omavalitsused peavad andma puuetega inimestele samad võimalused kõigi oma programmide ja teenuste kasutamiseks kui puueteta inimestele. Kui puuetega inimesed vajavad nendes programmides osalemiseks mõistlikke kohandusi, peab riik või kohalik omavalitsus need tegema.

Näiteks peab puuetega inimestel olema samamoodi nagu puueteta inimestel lubatud:

• Minge avalikesse koolidesse
• Töötamine riigi või kohaliku omavalitsuse heaks
• omada sama head tervishoiuteenust kui puueteta inimestel.
• Kasutage sotsiaalteenuseid (riigi või kohaliku omavalitsuse poolt hallatavad programmid inimestele, kes vajavad abi).
• Kasutage kohtuid
• hääletada - kohas, mis vastab puuetega inimeste võimalikele erivajadustele (näiteks peavad kõik hääletamiskohad olema ligipääsetavad ratastoolis liikuvatele inimestele).

Samuti peavad riiklikud ja kohalikud omavalitsused:

• muuta oma hooned puuetega inimestele ligipääsetavaks (näiteks ehitades ratastoolirambid, lisades liftid ja lisades vannitoad, mida saavad kasutada ratastooliga inimesed).
• teha mõistlikke kohandusi reeglitesse ja toimimisviisidesse, kui puudega inimene vajab seda (näiteks lasta puudega inimesel lasta kellelgi hääletada, kui ta ei oska kirjutada, lugeda või näha).
• omada võimalusi suhtlemiseks inimestega, kellel on kuulmis-, kõne- või nägemispuude

Ühistransport

II jaotise eriline osa hõlmab ühistransporti. See kaitseb puuetega inimesi ühistranspordis diskrimineerimise eest. See hõlmab linnabusse, metroosid, lähironge, Amtraki ja kõiki muid avalikke transpordivahendeid.

Kohalikud ja riiklikud omavalitsused peavad:

• Veenduda, et kõik uued sõidukid, mida nad ostavad, oleksid puuetega inimestele ligipääsetavad.
• Püüa ausalt osta või liisida kasutatud bussid, mis on ligipääsetavad
• Busside ümberkujundamine, et need oleksid ligipääsetavad

Kõikjal, kus on bussi- või rongiliin, mis sõidab kindlaksmääratud marsruudil (see ei saa teha erilisi peatusi), peab valitsus tagama paratransitvedu. Paratransit on teenus puuetega inimestele, kes ei saa kasutada tavapärast ühistranspordisüsteemi. Paratransit (tavaliselt auto või buss) võtab nad peale ja viib nad sinna, kuhu nad peavad minema.

Kaebused

Kui puudega inimene arvab, et teda on riigi või kohaliku omavalitsuse poolt diskrimineeritud, võib ta esitada kaebuse Ameerika Ühendriikide justiitsministeeriumile. Kaebus tuleb esitada 180 päeva jooksul pärast diskrimineerimise toimumist. Pärast kaebuse esitamist võib juhtuda mitmeid erinevaid asju:

• Kaebus võidakse saata lepitusprogrammi. Puudega isik, keegi riigi või kohaliku omavalitsuse esindajatest ja vahendaja kohtuvad kõik koos. Vahendaja ülesanne on aidata kõigil leida lahendus, millega kõik saavad nõustuda.
• Justiitsministeerium võib esitada hagi riigi või kohaliku omavalitsuse vastu

Puudega inimene võib ka ise esitada föderaalkohtusse hagi, väites, et riik või kohalik omavalitsus on teda diskrimineerinud. Isik ei pea kõigepealt kaebuse esitama justiitsministeeriumile ega laskma justiitsministeeriumil öelda, et tal on õigus kohtusse kaevata.

III jaotis: Avalikud majutuskohad

Kes on hõlmatud III jaotisega?

III jaotis kaitseb diskrimineerimise eest "avalikes majutusasutustes". Avalikud majutusasutused on eraõiguslikud organisatsioonid või isikud, kes omavad, rendivad või haldavad avalikkusele kasutamiseks mõeldud kohti. Avalike majutusasutuste näited on järgmised:

* Restoranid	* Kauplused	* Hotellid	* Kinosaalid	* Haiglad
* Kodutute varjupaigad	* Loomaaedades	* Erakoolid	* Spordistaadionid	* Muuseumid
* Konverentsikeskused	* Arstikabinetid	* Matusebürood	* Päevakeskused	* Pargid

III jaotis kaitseb ka diskrimineerimise eest:

• Eraettevõtete pakutavad transporditeenused
• äriruumid (nagu kontorihooned, tehased ja laod)
• Eraettevõtted, mis annavad teste ja õpetavad tunde inimestele, kes soovivad haridus- või tööalaseid sertifikaate.

On kahte liiki kohti, mis on III jaotisest vabastatud ja ei pea järgima selle eeskirju. Need on järgmised:

• usuliste organisatsioonide kontrollitavad kohad, sealhulgas kirikud, sünagoogid, mošeed ja muud pühapaigad.
• Eraklubid

Mida peavad tegema avalikud majutusasutused?

Kõik avalikud majutusasutused peavad neid asju tegema:

• Kui uus hoone ehitatakse, peavad uued hooned olema ligipääsetavad.
• Kui hoonet "muudetakse" (muudetakse), peavad muudatused võimaluse korral muutma asjad ligipääsetavaks. (Näiteks kui ukseseinu liigutatakse, peab uus uksesein olema piisavalt lai, et ratastooliga läbi pääseda). Kuid avalikud majutusasutused ei pea muutusi tegema ligipääsetavaks, kui see suurendaks muudatuste tegemise kulusid rohkem kui 20%.
• Vabaneda kõigist takistustest oma hoonetes, mis muudavad need hooned ligipääsmatuks. (Näiteks liigutades ümber laua või müügiautomaadi, mis muudab koridori ratastooliga läbipääsemiseks liiga kitsaks).

Reeglid selle kohta, mis on "ligipääsetav", on sätestatud 2010. aasta ADA juurdepääsetavusnormides. Nende eeskirjade näited on järgmised:

• Liftide, ratastooliliftide või ratastoolirampide lisamine hoonetesse, kus on ainult trepid.
• Ratastoolide jaoks piisavalt laiade ukseavade tegemine.
• Spetsiaalsete telefonide lisamine kuulmisprobleemidega inimestele
• Pimedate inimeste jaoks punktkirjas kirjutamine liftinuppudele

Enamik avalikke majutusasutusi (kuid mitte kaubandusasutused) peavad neid asju tegema:

• Veenduge, et kõikidel puuetega inimestel oleks võrdne juurdepääs kõigele, mida teevad puueteta inimesed. Nad peavad looma mõistlikud kohandused, kui see aitab asju võrdseks muuta. (Vt näiteks ülaltoodud pilti: üks riiklik park on ehitanud ratastoolirambi, et ratastooliga inimesed saaksid samas pargis kalastada nagu puueteta inimesed. Ilma selle kaldteena ei oleks puuetega inimestel võrdne juurdepääs pargile, sest nad ei saaks pargis kala püüda nii nagu puueteta inimesed).
• Ujumisbasseinide, suplusbasseinide ja spaad ehitamisel või muutmisel peavad nad tegema puuetega inimestele ligipääsetava tee, et nad saaksid sisse ja välja minna.
• Veenduge, et puuetega inimesed saavad osta ja teha asju samades kohtades, kus puueteta inimesed saavad seda teha.
• Vabanege eeskirjadest, mis muudavad puuetega inimeste jaoks võimatuks avalikes majutusasutustes ostmise ja tegutsemise.
• Teha mõistlikke kohandusi eeskirjades ja tegutsemisviisides, et tagada, et puuetega inimesed saaksid osta ja teha asju avalikes majutusasutustes. (Näiteks võib rõivapoes olla reegel, et riietusruumis võib korraga viibida ainult üks inimene. Mõned puuetega inimesed vajavad abi riietumisel. Kauplus peaks oma reeglit muutma, et kaks inimest võivad riietusruumis viibida, kui üks neist vajab puude tõttu abi riietumisel).
• omada spetsiaalseid vahendeid puuetega inimestega suhtlemiseks (näiteks spetsiaalne telefon kurtide või kuulmisprobleemidega inimestega suhtlemiseks).
• muuta transport puuetega inimestele ligipääsetavaks (näiteks peavad transporditeenust pakkuvatel eraettevõtetel olema vähemalt mõned ligipääsetavad sõidukid, näiteks ratastooliga bussid või bussid, mis saavad maapinnale lähemale tulla, et ratastoolis inimesed saaksid istuda ilma trepist ronimata).

Eraettevõtted, kes õpetavad tunde või annavad eksameid, peavad tegema mõistlikke kohandusi, et võimaldada puuetega inimestel osaleda tundides või eksamitel. Mõned näited mõistlikest kohandustest on järgmised:

• Lisaaja andmine õpiraskusega inimesele testi sooritamiseks
• Puudega inimesele tunni või testi läbiviimise viisi muutmine (näiteks kurtidele viipekeele tõlk või pimedale inimesele raamatute valjusti ette lugemine).
• Tagada, et tund või test toimuks ligipääsetavas hoones.

Kaebused

Kui puudega inimene arvab, et teda on avalikus majutusasutuses diskrimineeritud, võib ta esitada kaebuse Ameerika Ühendriikide justiitsministeeriumile. Nad võivad kirjutada kirja, faksida kirja või kasutada veebivormi aadressil http://www.ada.gov/filing_complaint.htm. Pärast kaebuse esitamist võib juhtuda mitu erinevat asja:

• Kaebus võidakse saata lepitusprogrammi. Puudega isik, keegi avaliku majutusasutuse töötajatest ja vahendaja kohtuvad kõik koos. Vahendaja ülesanne on aidata kõigil leida lahendus, millega kõik saavad nõustuda.
• Justiitsministeerium võib algatada kohtuprotsessi majutusasutuse vastu.

Kui isik ei saa puude tõttu kaebust kirjutada, faksida või masinakirjaga kirjutada, teeb justiitsministeerium mõistlikke abinõusid. Isik võib helistada justiitsministeeriumi ADA infoliinile. Infoliinile vastavad ADA-spetsialistid. Puudega isik võib oma kaebust selgitada ja spetsialist kirjutab selle tema eest üles. Kui isik on kurt ja kasutab Ameerika viipekeelt, võib spetsialist võtta tema kaebuse vastu videofoni teel (nii et nad näevad üksteist ja saavad üksteisele viipida).

Isik võib ka ise kohtusse pöörduda avaliku majutusasutuse vastu, ilma et tal oleks vaja, et justiitsministeerium ütleks, et tal on "õigus kohtusse pöörduda".

IV jaotis: Telekommunikatsioon

Kes on hõlmatud IV jaotisega?

ADA IV jaotis kaitseb diskrimineerimise eest USA telekommunikatsiooniettevõtete poolt (näiteks telefoniettevõtete poolt).

IV jaotis kaitseb kõiki puuetega inimesi, kuid see keskendub kõne- ja kuulmispuudega inimestele, sest neil on kõige rohkem raskusi telefoniga rääkimisega.

Mida peavad telekommunikatsiooniettevõtted tegema?

IV jaotise kohaselt peavad kõik Ameerika Ühendriikide telekommunikatsiooniettevõtted tagama, et puuetega inimestel oleks võrdne juurdepääs telekommunikatsioonile. See tähendab, et nad peavad pakkuma telekommunikatsiooniteenuseid, mis on sama head kui need, mida puueteta inimesed saavad. Näiteks peavad nad:

• Luua releeteenused. Edasivahendusteenus on võimalus, kuidas telefonioperaator aitab kõne- või kuulmispuudega inimesel helistada tavatelefonile. Selleks kasutab puudega inimene klaviatuuri või mõnda muud spetsiaalset vahendit.
• Teha oma releeteenused kättesaadavaks 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas.
• Mitte nõuda puuetega inimestelt rohkem tasu kui puueteta inimestelt.

Alates 1990. aastast on releeteenused palju muutunud. Alguses olid kõige levinumad releeteenused telegraafi (TTY) ja kurtidele mõeldud telekommunikatsiooniseadmed (TDD). Need olid nagu telefonid koos kirjutusmasinatega. Kaks TDD-ga inimest said üksteisele edasi-tagasi tippida. Või kui puudega inimene soovis helistada tavatelefonile (näiteks pitsarestorani), võis ta telefonisse tippida, operaator luges sõnumi pitsarestorani ette, kuulas restorani vastuse ja tippis selle puudega inimesele tagasi.

IV jaotise alusel lõid kõik USA osariigid ka telekommunikatsiooni releeteenused (TRS), näiteks STS relee. STS tähendab Speech-to-Speech. See loodi inimeste jaoks, kellel on kõneprobleemid. STS releeoperaatorid kuulavad, mida inimene räägib, ja kordavad seda selge häälega, et teine inimene saaks sellest paremini aru. Tänapäeval teevad paljud kõned, mille puhul kasutatakse TRSi, interneti kaudu tarbijad, kes kasutavad lairibaühendust. Mõned neist on videorelaieteenuse (VRS) kõned, teised aga tekstikõned. Mõlemal juhul tõlkivad suhtlusassistendid tarbija allkirjastatud või trükitud sõnu teiste inimeste suuliste sõnade vahele. Föderaalse Sidekomisjoni (FCC) andmetel oli 2006. aastal VRS-kõnesid keskmiselt kaks miljonit minutit kuus.

Kaebused

Kaebused IV jaotise kohase diskrimineerimise kohta esitatakse Föderaalsele sidekomisjonile (FCC).

V jaotis: Mitmesugused

V jaotis sisaldab mitmesuguseid muid lisaeeskirju. Näiteks on seal öeldud:

• Mitte miski ADA-s ei muuda ega tühista midagi rehabilitatsiooniseaduse paragrahvis 504 sätestatut. Paragrahv 504 oli esimene seadus, mis andis puuetega inimestele mingeid kodanikuõigusi.
• Kedagi ei tohi karistada selle eest, et ta kasutab oma ADA õigusi või aitab kellelgi teisel kasutada oma ADA õigusi. (Inimese karistamist sel põhjusel nimetatakse kättemaksuks).

II jaotises on sätestatud, et puuetega inimesed, nagu see kuueaastane Downi sündroomiga laps, peavad saama käia avalikes koolides. See poiss on valmis oma esimeseks koolipäevaks.


Ligipääsetav ratastooli tõstukiga buss Oregonis


ADAs on sätestatud standardid ligipääsetavate avalike rajatiste ehitamiseks. Joonisel on märk, mis näitab juurdepääsetavat kalapüügiplatvormi Drano Lake'is, Washingtonis.


III jaotise kohaselt peavad avalikud kohad ja ettevõtted olema ligipääsetavad - näiteks selliste ratastoolirampide abil nagu see siin.


Näide ligipääsetavast dušikabiinist Virginia osariigi pargis


Kurt inimene tööl, kes suhtleb kuulva inimesega videorelaieteenuse abil. Ta kasutab viipekeelt, mida operaator tõlgib kuuljale valjusti.