Mitmeparteisüsteem on süsteem, kus riiklikel valimistel osaleb mitu erakonda. Igal erakonnal on oma vaated. Paljudes seda süsteemi kasutavates riikides on koalitsioonivalitsus, mis tähendab, et paljud erakonnad on võimul ja nad kõik töötavad koos, et teha seadusi. Head näited selle süsteemi kasutavate riikide kohta on Brasiilia, Taani, Soome, Saksamaa, Island, India, Indoneesia, Iirimaa, Iisrael, Itaalia, Mehhiko, Madalmaad, Uus-Meremaa, Norra, Pakistan, Portugal, Rumeenia, Serbia, Lõuna-Aafrika, Hispaania, Sri Lanka, Rootsi, Taiwan, Filipiinid ja Lõuna-Korea. Briti valimistel osalevate erakondade arv ei ole piiratud, kuid valitsus peab omama enamust alamkojas ja tavaliselt moodustatakse see ühest erakonnast.

Mida tähendab mitmeparteisüsteem praktiliselt?

Mitmeparteisüsteemis on poliitilisel maastikul sageli mitu olulist jõudu, mis esindavad erinevaid seisukohti (majandus, haridus, immigratsioon, rahvuslikud küsimused jms). See tähendab, et ühe erakonna võimule jäämine võib olla harvem kui kahesüsteemis — sageli on vaja partneritega kokkuleppeid teha.

Miks tekib ja püsib mitmeparteisüsteem?

  • Valimissüsteem: proportsionaalne valimissüsteem soosib sageli mitme partei esilekerkimist, sest ka väiksemad hääleprotsendid annavad mandaate.
  • Kultuurilised ja regionaalsed erinevused: suurtes või mitmekultuursetes riikides võivad tekkida eraldi parteid eri huvigruppide või piirkondade esindamiseks.
  • Poliitiline ajalugu ja institutsioonid: traditsioonid, parteide poolt loodud võrgustikud ja seadusandlus mõjutavad, kui paljud parteid püsivad konkurentsivõimelisena.

Koalitsioonide moodustamine ja toimimine

Koalitsioon tekib siis, kui üks erakond ei oma iseseisvalt valitsuskohtade jaoks vajalikku enamust. Koalitsiooni loomiseks tehakse läbirääkimisi, mille tulemusena sõlmitakse sageli koalitsioonileping — kirjalik kokkulepe, kus on fikseeritud valitsuse peamised eesmärgid, ministrikohtade jaotus ning ühised prioriteedid.

  • Ministrikohtade jaotus: suuremad partnerid saavad tavaliselt rohkem ministrikohti, kuid väiksematel partneritel on sageli konkreetseid nõudmisi (nt sotsiaalpoliitika või regionaalpoliitika portfellid).
  • Poliitilised kompromissid: koalitsioonides tehakse kompromisse programmi- ja keeleküsimustes — see võib aeglustada otsuste langetamist, aga tagab laiapõhjalise toetuse.
  • Usaldus ja kontroll: koalitsioonid võivad kokku leppida reeglites usaldushääletuste, eelarve kinnitamise ja ministrite vastutuse kohta.

Koalitsiooni tüübid ja stabiilsus

  • Minimaalselt võitnud koalitsioon: ainult nii palju parteisid, et saavutada vajalik enamus — sageli tõhus, kuid haavatav, kui mõni partner astub kõrvale.
  • Üleliigne (suure) koalitsioon: ühinevad suured parteid, et tagada tugev ja stabiilne valitsus — võib vähendada opositsiooni rolli.
  • Väike- või keskerakondlik koalitsioon: mitme väikese partei liit, mis võib olla habras, kuid esindab laiemat huvide spektrit.
  • Vähemusvalitsus ja «confidence-and-supply»: valitsus, mis ei oma enamikku, kuid saab parlamendis toetuse teatud hääletusteks kokkuleppe või kartelli abil.

Eelised ja puudused

  • Eelised:
    • Laialdasem esindatus ja mitmekesisus otsustes.
    • Sunni kompromissid võivad viia mõõdukama ja laiapõhjalisema poliitikani.
    • Väiksemate huvigruppide hääl võib saada poliitilist mõju.
  • Puudused:
    • Otsuste tegemine võib olla aeglasem ja keerulisem.
    • Koalitsioonid võivad olla ebastabiilsed ja kokku kukkuda, põhjustades valimisi või ümberkorraldusi.
    • Võib tekkida poliitiline kompromiss, mis ei rahulda täielikult valijate ootusi.

Valimissüsteemide roll

Valimissüsteem mõjutab oluliselt, kas tekib kahe- või mitmeparteisüsteem. Tuntud põhimõte on Duvergeri seadus: üksikmandaadi süsteemid (nt enamik valimisi Ühendkuningriigis) kipuvad toetama kahte suurt erakonda, samas kui proportsionaalsed süsteemid soosivad mitut olulist parteid. Samuti mõjutavad püsivust valimiskünnised (näiteks 3–5% riiklikult), parteide rahastusreeglid ja valijate käitumine (nt strateegiline hääletamine).

Kuidas see mõjutab valijaid?

Valijad mitmeparteisüsteemis saavad sageli valida täpsema programmiga partei, mis esindab nende huve. Samas võib tekkinud olukord, kus valitud partei peab enne valitsusse pääsemist tegema kompromisse, mis muudavad programmi osa. See loob nii võimalusi kui ka pettumust — sõltuvalt sellest, kui lähedal on saadud kompromiss valija ootustele.

Kokkuvõte

Mitmeparteisüsteem on poliitiline korraldus, kus mitmed erakonnad jagavad esindatust ja sageli ka võimu. Selline süsteem peegeldab ühiskonna poliitilist mitmekesisust, soodustab kompromisse ja laiemat esindatust, kuid võib samal ajal kaasa tuua keerulisema otsustusprotsessi ning mõnikord ebastabiilsust. Valimissüsteem, poliitiline ajalugu ja sotsiaalsed eripärad määravad, milliseks mitmeparteisüsteem kujuneb ja kuidas koalitsioonid toimivad.