Orjuvõim ehk orjavaim: Lõunaorjapidajate poliitiline mõju USA-s
Orjuvõim ehk orjavaim: uurimus Lõunaorjapidajate poliitilisest võimust USA-s — kuidas väike eliit kontrollis kongressi, kujundas poliitikat ja kaitses orjandust.
Orjuvõim, mida nimetatakse ka orjuvõimuvandenõuks ja orjanduslikuks riigikorralduseks, oli termin, mille esmakordselt lõid 1839. aastal abolitsionistid ja mis oli 1850. aastatel üldkasutatav. See viitas orjapidajate majanduslikule, sotsiaalsele ja poliitilisele mõjuvõimule lõunas. Lõunamaa orjapidajatel oli suur võim kongressis ja paljudes teistes föderaalsetes ametites kuni presidendini välja. Seda vaatamata sellele, et nad moodustasid vaid väikese vähemuse riigi elanikkonnast. Need vähesed väga võimsad mehed kasutasid oma mõju orjuse institutsiooni säilitamiseks. Põhjas kardeti, et orjavaimude vandenõu kavatses orjapidamist mitte ainult lääneterritooriumidele, vaid kõigile põhjapoolsetele osariikidele levitada.
Mida mõeldi „orjuvõimu” all?
Orjuvõim tähistas veendumust, et lõunaplaneerijad ja suurmaapidajad ei ole lihtsalt tugev majanduslik rühm, vaid organiseeritud ja võimukas poliitiline huvirühmitus, mis kasutas oma varandust, perekondlikke sidemeid ja positsioone riigivõimus, et kujundada föderaalseid seadusi, kohtulahendeid ja ametikohti oma huvides. Abolitsionistide diskursuses hakati seda nähtust kujutlema peaaegu vandenõuna – sihitatud püüuna laiendada ja tugevdada orjapidamist kogu riigis.
Kuidas orjuvõim konkreetsemalt toimis?
- Poliitiline esindatus: konstitutsioonilised kokkulepped (nt kolme viiendiku põhimõte) ja senati võrdne esindatus andsid lõunale üleproportsionaalse hääle jõu föderaalses poliitikas.
- Seadusandlikud ja kohtulikud sammud: kompromissid ja seadused nagu Compromise of 1850 ning karmistunud Fugitive Slave Act andsid orjapidajatele õigusalaseid vahendeid orjade tagasitoomiseks ja orjuse kaitsmiseks. Samuti loeti mitmeid kohtulahendeid (näiteks Dred Scott) osaks sellest, kuidas föderaalsüsteem pidi orjapidajate huvisid kaitsma.
- Majanduslik surve: puuvilla tähtsus maailmaturul, pankade ja laenuvõrgustike sõltuvus lõuna majandusest ning lõunaplaneerijate suur rahaline mõju andsid neile tugipunkte poliitiliste mõjutustegevuste jaoks.
- Patroonlussüsteem ja ametikohtade täitmine: presidendid ja parteid jagasid kohtasid, patrooni ning diplomaatilisi ja sõjalisi ametikohti sageli sarnaselt mõtlevatele lõunapoliitikutele, suurendades nende mõjuvõimu.
Põhjapoolsete kartused ja poliitiline reaktsioon
Põhjaosas kujunes kiiresti tugev hirm, et lõunamaade võim üritab orjuse laiendamise kaudu muuta kogu vabade töö- ja poliitilise süsteemi. See kartus aitas kaasa uute parteiliste liikumiste tekkimisele – Free Soil liikumine ja hiljem Republican Party (asutatud 1854) tõusid esile peamiselt selle vastupanuna, et takistada orjuse laienemist läänepiirkondadesse. Sageli toodi esile näited nagu Bleeding Kansas, kus territoriaalse poliitika läbi puhkenenud vägivallaepisoode nähtavasti söödeti lõunapoolse ja põhjapoolse vahelise vastasseisu läbi.
Tuntud juhtumid ja poliitilised kokkulepped
19. sajandi esimeste aastakümnete ja keskpaiga oluline osa USA poliitikast olid mitmed kompromissid ja seadusaktid, mis püüdsid tasakaalustada lõuna ja põhja huvisid. Nende hulka kuulusid kompromissid 1820. ja 1850. aastatel, Kansas–Nebraska Act (1854), mis andis territooriumitele õiguse otsustada orjuse küsimust rahvahääletusega, ning kohtuasjad ja seadused, mis kinnistasid lõuna huve. Need sammud süvendasid aga lõhet ja kinnitasid paljude jaoks arusaama, et on olemas organiseeritud orjapidajate poliitiline võim.
Ideoloogia ja sotsiaalne taust
Orjuvõimu kaitseks kasutati mitmeid ideoloogilisi retsepte: õigustamisele aitasid kaasa doktriinid nagu riikide õigused, rassiline hierarhia ja suurt kasumit toonud sulestiku- ehk puuvillaökonomika. Suurmaapidajate sotsiaalne prestiiž, haridusvõrgustikud ja perekondlikud liidud tugevdasid rühma ühtsust ja võimekust oma huvisid esile tõsta.
Mõju sõjaeelsele ja sõjalisele arengule ning tagajärjed
Orjuvõimu kujuteldav ja tegelik mõju oli üks peamisi lõhesid, mis viisid Ameerika kodusõjani. Põhjapoolsed kriitikud ja poliitikud kasutasid mõistet “slave power” – orjavaim – selgitamaks, miks lõuna püüab poliitilist süsteemi kontrollida. Kodusõda (1861–1865) murdis lõunamaade orjapidajate poliitilise monopoli: orjandus kaotati ametlikult ja lõuna poliitiline elitaarne mõju föderaalsel tasandil vähenes. Aga poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud kestsid veel kaua – Rekonstruktsiooni aegsete katsete järel tekkis lõualik vastureaktsioon, mis viis lõpuks rassilise segregatsiooni ja Jim Crow süsteemi kehtestamiseni lõunas.
Järeldus
Orjuvõim ei olnud ainult kirjeldus lõunaplaneerijate jõust, vaid ka poliitiline narratiiv, mida kasutasid abolitionistid ja põhjapoolsed poliitikud, et seletada ja vastustada lõuna mõjuvõimu föderaalses elus. Kuigi orjuvõimu roll kui otsest poliitilist jõudu lõppes orjanduse kaotamisega, jäid paljud selle tagajärjed ja konfliktid USA ühiskonda ja poliitikasse veel aastakümneteks alles.
Taust
Orjapidamine Ameerikas sai alguse 1619. aastal Inglise koloonias Jamestownis. See algas 20 aafriklase ostmisega inglise sõjalaevalt nimega White Lyon. Virginia koloonia kolonistid ostsid aafriklaste lepingud renditöölisteks. Varsti pärast seda sai kolooniates tavaks hoida orje eluaegselt. 17. ja 18. sajandil kasutati orje tubaka- ja toidukultuuride kasvatamiseks. Pärast puuvillakiu leiutamist 1793. aastal muutus puuvill kõige olulisemaks põllukultuuriks. Sel hetkel muutus orjandus lõunaosa majanduse kriitiliseks osaks.
1850. aastate lõpus oli laialt levinud arvamus, et riiki juhib orjapidamise oligarhia. See, et nad juhtisid seda oma huvides, et levitada orjapidamist, oli samuti populaarne uskumus. Seda kasutasid Abraham Lincoln ja uus vabariiklaste partei poliitilise võimu saavutamiseks. See oli populaarne ka vandenõuteoreetikute seas, mida orjapidamise vastased püüdsid kasutada selle idee diskrediteerimiseks. Kuid just Vaba Maapõllu Partei liikmed 1840. aastatel ja vabariiklased 1850. aastatel andsid orjapõllu võimule usaldusväärsust. 12. märtsil 1857 avaldas Cincinnati Daily Commercial artikli Slave Poweri kohta. Artiklis nimetati Ameerika Ühendriike "üheks suureks homogeenseks orjapidajakogukonnaks" ja et orjapidamine oli kõrvaldanud kõik riigipiirid. Selles süüdistati, et Slave Poweril oli kolm eesmärki. Need olid: taasavada orjakaubandus; laiendada orjapidamist kogu riiki ja kaugemale; ning muuta valge mees orjapidava lõunaaristokraatia ja põhjapoolsete kapitalistide orjaks.
Pärast 1850. aastat olid lõunapoolsed orjapidajad lobitsenud orjakaubanduse taasavamise eest. Seega tundus see süüdistus olevat põhjendatud. Abolitsionistidel oli piisavalt tõendeid, et orjapõlvevõim tahtis laiendada orjapidamist kõigile osariikidele ja isegi kogu poolkeral. Kolmandat väidet, et valged mehed muutuksid Orjavaimu orjadeks, oli raskem tõestada, kuigi paljud uskusid, et see on tõsi.
Orjuse kaitsjatel oli institutsiooni õigustamiseks mitmeid argumente. Nad väitsid, et see hävitab lõuna majanduse. Ilma orjatööjõuta ei saanud nad kasvatada puuvilla, tubakat või riisi. Orjade vabastamine põhjustaks laialdast tööpuudust, see tooks kaasa ülestõusud, verevalamise ja täieliku kaose. Nad tõid näiteks Prantsuse revolutsiooni. Nad juhtisid tähelepanu sellele, et orjapidamine oli eksisteerinud kogu ajaloo vältel. See oli kirjas Piiblis ja isegi Aabrahamil olid orjad. Nende juriidiline argument viitas Ameerika Ühendriikide ülemkohtule, kes otsustas kohtuasjas Dred Scott vs. Sandford (1857), et mustanahalised ei ole kodanikud, vaid omand.
Poliitiline võim
1850. aasta põgenevate orjade seadus oli suur poliitiline mööndus, mis anti lõunapoolsetele riikidele. Sellega loodi uus komisjon, mis tegutses sarnaselt Ameerika Ühendriikide marssaliteenistusele, kuid mitmete erinevustega. Föderaalvalitsus maksis neile tasu iga kinnipeetud orja (või nende eest, kes väidetavalt olid orjad) eest. Neist sai kiiresti suurim föderaalne tööandja sel ajal. Uus seadus oli kõike muud kui osariikide õigusi toetav, sest põhjapoolsete osariikide seadusi ignoreeriti. Puudus nõuetekohane kohtumenetlus. Lühidalt öeldes andis põgenevate orjade seadus lõunapoolsetele osariikidele võimu põhjapoolsete osariikide seaduste üle, kasutades föderaalvalitsust oma käskude täitmiseks.
1850. aasta seadus ärritas nii mustanahalisi kui ka valgeid põhjanaabreid. Vabadel mustanahalistel oli palju karta, et neid röövitakse ja nad leiavad end lõunapoolses orjapõlves vangistatuna. Põhjamaa valged olid ärevuses, sest nende kogukondi ründasid orjakütid. Põhjamaalased nägid seda kui tõestust orjapõlvevõimude vandenõust, mis ähvardas nende vabadust.
Põhja vabameelsetel ja vabariiklastel olid oma erimeelsused. Kuid ühes olid nad ühel meelel: nad mõlemad olid vastu orjuse laienemisele territooriumidele. Mõlemad olid vastu lõunapoolsetele istutajatele, keda nad nimetasid "orjaoligarhideks". Üheskoos oli neil eelis võrreldes varasemate poliitiliste parteide katsetega orjanduse vastu seista. Varem pidid põhjapoolsed poliitikud suhtuma orjanduse teemadesse leebelt, sest nad vajasid lõunapoolsete poliitikute poliitilist jõudu, et võita riiklikke valimisi. Sel põhjusel toetasid nad orjapidavaid presidente, kongresmene ja senaatoreid. Kuid vabariiklased ja vabameelsed ei pidanud lõunapoliitikutele meeldima ja nad ründasid nende võimu igal võimalusel. Nad tõid esile vanu argumente, et orjavaim oli Ameerika poliitikas liiga kaua võimu hoidnud. Seda argumenti kasutati siis, kui Thomas Jefferson oli valitud presidendiks. See tuli esile, kui Missouri võeti 1820. aastal orjariigiks ja uuesti 1845. aastal, kui Texas annekteeriti. Seekord tabasid vabariiklased seda ideed kõvasti. See tegi kõige rohkem haiget põhjapoolsetele demokraatidele. Vabariiklased võitsid põhjas palju ametikohti, mida aastakümneid olid pidanud demokraadid. 1860. aasta valimistel jagunesid demokraadid põhja ja lõuna vahel, kusjuures kumbki toetas oma kandidaati. See võimaldas Lincolnil võita, kuigi tal ei olnud enamust. See lõpetas orjavaimu domineerimise poliitikas ja oli Ameerika kodusõda soodustavaks teguriks.
Presidendid, kes omasid orje
Enamik Antebellumi perioodi presidente ei olnud mitte ainult lõunaosariikidest, vaid omasid ka ise orje. Paljud neist osalesid silmapaistvalt orjapidamise majanduse säilitamises. Üks põhjus, miks nii palju lõunapoolseid presidente oli, on see, et nad said kasu oma valimiskolleegiumi eelisest, eriti need, kes olid pärit suurimast orjapidamisriigist, Virginiast. Põhiseaduse kongressil (1787) ei tahtnud põhjapoolsete osariikide delegaadid, et orjad loeti kongressis esindatuse määramisel ühe inimese hulka. Lõunapoolsed delegaadid soovisid, et orjad loeksid üksikisikutena, kuigi nad ei saanud hääletada. Lõpuks jõudsid delegaadid kolme viiendiku kompromissile. Ameerika Ühendriikide põhiseaduse I artikli 2. jaos, milles orjad nimetati eufemismi "kõik teised isikud" abil, lugesid rajajad iga orja kolme viiendiku ulatuses inimeseks. See andis orjastatud osariikidele ühe kolmandiku võrra rohkem kohti kongressis, kui neil muidu kodanike arvu alusel oleks olnud. See tegur oli 1800. aasta presidendivalimistel otsustav, andes Thomas Jeffersonile võitnud esindajatekoja.
Üks peamisi põhjusi, miks Washington D.C. valiti Ameerika Ühendriikide pealinnaks, oli see, et see asus Virginia osariigis asuva orjapealinna Alexandria ümber. New York City asus vabas riigis ja Philadelphias võis orja hoida ainult kuus kuud, enne kui ta vabastati. See oli orjaomanikest poliitikutele ebamugav. Samuti edendasid Washingtoni D.C. asumist George Washington, Thomas Jefferson ja James Madison - kolm tähtsat lõunamaalast, kes olid orjapidajad.
| USA president | Alates | Orjade arv |
| George Washington | Virginia | 250–350 |
| Thomas Jefferson | Virginia | umbes 200 |
| James Madison | Virginia | üle 100 |
| James Monroe | Virginia | umbes 75 |
| Andrew Jackson | Lõuna-Carolina/Tennessee | vähem kui 200 |
| Virginia | 11 | |
| John Tyler | Virginia | umbes 70 |
| James K. Polk | umbes 25 | |
| Zachary Taylor | Virginia | vähem kui 150 |
| Andrew Johnson | Põhja-Carolina | umbes 8 |
Küsimused ja vastused
K: Mis on orjusvõimsus?
V: Orjuse võim oli termin, mille esmakordselt lõid 1839. aastal abolitsionistid ja mis viitas orjapidajate majanduslikule, sotsiaalsele ja poliitilisele mõjuvõimule lõunas.
K: Kes mõtles välja mõiste "orjuvõim"?
V: Termini "Orjuvõim" lõid esmakordselt 1839. aastal abolitsionistid.
K: Kui suur oli lõunapoolsete orjapidajate võim?
V: Lõunapoolsetel orjapidajatel oli suur võim kongressis ja paljudes teistes föderaalsetes ametites kuni presidendini välja, hoolimata sellest, et nad moodustasid vaid väikese vähemuse riigi elanikkonnast.
K: Millised olid põhja poolsed hirmud seoses orjade võimuga?
V: Põhjas kardeti, et Orjavaimu vandenõu eesmärk oli mitte ainult orjuse laiendamine Lääne territooriumidele, vaid ka kõigile Põhja osariikidele.
K: Millal sai "Slave Power" üldkasutatavaks?
V: Mõiste "Orjuvõim" muutus üldkasutatavaks 1850. aastatel.
K: Miks oli orjapidajatel nii palju võimu?
V: Orjapidajatel oli nii palju võimu, sest nad suutsid kasutada oma mõju orjuse institutsiooni säilitamiseks.
Otsige