Orjuvõim

Taust

Orjapidamine Ameerikas sai alguse 1619. aastal Inglise koloonias Jamestownis. See algas 20 aafriklase ostmisega inglise sõjalaevalt nimega White Lyon. Virginia koloonia kolonistid ostsid aafriklaste lepingud renditöölisteks. Varsti pärast seda sai kolooniates tavaks hoida orje eluaegselt. 17. ja 18. sajandil kasutati orje tubaka- ja toidukultuuride kasvatamiseks. Pärast puuvillakiu leiutamist 1793. aastal muutus puuvill kõige olulisemaks põllukultuuriks. Sel hetkel muutus orjandus lõunaosa majanduse kriitiliseks osaks.

1850. aastate lõpus oli laialt levinud arvamus, et riiki juhib orjapidamise oligarhia. See, et nad juhtisid seda oma huvides, et levitada orjapidamist, oli samuti populaarne uskumus. Seda kasutasid Abraham Lincoln ja uus vabariiklaste partei poliitilise võimu saavutamiseks. See oli populaarne ka vandenõuteoreetikute seas, mida orjapidamise vastased püüdsid kasutada selle idee diskrediteerimiseks. Kuid just Vaba Maapõllu Partei liikmed 1840. aastatel ja vabariiklased 1850. aastatel andsid orjapõllu võimule usaldusväärsust. 12. märtsil 1857 avaldas Cincinnati Daily Commercial artikli Slave Poweri kohta. Artiklis nimetati Ameerika Ühendriike "üheks suureks homogeenseks orjapidajakogukonnaks" ja et orjapidamine oli kõrvaldanud kõik riigipiirid. Selles süüdistati, et Slave Poweril oli kolm eesmärki. Need olid: taasavada orjakaubandus; laiendada orjapidamist kogu riiki ja kaugemale; ning muuta valge mees orjapidava lõunaaristokraatia ja põhjapoolsete kapitalistide orjaks.

Pärast 1850. aastat olid lõunapoolsed orjapidajad lobitsenud orjakaubanduse taasavamise eest. Seega tundus see süüdistus olevat põhjendatud. Abolitsionistidel oli piisavalt tõendeid, et orjapõlvevõim tahtis laiendada orjapidamist kõigile osariikidele ja isegi kogu poolkeral. Kolmandat väidet, et valged mehed muutuksid Orjavaimu orjadeks, oli raskem tõestada, kuigi paljud uskusid, et see on tõsi.

Orjuse kaitsjatel oli institutsiooni õigustamiseks mitmeid argumente. Nad väitsid, et see hävitab lõuna majanduse. Ilma orjatööjõuta ei saanud nad kasvatada puuvilla, tubakat või riisi. Orjade vabastamine põhjustaks laialdast tööpuudust, see tooks kaasa ülestõusud, verevalamise ja täieliku kaose. Nad tõid näiteks Prantsuse revolutsiooni. Nad juhtisid tähelepanu sellele, et orjapidamine oli eksisteerinud kogu ajaloo vältel. See oli kirjas Piiblis ja isegi Aabrahamil olid orjad. Nende juriidiline argument viitas Ameerika Ühendriikide ülemkohtule, kes otsustas kohtuasjas Dred Scott vs. Sandford (1857), et mustanahalised ei ole kodanikud, vaid omand.

Poliitiline võim

1850. aasta põgenevate orjade seadus oli suur poliitiline mööndus, mis anti lõunapoolsetele riikidele. Sellega loodi uus komisjon, mis tegutses sarnaselt Ameerika Ühendriikide marssaliteenistusele, kuid mitmete erinevustega. Föderaalvalitsus maksis neile tasu iga kinnipeetud orja (või nende eest, kes väidetavalt olid orjad) eest. Neist sai kiiresti suurim föderaalne tööandja sel ajal. Uus seadus oli kõike muud kui osariikide õigusi toetav, sest põhjapoolsete osariikide seadusi ignoreeriti. Puudus nõuetekohane kohtumenetlus. Lühidalt öeldes andis põgenevate orjade seadus lõunapoolsetele osariikidele võimu põhjapoolsete osariikide seaduste üle, kasutades föderaalvalitsust oma käskude täitmiseks.

1850. aasta seadus ärritas nii mustanahalisi kui ka valgeid põhjanaabreid. Vabadel mustanahalistel oli palju karta, et neid röövitakse ja nad leiavad end lõunapoolses orjapõlves vangistatuna. Põhjamaa valged olid ärevuses, sest nende kogukondi ründasid orjakütid. Põhjamaalased nägid seda kui tõestust orjapõlvevõimude vandenõust, mis ähvardas nende vabadust.

Põhja vabameelsetel ja vabariiklastel olid oma erimeelsused. Kuid ühes olid nad ühel meelel: nad mõlemad olid vastu orjuse laienemisele territooriumidele. Mõlemad olid vastu lõunapoolsetele istutajatele, keda nad nimetasid "orjaoligarhideks". Üheskoos oli neil eelis võrreldes varasemate poliitiliste parteide katsetega orjanduse vastu seista. Varem pidid põhjapoolsed poliitikud suhtuma orjanduse teemadesse leebelt, sest nad vajasid lõunapoolsete poliitikute poliitilist jõudu, et võita riiklikke valimisi. Sel põhjusel toetasid nad orjapidavaid presidente, kongresmene ja senaatoreid. Kuid vabariiklased ja vabameelsed ei pidanud lõunapoliitikutele meeldima ja nad ründasid nende võimu igal võimalusel. Nad tõid esile vanu argumente, et orjavaim oli Ameerika poliitikas liiga kaua võimu hoidnud. Seda argumenti kasutati siis, kui Thomas Jefferson oli valitud presidendiks. See tuli esile, kui Missouri võeti 1820. aastal orjariigiks ja uuesti 1845. aastal, kui Texas annekteeriti. Seekord tabasid vabariiklased seda ideed kõvasti. See tegi kõige rohkem haiget põhjapoolsetele demokraatidele. Vabariiklased võitsid põhjas palju ametikohti, mida aastakümneid olid pidanud demokraadid. 1860. aasta valimistel jagunesid demokraadid põhja ja lõuna vahel, kusjuures kumbki toetas oma kandidaati. See võimaldas Lincolnil võita, kuigi tal ei olnud enamust. See lõpetas orjavaimu domineerimise poliitikas ja oli Ameerika kodusõda soodustavaks teguriks.

Presidendid, kes omasid orje

Enamik Antebellumi perioodi presidente ei olnud mitte ainult lõunaosariikidest, vaid omasid ka ise orje. Paljud neist osalesid silmapaistvalt orjapidamise majanduse säilitamises. Üks põhjus, miks nii palju lõunapoolseid presidente oli, on see, et nad said kasu oma valimiskolleegiumi eelisest, eriti need, kes olid pärit suurimast orjapidamisriigist, Virginiast. Põhiseaduse kongressil (1787) ei tahtnud põhjapoolsete osariikide delegaadid, et orjad loeti kongressis esindatuse määramisel ühe inimese hulka. Lõunapoolsed delegaadid soovisid, et orjad loeksid üksikisikutena, kuigi nad ei saanud hääletada. Lõpuks jõudsid delegaadid kolme viiendiku kompromissile. Ameerika Ühendriikide põhiseaduse I artikli 2. jaos, milles orjad nimetati eufemismi "kõik teised isikud" abil, lugesid rajajad iga orja kolme viiendiku ulatuses inimeseks. See andis orjastatud osariikidele ühe kolmandiku võrra rohkem kohti kongressis, kui neil muidu kodanike arvu alusel oleks olnud. See tegur oli 1800. aasta presidendivalimistel otsustav, andes Thomas Jeffersonile võitnud esindajatekoja.

Üks peamisi põhjusi, miks Washington D.C. valiti Ameerika Ühendriikide pealinnaks, oli see, et see asus Virginia osariigis asuva orjapealinna Alexandria ümber. New York City asus vabas riigis ja Philadelphias võis orja hoida ainult kuus kuud, enne kui ta vabastati. See oli orjaomanikest poliitikutele ebamugav. Samuti edendasid Washingtoni D.C. asumist George Washington, Thomas Jefferson ja James Madison - kolm tähtsat lõunamaalast, kes olid orjapidajad.