Ameerika Ühendriikide ajalugu (1789-1849), mida mõnikord nimetatakse ka antebellumiperioodiks, on ajalugu, mis algab George Washingtoni presidendiajast ja lõpeb vahetult enne Ameerika kodusõda. Esimene valitsus, mis oli moodustatud Konföderatsiooni artiklite alusel, oli lõppenud ja algas uus valitsus, mis põhines Ameerika Ühendriikide põhiseadusel. 19. sajandi alguses tegi riik läbi mitmeid dramaatilisi muutusi. Riik laiendas oma piire, linnad muutusid tööstuskeskusteks ja majandus kasvas. Ameerika Ühendriikide osad arenesid erinevalt, mis viis konfliktideni ja lõpuks kuni kodusõjani.

Võimu kujunemine ja esimesed presidendid (1789–1815)

Pärast 1789. aasta põhiseaduse jõustumist loodi föderaalvalitsuse põhistruktuurid: täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim. George Washingtoni administratsioon pani aluse paljudele tavadele ja institutsioonidele; 1791. aastal lisati põhiseadusele õiguste deklaratsioon ehk Bill of Rights. Andrew Hamiltoni rahandusprogramm viis rahaliste institutsioonide — sh riiklik pank — tekkimiseni ning osales riigi krediidiseisundi kindlustamises. Kohalikud vastuhakad, nagu 1794. aasta Whiskey Rebellion, testisid föderaalse võimu suutlikkust rahu ja korra taastada.

1800. aastal toimunud presidendivahetus (Thomas Jeffersoni võit) tõi kaasa rahumeelse võimult lahkumise eeskuju. Samal perioodil kujunes kohtuvõimu kontrollijaks otsus Marbury v. Madison (1803), millega sai kohtukorraldus õiguse läbi vaadata seaduste põhiseaduslikkust ehk kohtulik ülevaatus. Samal aastal muutis olulist poliitilist ja territoriaalset mänguruumi Louisiana ost (1803), mis kahekordistas riigi pindala ja avas teed läänelaienemisele. Lewis ja Clarki ekspeditsioon andis väärtuslikku geograafilist ja etnograafilist teavet uute alade kohta.

Imperialistlikud pinged merenduses ja kaubanduses viisid 1812–1815 sõjani Suurbritanniaga. Kuigi sõjalised tulemused olid piiratud, tugevnes riigi rahvuslik enesekindlus ja tekkinud olid sisemised poliitilised muutused, nagu Federalistide mõju nõrgenemine pärast Hartfordi konventsiooni ja sõja põhjuste kritiseerimist.

Laiendamine, poliitika ja konfliktid (1815–1849)

19. sajandi esimese poole teises kolmandikus toimusid mitmed märkimisväärsed territoriaalsed, poliitilised ja õiguslikud sündmused. Monroe doktriin (1823) väljendas Ameerika huvi Lääne-Hemisfääri mõjutusvälja suhtes. 1820. aasta Missouri kompromiss proovis tasakaalustada orjariikide ja vabade osariikide esindatust kongressis, kuid oli ajutine lahendus kasvavale vaidlusele orjuse leviku üle.

Andrew Jacksoni valitsus (1829–1837) sümboliseeris nn Jacksoni demokraatiat: rõhk oli rahvavõimul (piiratud muidugi valgete meeste hääleõigusega), presidentliku võimu tugevdades ja eliidi vastase retoorikaga. Jacksoni pankadevastane poliitika ning 1830. aasta Indian Removal Act tõid kaasa traagilisi tagajärgi: kümned tuhanded indiaanlased sunniti lõunapoolsetele aladele, mis jäädvustus 1830.ate Trail of Tears kannatanute lugudes. Samuti puhkes nullifikatsioonikriis (1832–33) Carolina osariigi ja föderaalvalitsuse vahel, mis testis föderaalse ülemvõimu piire.

Texase iseseisvumine 1836. aastal ja selle hilisem liitmine 1845. aastal tekitas pingeid Mehhikoga, mis lõppes Mexican–American War’ga (1846–1848). 1848. aasta Guadalupe Hidalgo rahuleping andis USA-le suure osa Lääne-Messiilast (sh California ja New Mexico), laiendades vaidlusi orjuse leviku üle uutele territooriumidele.

Majandus, tehnoloogia ja rahvastiku muutused

See periood oli ka tööstusrevolutsiooni ja turumajanduse laienemise aeg. Idaranniku linnad kasvasid, tekisid tehased, tekstiilitööstuse ja masstootmise alged. Eli Whitney leiutas 1793. aastal puuvillakive, mis kiirendas puuvilla töötlemist ja aitas orjatööga tööstuse kasvu Lõunas. Samal ajal vallandas tööstuse ja põllumajanduse eristumine regionaalse arenguerinevuse: Põhja lääne osa industrialiseerus, lõuna jäi orjatööle keskendunuks ja põllumajanduslikuks.

Transport ja kommunikatsioon paranesid: kanalisatsioon (nt Erie kanal 1825), parvlaevad ja varajased raudteetrassid lõid ühendusi sisemaa ja sadamate vahel ning aitasid rahvuslikul turul kasvada. Suur immigratsioon (eriti iirlased ja sakslased 1840. aastatel) kiirendas linnastumist ja andis tööjõudu, kuid tõi kaasa ka sotsiaalseid pingeid ja diskrimineerimist.

Religioon, haridus ja sotsiaalsed reformid

Teise suure ärkamise (Second Great Awakening) mõjul sagenesid usulised liikumised, mis sillutasid teed mitmetele sotsiaalsetele reformidele: orjusevastased liikumised, temperantsus, vangla- ja haridusreformid ning naiste õiguste algatused. 1848. aastal toimus Seneca Fallsi konverents, kus esitati esimene ametlik nõue naistele poliitiliste õiguste, sealhulgas hääleõiguse, eest.

Teed sõjani: vastuolud ja pärand

1848–1849 ajaks oli riik oluliselt suurem ja keerukam kui 1789. aastaks, kuid lahendamata struktuursed konfliktid—erinev majandusmudel, kasvav sõltuvus orjandusest, lõunapoolne poliitiline surve ja idapoolse tööstuse huvid—suurendasid lõhesid. Kuldmõte (California Gold Rush) 1848–49 lisas veel migratsiooni ja kiirendas California integratsiooni, kuid tõstis ka küsimusi slave- ja vabu alade staatuse kohta. Debatid, kuigi erinevad ajastul, suunasid riigi samm-sammult läheneva kodusõja poole.

Kokkuvõtlikult kujunes 1789–1849 Ameerika Ühendriikide ajaloost periood, mille jooksul riik muutus territoriaalselt, majanduslikult ja poliitiliselt ning kus samaaegselt kasvasid ka sügavad sisemised vastuolud — tee, mis lõpuks viis suurema konflikti ja riigi ümbermõtestamiseni 1860.ate alguses.