Ameerika Ühendriikide ajalugu (1789-1849)

Föderalistlik ajastu

See on ajavahemik alates 1789. aastast kuni umbes 1801. aastani, mil föderalistlik partei kontrollis Ameerika Ühendriikide valitsust.

1789. aastal valiti Washington Ameerika78910 Ühendriikide esimeseks presidendiks. Põhiseadus andis vaid ähmase ülevaate sellest, milline peaks olema president. Washington määratles presidendi ametikoha ja lahkus ametist pärast kahte ametiaega. Washingtoni ametiajal toimus viskimäss, kus maapiirkondade talunikud püüdsid takistada valitsusel viskimaksude kogumist. 1795. aastal võttis kongress vastu Jay lepingu, mis võimaldas suurendada kaubavahetust Suurbritanniaga, kui britid loobusid vastutasuks oma kindlusest Suurte järvede ääres. Siiski sekkus Suurbritannia endiselt Ameerika Ühendriikidesse, nagu näiteks impressioonid (Ameerika meremeeste sundimine Briti kuningliku mereväega liituma).

John Adams võitis 1796. aasta valimistel Thomas Jeffersoni ja sai Ameerika Ühendriikide teiseks presidendiks. Need olid esimesed Ameerika valimised, mis toimusid kahe erakonna vahel. 30. aprillil 1798 loodi Adamsi juhtimisel Ameerika Ühendriikide merevägi. See asendas varasema kontinentaalse mereväe, mis oli 1785. aastaks laiali saadetud. 1798. aasta lõpuks oli Ameerika Ühendriikide mereväel 14 laeva ja neid ehitati veel. Adams nõudis ja allkirjastas vastuolulised välismaalaste ja mässuliste seadused (Alien and Sedition Acts).

1800. aasta valimistel võitis Jefferson Adamsit. Üks tähtsamaid asju, mida ta presidendina tegi, oli Louisiana ostmine Prantsusmaalt, mis tegi Ameerika Ühendriigid kaks korda suuremaks. Aastaks 1800 oli sõlmitud 24 lepingut üheksa Euroopa riigiga.

Jeffersoni aeg

See on ajavahemik 1800-1815, mis hõlmab kahe demokraatide ja vabariiklaste partei presidendi, Thomas Jeffersoni ja James Madisoni valitsemist. Neid nimetatakse tavaliselt Jeffersoni vabariiklasteks. Selle aja jooksul riigi pindala peaaegu kahekordistus tänu Louisiana ostule Prantsusmaalt. See omakorda oli üheks põhjuseks 1812. aasta sõjale, kui Suurbritannia üritas oma endisi Ameerika kolooniaid tagasi nõuda. <!Heade tunnete ajastu - http://www.ushistory.org/us/23a.asp -->

Heade tunnete ajastu

1816. aastal kandideeris föderalistliku partei kandidaat Rufus King demokraatide ja vabariiklaste kandidaadi James Monroe vastu. Monroe sai 183 valijahäält Kingi 34 hääle vastu. See oli viimane kord, kui föderalistlik partei kandideeris. 1818. aasta kongressi valimistel said demokraatide ja vabariiklaste enamus 85%. Monroe oli ametis kaks ametiaega, 1817-1825. Ühe erakonna domineerimise tõttu nimetatakse seda sageli "heade tunnete ajastuks". Kuid erakond oli selleks ajaks sügavalt lõhestunud. Paljud Alexander Hamiltoni föderalistide poliitikad võeti sel ajal vastu ja Monroe jätkas paljusid Madisoni majanduspoliitikaid. Kolm eriti olulist poliitikat olid rahvuspank, kaitsetariifid ja infrastruktuuri föderaalne rahastamine.

Kahe osapoole süsteem

Poliitikute vahelise koostöö üheparteiline heade tunnete ajastu kestis vaid umbes kümme aastat. See asendus uue kaheparteisüsteemiga, mis kestab tänaseni. Poliitilised erakonnad võtsid endale ülesandeks luua koalitsioone paljude erinevate huvidega rühmade vahel. See uus süsteem lahkus isiklikul lojaalsusel põhinevast patronaažisüsteemist. Ameerika Ühendriikide asutajad ei kujutanud kunagi ette poliitilistel erakondadel põhinevat süsteemi, kuid 1830. aastateks oli neist saanud Ameerika poliitika peamine süsteem.

1824. aasta presidendivalimistel ei olnud föderalistliku partei kandidaati. Kandidaate oli viis, kusjuures Andrew Jackson võitis valimiskogu 99 häälega. Jacksonile järgnes John Quincy Adams 84 häälega ja kolmas oli William H. Crawford, kes sai 41 häält. Kuna keegi ei saanud selget enamust valijate häältest, pidi kaheteistkümnenda muudatusettepaneku kohaselt otsuse langetama esindajatekoda.

Esinduskoja spiiker oli Henry Clay, kes oli üks viiest presidendikandidaadist 1824. aastal. Hoolimata sellest, et tema osariigi seadusandja andis talle korralduse hääletada Jacksoni poolt, moodustas Clay koalitsiooni, et valida Adams presidendiks. Esimesel hääletusel võitis Adams häälte enamuse. Esialgu võttis Jackson otsuse väärikalt vastu. Kuid pärast seda, kui Adamsist sai president, määras ta Clayd oma riigisekretäriks. See tõi kaasa hüüded "korrumpeerunud tehingu" kohta Clay ja Adamsi vahel. Jacksoni 1828. aasta poliitiline kampaania valitsuse korruptsiooni lõpetamiseks algas kohe pärast seda, et Adamsist saaks ühe ametiaja pikkune president.

Jacksoni demokraatia ajastu

Andrew Jackson valiti presidendiks 1828. aastal. Ta sai peaaegu 70% valijate häältest ja üle 60% valimisosaluse. See oli suuresti tingitud Jacksoni kui New Orleansi lahingu kangelase "Old Hickory" populaarsusest. Tema sõjaline karjäär hõlmas teenistust revolutsioonisõjas, 1812. aasta sõjas ja Seminole'i sõdades. Jackson sai kasu ka Adams'i ja Clay vahelisest korruptiivseks peetavast kokkuleppest, et laiendada oma poliitilist baasi.

Oma eesistumise ajal asutas Jackson partei, mis hakkas end nimetama "Ameerika demokraatiaks". Muutused valimisreeglites ja poliitilistes kampaaniates aitasid samuti kaasa sellele, et riik muutus demokraatlikumaks, kui ta seni oli olnud. Mõlemal põhjusel nimetati seda ajastut Jacksoni demokraatiaks. Periood ise kestis 1828. aastast kuni 1840. aastateni, kuid selle mõju kestis palju kauem. See oli demokraatlike reformide periood, mis hõlmas hääletamist ja muudatusi föderaalvalitsuse struktuuris. Mõned ajaloolased näevad seda vastuoluna, kuna see kaitses ka orjandust, indiaanlaste läände surumist ja valgete ülemvõimu. Jacksoni poliitikat tema kahe ametiaja jooksul kirjeldati kõige paremini kui laissez-faire'i.

Demokraatlik partei

Tema Demokraatlik Partei seisis väiksema ja lihtsama valitsuse eest, mis ei sekku majandusse ega ettevõtluse reguleerimisse. Nad olid vastu religioossele sekkumisele valitsusse, eriti mõõdukuse, abolitsionismi ja hingamispäeva ametliku pidamise vormis. Jackson ja tema demokraadid tahtsid hoida valitsuse kulutused minimaalsetena.

Demokraadid muutusid Jacksoni ja tema järeltulija Martin Van Bureni juhtimisel palju paremini organiseerituks. Nad lõid kohalike, riiklike ja üleriigiliste harude struktuuri, mis kontrollis nii liikmelisuse korraldamist kui ka nende valimiskogusid ja poliitilisi konvente. Nad väitsid end olevat rohujuure tasandi erakond, kuid tegelikult kontrolliti neid Washingtonist. Nad esitasid end kui lihtinimeste kaitsjaid Whig Party "aristokraatide" vastu. Nad käivitasid rüüstamissüsteemi, mille raames premeeriti partei lojaalsust valitsuse ametikohtadega. Pärast 1812. aasta sõda võimaldasid põhiseaduse muudatused rohkematel meestel hääletada, sest kaotati nõue omada vara. Jacksoni presidendiajaks said peaaegu kõik valged mehed hääletada. 1812. aastal valisid ainult pooled osariigid oma valijad presidendivalimistel rahva hääletamise teel. Aastaks 1832 valisid kõik osariigid, välja arvatud Lõuna-Carolina, oma presidendivalimiste valijad rahvahääletuse teel. Demokraadid kasutasid neid muudatusi kiiresti ära.

Kehtetuks tunnistamise kriis

Jacksoni demokraadid võitlesid Ameerika Ühendriikide teise panga vastu. Nad tahtsid kõrvaldada pankurite poliitilise mõju riigi majandusele. Nad aitasid põllumeestele ja istutajatele, võttes indiaanlaste maad ära ja tehes odava maa kättesaadavaks asunike jaoks. Kuid see ei toonud neile kõigi lõunapoolsete istutajate toetust. Enamasti Lõuna-Carolinas asuva keskuse tõttu arvasid mõned, et Jacksoni egalitarism võib ohustada orjuse institutsiooni ennast. See viis 1832-1833. aasta Nullifikatsioonikriisini. Põllumehed ja istutajad lootsid, et kui Jackson valitakse, vähendab ta ebapopulaarseid tariife, mis toovad kasu põhjapoolsetele tootjatele ja kahjustavad lõunapoolsete riikide majandust. Lõuna-Carolina võttis vastu "Ordinance of Nullification", mis kuulutas 1828. ja 1838. aasta föderaaltariifid Lõuna-Carolina piirides ebaseaduslikuks. Samuti hakkasid nad koguma raha sõjaväe jaoks, et end kaitsta.

1832. aasta novembris saatis Jackson Charlestonisse laevastiku, mis koosnes seitsmest mereväe laevast ja ühest sõjalaevastikust. Ta nimetas osariigi akti "mässuks ja riigireetmiseks". Kuigi teised lõunapoolsed osariigid võisid Lõuna-Carolinale kaasa tunda, nimetasid nad osariigi tegevust põhiseadusega vastuolus olevaks. Lõuna-Carolina andis lõpuks järele ja kõrvaldas oma vastuväited tariifile. Vastuseks sai Henry Clay 1833. aastal kongressi kaudu läbi seaduseelnõu, mis vähendas tariifi järk-järgult kõigi üle 20%. Nii et lõpuks oli Lõuna-Carolina näidanud, et ta võis oma tahet kongressile peale suruda, osutades vastuollu föderaalseaduse vastu.

Sotsiaalreformid

Pärast 1815. aastat algas sel perioodil mitu reformiliikumist. Paranenud majandus pärast 1812. aasta sõda andis uue klassi inimesi, kellel oli aega ja rahalisi vahendeid, et osaleda ühiskondlikes liikumistes. Uued trükitehnoloogiad suurendasid trükiste arvu, sealhulgas selliste teemade kohta nagu abolitsioon. Parem transport tähendas, et lektorid said kergemini ühest kohast teise liikuda. Umbes 1819. aastal algas mõõdukusliikumine. Sel ajal levis üle riigi usuline liikumine, mida mõnikord nimetatakse teiseks suureks ärkamisajaks. Enamikku neist reformiliikumistest läbisid ühised teemad. Üks olulisemaid oli veendumus, et inimestel on võime valida õige ja vale vahel. Näiteks oli orjapidamine vale. Terminit "ori" kasutati näitamaks kõike, mida ühiskonnas peeti valeks. Joodikud olid alkoholi "orjad", töölised olid vabrikantide "orjad" ja naised olid meeste "orjad". Samuti oli tavaline, et need, kes uskusid orjapidamisvastastesse liikumistesse, uskusid ka naiste õigustesse, usulistesse reformidesse ja karastusreformidesse. Inimesed liitusid kohalike organisatsioonidega, sest puudusid tugevad poliitilised liidrid, kes neid asju kaitsesid. Puudusid ka riiklikud kiriklikud organisatsioonid, mis oleksid neid asju juhtinud. Reformiliikumised käisid ümber poliitiliste ja religioossete süsteemide, vähemalt kuni 1840. aastateni. Liikumised ise, nagu näiteks abolitsionistlik liikumine, ei olnud täiesti ühtsed ja neil olid sisemised erimeelsused selle kohta, mida tuleks teha või kuidas seda teha.

Antebellum orjus

Orjandus oli 1830. aastaks peamiselt koondunud lõunasse. Orje kasutati väikestes taludes ja suurtes istandustes. Neid kasutati ka linnades kodutöölistena ja tööjõuna erinevates tööstusharudes. Kuna orjad olid mustanahalised, peeti neid omandiks. Neid hoiti orjatena pideva vägivallaohu tõttu. Nad ei tohtinud unustada, et nad olid orjad, kuigi elasid koos oma peremeestega. Paljud orjapidajad hoolisid oma orjadest siiralt, kuid ei näinud neid kunagi oma võrdsetena. Kuid suurem osa lõunamaa elanikest ei omanud orje. Enamik lõunamaalasi töötas oma taludes, kuid kummalisel kombel kaitsesid nad siiski orjapidamist kui institutsiooni. Paljud pahandasid suurte istandusomanike rikkuse ja võimu üle, kuid samal ajal hoidsid nad lootust, et ühel päeval võivad nad ise nende hulka astuda. Samuti, kui rikkad istandusomanikud vaatasid vaeseid lõunamaalasi halvasti, võisid nad ise mustanahalisi kui alaväärset rühma halvustada.

Puuvillast oli saanud suurim sularahasaak. Kuid istandustes kasvatati ka maisi, riisi, suhkruroogu ja tubakat. Istanduste orjad võisid olla keskmiselt 50 või vähem, kuid suurimatel istandustel oli sadu orje. Lisaks põllutöödele olid orjad ka oskustega, näiteks sepa-, tisleri- ja mehaanikakunstis. Kodus elavad orjad tegid perele süüa, kasvatasid lapsi ja tegid kõiki majapidamistöid. Neid jälgiti alati ja nad pidid töötama kogu aeg, kui nad ei maganud. Koduorjadel ei olnud praktiliselt mingit privaatsust. Noored valged lapsed kujunesid oma mustanahaliste lapsehoidjatega tihedaks kiindumuseks. Kuid kui nad kasvasid, õpetati neile, kuidas orjadega tuleb ümber käia.

Põllumajanduslik Lõuna

Selle aja jooksul muutusid puuvillaistandused lõunas väga tulutoovaks. Sellised edusammud nagu puuvillakiud, kangastelgedel ja õmblusmasinad tekitasid nõudluse puuvilla järele. Seda eksporditi lõunast Uus-Inglismaale ja Inglismaale. Istanduse omanikud vajasid rohkem maad ja rohkem orje, et kasvatada rohkem puuvilla. Nad olid eriti huvitatud laienemisest uutele territooriumidele. Nad vajasid rohkem orje ja pärast Aafrika orjade USAsse importimise keelustamist tõusid hinnad. Väikepõllumehed leidsid, et nende orjade müümine suurtele istandusomanikele oli kasumlik. Rikkus lõunas peegeldas sageli seda, kui palju orje istandaja omas. Orjad andsid neile poliitilist võimu ja prestiiži.

Tööstuslik Põhja

Tekstiilitööstus käivitas tööstusrevolutsiooni põhjas. Muud edusammud tootmises olid värvide, mööbli, paberi ja klaasi tootmises. Aastatel 1814-1865 kasvas rahvaarv neljakordselt. Töötleva tööstuse toodang kasvas kaheteistkümnekordseks ja tööstuskaupade hind kaheksakordseks võrreldes varasemaga. Suurem osa sellest kasvust toimus Uus-Inglismaal. Jõed andsid veskitele energiat. Pennsylvanias kaevandati kivisütt ja rauamaaki. Põllumajandus jäi põhjaosas oluliseks tööstusharuks. Koolid pakkusid haridust, mis tagas kirjaoskamatute tööliste ja leiutajate pakkumise. Suured sadamad ja laevad tagasid transpordi välisturgudele. Ka raudteed ja veetransport, näiteks Erie kanal, pakkusid kaupu ja teenuseid kaugemale läände. Pidev sisserändajate sissevool andis suure osa tööjõust, mis juhtis põhjapoolseid tööstusharusid. Sel perioodil hakkasid mitmed sotsiaalsed liikumised, sealhulgas orjusevastased liikumised, avaldama ühiskonnas märgatavat mõju. 1831. aastal tekkisid radikaalsemad abolitsionistlikud liikumised.

Kunst, mis kujutab lõunapoolset istandust


Bostoni Manufaktuurikompanii, 1813-1816

USA presidendid