John McDouall Stuart

Varajane elu

Stuart sündis 7. septembril 1815 Dysartis, Fife'is, Šotimaal. Tema isa William Stuart oli Briti armee kapten. Tema ema oli Mary McDouall. Neil oli üheksa last, John McDouall oli kuues. Tema vanemad surid, kui ta oli kümneaastane. Lapsed lahutati ja saadeti elama erinevate sugulaste juurde. Stuart sai hariduse Šoti mereväe- ja sõjaväeakadeemias Edinburghis. Ta õppis inseneriks ja maamõõtjaks.

John McDouall Stuarti sünnikoht, Dysart

Austraalia

1839. aastal kolis Stuart Lõuna-Austraalias asuvasse Adelaide'i ja asus tööle maamõõtjana. Adelaide oli asustatud alles kaks aastat ja oli peamiselt veel telkide linn. Valitsusel oli vaja kaarte, et maad saaks müüa või rentida. Stuart töötas kolm aastat asustatud alade servades, mõõtis maad ja jagas selle talublokkideks. Ta õppis oskusi Austraalia põõsas elamiseks ja reisimiseks. Ta oli tuntud kui suur alkohoolik, veetis sageli päevi korraga purjus. Kui Lõuna-Austraalia majandust tabas majanduslangus, leidis Stuart end ilma tööta.

Kesk-Austraalia ekspeditsioon 1844

Stuart liitus 1844. aasta augustis Charles Sturti Kesk-Austraalia ekspeditsiooniga, et otsida sisemerd. Sturt oli nii kindel, et Austraalia keskosas on sisemeri, et võttis oma varustuse hulka suure paadi. Stuart liitus rühmaga joonistajana, kes koostas kaardid. Talle maksti ühe naela nädalas ja teda varustati toiduga. Stuart ja James Poole, teine komandör, saadeti peagrupi ees välja vett otsima. Peagrupp sai liikuda ainult nii kiiresti, kui nende lambakarja suutis kõndida. Stuart ja Poole leidsid vee Depot Glenist, praeguse Milparinka lähedal.

Kuumas ja kuivas suvekliimas jäi rühm seitsmeks kuuks veekogusse lõksu. Stuart võttis väikese rühma kaasa, et leida vett põhjas, läänes ja idas, kuid ei leidnud ühtegi. Stuart jäi Depot Gleni peagrupi eest vastutavaks. Oli väga kuum, nii et nad kaevasid maa-aluse ruumi, et end jahedana hoida. Kõik mehed haigestusid skorbuuti, sest puudusid värsked puuviljad ja köögiviljad. See põhjustas nende igemete pehmenemise ja hammaste välja kukkumise. Neil tekkis peavalu, nina veritses ja nahk hakkas mustaks muutuma. Kui Poole suri, määrati Stuart teiseks ülemaks. Temast sai ka maamõõtja ja ta tegi kogu kaardistamise, sest Sturt ei näinud korralikult. Kui lõpuks sadas vihma, püüdis rühm edasi minna põhja poole, kuid Simpsoni kõrbe liivaluited takistasid seda. Nad pöördusid lõunasse ja läksid tagasi Darlingi jõe äärde. Stuart võttis juhi koha üle, kui Sturt jäi pimedaks ja oli liiga haige, et rühma juhtida. Nad jõudsid Adelaide'i tagasi pärast kuus nädalat kestnud rasket teekonda. Sturtit tuli vedada vankris ja Stuart, kes oli skorbuudi ja beriberi tõttu halvatud, nägi välja nagu skelett.

Stuartil kulus peaaegu aasta, et ekspeditsioonist taastuda. Ta kirjutas ühes kirjas: "Ma kaotasin oma jäsemete jõu ... kuueks kuuks ja olin ... kaksteist kuud täiesti võimetu midagi ise tegema." Järgmised paar aastat oli ta töövõimetu. Raha, mille ta oli teeninud, kulus arstidele ja elamiskuludele. 1849. aastal kolis ta Port Lincolni lähedale Eyre'i poolsaarele ja töötas talus. Peagi leidis ta seal tööd maamõõtjana ning kohtus William Finke'i ja James Chambersiga. Finke ja Chambers olid rikkad mehed ja nad maksid Stuartile, et ta uuriks nende jaoks. Nad tahtsid, et ta leiaks neile uusi põllumaid ja vett, aga ka selliseid mineraale nagu kuld ja vask.

Depot Gleni veekogu

1858 ekspeditsioon

Stuart sai Sturtiga koos tehtud reisilt teada, et suured rühmad ei suuda kiiresti läbi kuiva Austraalia maa liikuda. Ta uskus, et väikese grupi puhul oleks edu suurem. Finke maksis talle, et ta uuriks, kas Torrens'i järvest põhja pool asuv maa oleks sobiv lammaste pidamiseks. Sellele esimesele reisile läks ta koos kahe mehega, Forsteri ja ühe nimetu aborigeeni noormehega. Nad võtsid kaasa kuus hobust, piisavalt toitu kuueks nädalaks, kella ja kompassi. 1858. aasta mais sõitsid nad läbi asustatud alade, kuni jõudsid Oratunga jaama, mis oli üks Lõuna-Austraalia kõige kaugemaid farmi. See asub praeguse Blinmani linna lähedal Flinders Ranges'i põhjaosas. Siit läksid nad loodesse ja leidsid püsiva veekogu, Andamooka Waterhole, Stuarti oja ääres, mis kandis nime Chambers Creek. Pärast seda on see ümber nimetatud Stuart Creekiks. Maa oli väga kuiv ja nad leidsid vett ainult aborigeenide kaevudest. Kivine maa tegi hobuste jalgadele haiget. Juuli lõpus jõudsid nad praeguse Coober Pedy linna kohale. Nende hobused olid kehvas seisukorras ja toit oli otsas. Stuart otsustas muuta suunda edelasse ja püüda jõuda Fowlers Bay lähedal asuvale rannikule. Aborigeenide noored ei tahtnud edasi minna ja läksid tagasi. Ta kartis teisi aborigeene selles piirkonnas, kuhu nad läksid. Stuart ütles, et see maa oli "...sünge, sünge, kohutav kõrb". Stuart ja Forster jõudsid 1858. aasta augustis Denial Bay rannikule ja olid 11. septembriks tagasi asustatud talumaadel. Nad olid nelja kuuga läbinud 2400 km pikkuse teekonna. Ta andis oma päeviku ja kaardid Lõuna-Austraalia valitsusele. Stuartile anti tasu eest rendile 1000 ruutmiili suurune maa Chambers Creekis.

Stuart Creek (Chambers Creek), Lõuna-Austraalia


Stuart Torrens'i järve ääres

Stuarti teine ekspeditsioon 1859

Lõuna-Austraalia valitsuse ametlik maadeuurija Benjamin Herschel Babbage järgis Stuarti kaarte ja läks Chambers Creeki. Ta teatas, et kaardil oli oja märgitud 46 km (29 mi) liiga kaugele põhja poole. Stuart läks Chambers Creeki juurde tagasi, et piirkonda uuesti uurida. Selle ekspeditsiooni eest tasusid James Chambers ja William Finke, kes mõistsid usaldusväärsete veevarude väärtust teisel pool soolajärvi. Stuart lahkus Oratunga jaamast 2. aprillil 1859 väikese rühma, kolme mehe ja 14 hobusega. Meeste hulka, kelle ta kaasa võttis, kuulusid Baieri loodusteadlane ja kunstnik David Herrgott ning Louis Müller, karjakasvataja ja botaanik. Nii Herrgott kui ka Müller olid olnud kulla kaevandajad Victorias ja teadsid, kuidas Chambers Creeki ümbruses kulda otsida. Neil polnud palju varustust kaasas, ainult tekk magamiseks, kuid mitte telke. Ainus toit, mida nad kaasa võtsid, oli jahu, kuivatatud veiseliha (jerky), tee, suhkur ja tubakas. Sellele reisile võttis ta kaasa rohkem varustust kui ainult kell ja kompass; sekstant, astronoomilise almanahhi koopia ja teleskoop.

Stuart läks teistsugust teed Chambers Creeki, läbides soolajärvede vahelist lõhet, mida major Peter Warburton oli aasta varem uurinud. Herrgott leidis 12 artesiallikast koosneva rühma, mille Stuart nimetas tema järgi. Sellest nimest sai hiljem Herggotti allikate asula. Nimi muudeti uuesti Esimese maailmasõja ajal, sest Austraalias valitsesid tugevad saksavastased tunded. Nüüd nimetatakse linna Marree'ks aborigeenide sõna järgi, mis tähendab opossumit. Need allikad olid küngasallikad; tuhandete aastate jooksul oli vees sisalduv sool moodustanud väikesed künkad ja vesi tuli neist välja nagu vesi vulkaanist. Mõned künkad olid üle 50 m (164 jalga) kõrged. Need olid väärtuslikud, sest pakkusid usaldusväärset vett inimestele ja loomadele, kes liikusid põhja poole Chambers Creeki.

Pärast Chambers Creeki uuesti ülevaatamist uuris Stuart Chambers Creekist loodes asuvat ala. Nad leidsid veel rohkem küngasallikad, mille Stuart nimetas Elizabeth Springsiks ühe Chamberi tütre järgi. Nad sõitsid edasi loodesse ja otsisid kulda Davenport Range'is. Nad leidsid veel rohkem allikaid, mida nad nimetasid Lootuse allikaks. Nad suutsid jätkata ja leidsid veel rohkem allikaid, mille Stuart nimetas Freeling Springs, Lõuna-Austraalia poliitiku Major Freelingi järgi. Selleks ajaks, kui nad olid möödunud Oodnadatta praegusest asukohast, kannatasid nii mehed kui ka hobused vee ja korraliku toidu puudumise tõttu. Hobuste kingad olid Davenport Range'i ümbruse kaljudes ära kulunud. 12. juunil 1859 pöördus Stuart ümber ja läks tagasi. Nad ratsutasid lõuna poole tagasi Port Augusta'sse ja sõitsid siis laevaga tagasi Adelaide'i.

Kolmas ekspeditsioon 1859

Lõuna-Austraalia valitsus pakkus välja 2000 naelsterlingi suuruse auhinna esimesele inimesele, kes läbib Austraalia lõunast põhja poole. Nad lootsid, et see oleks Austraalia maismaatelegraafiliini marsruut, mis ühendaks Austraalia Euroopast tuleva liiniga. Stuarti ja Chambersi reisiplaane valitsus ei aktsepteerinud. Valitsus saatis Alexander Tolmeri reisi juhtima. Tema ekspeditsioon ei jõudnud asustatud piirkondadest välja. 1859. aasta augustis, kuu aega pärast viimast reisi, läks Stuart tagasi, et teha Chambersi jaoks Chambers Creeki juures veel maamõõtmisi. Koos William Darton Kekwicki ja kahe teise mehega võtsid nad 12 hobust ja uurisid Eyre'i järve läänekülge. Chambers ja Stuart uskusid, et järv võib sisaldada vett. Selle asemel leidis Stuart pärast mitme kilomeetri pikkust kõndimist kuiva soolase järve sisse muda. Ta leidis veel ühe üle 30 m (98 jala) kõrguse artesiallika, mille ta nimetas ühe Chamberi poja järgi William Springs'iks. Seejärel suundus ta Lootuse allikale. Ta nägi rohumaad ja tegi lõpuks Freelingi allikate juures baasi. Ta uuris suurt osa ümbruskonnast, lootes leida kulda. 6. jaanuaril 1860, kui tema toiduvarud hakkasid otsa saama ja kaks meest keeldusid edasi minemast, pöördus Stuart taas kord koju tagasi.

Eyre'i järve kuiv sool

Neljas ekspeditsioon september 1860

Ekspeditsioonile Austraalia läbimiseks oli palju toetust. Melbourne'is korraldati Austraalia ajaloo suurimat ekspeditsiooni, Viktoriaani ekspeditsiooni, mille eesmärk oli Austraalia läbimine. See sai tuntuks kui Burke'i ja Wills'i ekspeditsioon, mis sai nime selle kahe juhi, Robert O'Hara Burke'i ja William John Wills'i järgi. Stuart teadis, et ta saaks kaugemale ja kiiremini reisida, kui ta läheks ainult väikese rühmaga. Märtsis 1860 lahkus Stuart koos Kekwicki, Benjamin Headiga ja 13 hobusega Chambers Creekist ja suundus põhja poole. Nad olid esimesed eurooplased, kes sisenesid Kesk-Austraaliasse. Nad jõudsid Finke Riveri, MacDonnell Ranges'i ja kummalise kivimoodustise juurde, mida Stuart nimetas Chambers Pillariks. Stuart leidis 23. aprillil, et nad on Austraalia keskosas. Ta nimetas selle koha lähedal asuva väikese mäe Charles Sturti järgi Mount Sturtiks. Stuart ja Kekwick ronisid mäele ja heiskasid Briti lipu. Stuart kirjutas, et lipp oleks aborigeenidele märgiks, "...et vabaduse, tsivilisatsiooni ja kristluse koidik on peagi nende kohale jõudmas". Hiljem muudeti nimi Central Mount Stuartiks. Siit üritas Stuart minna loodesse, et jõuda Victoria jõeni. See viis nad Tanami kõrbe, kuid nad ei leidnud vett ja olid sunnitud tagasi pöörduma.

Nad sõitsid edasi põhja poole, Tennant Creeki linnast kaugemale. Nad jõudsid 26. juunil Adelaide'ist umbes 2400 km põhja pool asuvasse ojja, mida nüüd nimetatakse Attack Creekiks. Suur grupp aborigeene, kes kuulusid Warramunga-nimelisse rühma, ründas maadeavastajad. Warrumungad viskasid maadeavastajaid bumerangidega ja panid seejärel rohu põlema. Stuart ja tema mehed tulistasid Warrumungasid, kuid Stuart ei kirjuta oma päevikus, kas keegi neist sai surma või vigastada. Mehed lahkusid kiiresti ojast ja läksid lõuna poole.

Stuart otsustas, et nad ei saa enam kaugemale põhja poole minna, sest toit hakkas otsa saama, vett oli vähe ja hobused olid kehvas seisukorras. Ta kirjutas: "...ma arvan, et oleks hullumeelsus ja rumalus püüda rohkem." Tagasitee oli väga raske. Stuart suutis ratsutada vaid mõned tunnid päevas; ühel päeval kaevas ta lihtsalt liiva sisse augu ja keris end sinna sisse. Head oli nii näljane, et ta varastas toitu, mis jättis neile veelgi vähemaks. Nende riided olid vaid rebenenud kaltsud ja nende kehad olid kaetud skorbuudi põhjustatud verevalumitega. Stuart kirjutas oma päevikusse, et "Minu mehed on nüüdseks kaotanud kogu oma endise energia... ja liiguvad ringi nagu oleksid nad sada aastat vanad. Neid on kurb vaadata..." Stuart kirjutas oma päevikusse, et haavandid tema kätel on teinud nende kasutamise liiga valusaks ja ta saab vaid lihtsalt sadulas istuda. Tema igemed olid muutunud nii valusaks ja hambad nii lõdvaks, et ta võis süüa ainult vees keedetud jahu. Ta kirjutas 16. mail, et "...ma peaaegu soovisin, et surm tuleks ja vabastaks mind mu hirmsatest piinadest...". Ravimid, mis tal kaasas olid, ei aidanud.

Avastajaid jõudsid Adelaide'i tagasi, kui Burke ja Wills alustasid Melbourne'ist põhja poole teekonda. Stuartit koheldi Adelaide'i jõudes kui kangelast. 1859. aastal kinkis Londoni Kuninglik Geograafiline Selts talle kuldkella. See anti maadeuurija krahv Paul Strzeleckile Austraaliasse tagasi viimiseks.

Stuarti uurimise kulud olid tasunud Chambers. Seetõttu ei teinud Stuart oma päevikuid ja kaarte üldsusele kättesaadavaks. See tõi kaasa väited, et Stuart ei olnud tegelikult nii kaugele põhja poole sõitnud ja et ta valetas oma avastuste kohta. Victorias väideti isegi, et Stuart ei olnud tegelikult põhja poole läinud, vaid oli end Adelaide'i keldris varjanud.

Chambersi sammas


Keskne Mt Stuart

Viies ekspeditsioon 1861

Avalikkus ja ajalehed hakkasid rääkima võidujooksust üle Austraalia mandri. Kas Stuart, kes oli kogenud ja harjunud kiiresti liikuma, suudaks võita paremini varustatud, kuid väga aeglaselt liikuvat Burke'i ja Willsi ekspeditsiooni. Pärast Babbage'i ja Tolmeri ekspeditsioonide ebaõnnestumist uskus Lõuna-Austraalia valitsus nüüd, et Stuartil õnnestub, kui tal on piisavalt toetust. Nad andsid 2500 naelsterlingit teise ekspeditsiooni korraldamiseks ja andsid kümme relvastatud meest, et kaitsta Stuartit aborigeenide edasiste rünnakute eest. Chambers nõustus andma rohkem hobuseid ning maksma Stuartile ja Kekwickile palka. Victoriasse saadeti politseinik, et öelda Burkele, et ta peaks võimalikult kiiresti Carpentaria lahte minema, kuid Burke oli juba kuulnud Stuarti kavandatavast reisist. Burke jagas oma rühma kaheks ja jättes suurema osa oma varudest maha Menindee's Darlingi jõe ääres, suundus ta põhja poole Cooper Creekisse.

1. jaanuaril 1861 asus Stuart koos 12 mehe ja 49 hobusega Chambers Creekist teele. Kuum ilm tegi vee leidmise raskeks ja paljud tema varasemate retkede veevõtukohad olid kuivanud. Veebruaris saatis Stuart kaks meest koos viie hobusega tagasi. Nad jõudsid Lõuna-Austraalia põhjapiirile umbes samal ajal, kui Burke ja Wills jõudsid Carpentaria lahte. Ta suutis sõita 240 km põhja poole Attack Creekist, kus ta leidis suure veekogu, mida ta nimetas Adelaide'i linnapea järgi Glandfield Lagooniks. Hiljem muutis Chambers selle nime Stuarti kaartidel Newcastle Watersiks, Briti poliitiku Newcastle'i hertsogi järgi. Siit otsis Stuart taas teed, et minna loodesse Victoria jõe äärde, kuid ta ei leidnud vett. Kuna toit sai otsa, mehed muutusid haigeks ja hobused olid kehvas seisukorras, otsustas Stuart taas Adelaide'ile tagasi pöörduda. Burke ja Wills ei olnud Cooper Creeki tagasi pöördunud ja olid kadunud.

Stuartile anti 1861. aastal Kuningliku Geograafilise Seltsi patroonimärk.

Rohumaad Macdonnell Ranges'i lähedal

Kuues ekspeditsioon 1861-62

Stuart alustas oma kolmandat katset Austraalia läbimiseks 25. oktoobril 1861. aastal. Seda ekspeditsiooni nimetati Suureks põhjapoolseks ekspeditsiooniks. Gruppi kuulus: John McDouall Stuart, William Darton Kekwick, Francis William Thring, William Patrick Auld, Stephen King Jnr., John William Billiatt, James Frew Jnr., Heath Nash, John Woodforde, John McGorrery ja Frederick George Waterhouse.

McGorrey oli sepp, kes suutis parandada rühma 78 hobuse kingad. Waterhouse oli loodusteadlane, kes suutis nende avastuste kohta teaduslikke märkmeid pidada. Stuart sai vigastada, kui üks hobune talle paremale käele seisis, ja jäi kuu aega tagasi, et taastuda. Ta sai teada Burke'i ja Willsi surmast Cooper Creekis.

Rühm lahkus Chambers Creekist 8. jaanuaril 1862, liikudes kiiresti, läbides päevas 30-50 kilomeetrit. Kiire tempo tähendas, et esimese kolme nädala jooksul suri kaheksa hobust ja Woodforde lahkus ning läks tagasi. Stuart jättis osa varudest maha ja vähendas iga mehe lubatud toidukogust. Austraalia keskosas Mount Hay's ründasid neid taas aborigeenide sõdalased, kuid nad ei olnud rühma relvadele vastased ja mitmed neist võisid surma saada.

Nad jõudsid Newcastle Watersi kolme kuuga ja võtsid seejärel nädala puhkamiseks. Stuart veetis järgmised viis nädalat vee otsimisega. Lõpuks leidis ta rea veekogusid, ojasid ja jõgesid, mis tähendas, et kogu rühm sai jätkata põhja poole. Ta loobus Victoria jõeni jõudmise katsest. Kui nad jõudsid Roperi jõe äärde, mida Ludwig Leichhardt oli 1845. aastal uurinud, teadis ta, et ta võiks kergesti minna läände Carpentaria lahte, kuid otsustas selle asemel jätkata põhja poole. Auld ütles hiljem, et "...sääsed ja kärbsed olid kohutavad. Meie käed, jalad ja kaelad olid nende hammustustest villidega kaetud." Nad ületasid Arnhem Landi ja asusid teele mööda praeguse Kakadu rahvuspargi serva. Ta järgis Adelaide'i jõge, kuid kui maapind muutus liiga pehmeks ja mudaseks, läksid nad edasi põhja poole Mary jõe äärde ja jõudsid lõpuks mere äärde.

Nad jõudsid Van Diemen's Gulf'i 24. juulil 1862. Nad heiskasid kõrgele puuoksale Union Jacki lipu, millele oli tikitud Stuarti nimi, mille oli valmistanud Chamberi tütar Elizabeth. Selle puu puit, mis on vahepeal hävinud, on Lõuna-Austraalia Kuningliku Geograafilise Seltsi kollektsioonis. Seejärel pidi rühm sõitma 3400 km (2113 mi) kaugusele tagasi Adelaide'i. Toiduained hakkasid nappima ja kuum ilm tähendas, et vett oli vähe. Paljud hobused hukkusid ja Stuart oli taas sunnitud varustuse maha jätma. Waterhouse pidi jätma kõik oma hoolikalt kogutud taimed ja loomad. Mehed olid väga näljased ning tulistasid ja sõid isegi dingosid. Stuart oli halva tervise juures ja jäi pimedaks. Ta ei suutnud mitu päeva rääkida ja mehed arvasid, et ta sureb. Ta ei suutnud oma hobusel ratsutada ja nad tegid talle voodi pikkade pulkade ja tekkidega, mida sai kahe hobuse vahel vedada. Stuartit veeti sel viisil 960 km (597 mi) kaugusele. pärast MacDonnell Ranges'i ületamist avastasid nad, et vihma oli sadanud ja rohtu oli palju. Asustatud aladele jõudes sai Stuart teada, et tema sõber ja partner James Chambers oli surnud. Ta jättis Kekwicki rühma juhtima ja läks koos Auldiga edasi. Nad astusid Kapundas rongile ja jõudsid Adelaide'i 17. detsembril 1862.

Stuart ja tema rühm said Adelaides 16. jaanuaril 1863 erilise vastuvõtu osaliseks. Nad riietusid oma vanadesse riietesse ja ratsutasid linna kui kangelased. See oli ka päev, mil Burke ja Wills maeti Melbourne'is pärast oma ekspeditsiooni ebaõnnestumist.

Tagasi: Auld, Billiat, Thring, Front: Frew, Kekwick, Waterhouse ja King.

Hilisem elu

Stuart oli halva tervisega, peaaegu pime ja pärast kuuendat reisi oli tema parem käsi halvatud. Kuna Chambers oli surnud, ei olnud tal enam tööd. Valitsus püüdis talle 2000 naelsterlingi suurust tasu mitte maksta, öeldes, et nad olid maksnud ekspeditsiooni kulud. Pärast avalikkuse survet andsid nad järele, kuid investeerisid raha ja andsid Stuartile igal aastal vaid väikese summa. Ta jõi palju alkoholi ja keegi tema sõpradest ei andnud talle abi. Seejärel tahtis valitsus 500 naelsterlingit Chambers Creekis talle antud maa rendi eest. Stuart müüs selle James Chambersi vennale John Chambersile vaid 200 naelsterlingi eest, kaotades tehinguga raha.

Ta otsustas 1864. aasta aprillis Suurbritanniasse tagasi pöörduda. Ta elas koos oma õe Maryga Šotimaal Glasgow's. Kuninglik Geograafiline Selts palus Lõuna-Austraalia valitsuselt Stuartile pensioni, kuid nemad ütlesid, et teda on piisavalt premeeritud maa-abiraha andmisega. Pensioni üle peetud arutelu käigus öeldi, et mitte uurimistöö ei olnud tema tervist rikkunud, vaid tema joomisharjumused. Ta kannatas dementsuse all ja võimalik, et tal oli ka tuberkuloos. Ta suri Londonis 5. juunil 1866 insuldi tagajärjel ja maeti Kensal Greeni kalmistule. Matustel käis vaid seitse inimest, neli sugulast, kaks Kuningliku Geograafia Seltsi liiget ja Alexander Hay, Lõuna-Austraalia talunik, kes viibis sel ajal Londonis. Haua sai II maailmasõjas kahjustada, kuid 2011. aastal parandasid seda Stuarti selts ja Lõuna-Austraalia Kuninglik Geograafiline Selts.

Stuarti marsruudil ehitati Austraalia maismaa telegraafiliin. Tema märkmeid kasutades leidsid nad hõlpsasti veevarusid ja puud, millest postid valmistada. Tema kaartide täpsus tegi liini ehitamise palju lihtsamaks. Tema teekonda meenutab Stuarti maantee, üks Austraalia peamisi maanteid, mis ühendab Port Augusta ja Darwini. See järgib suures osas sama marsruuti, mille avastas Stuart. Juunis 1904 püstitati Adelaide'is Stuarti kuju. Lõuna-Austraalia Kuninglikus Geograafilises Seltsis on Stuarti 1854. aastal valmistatud puidust tool ja laud.

Benjamin Head ütles hiljem Stuarti kohta, et "... ta oli sündinud inimeste juht: kõige teravam väike mees, keda võib leida aastase marsi jooksul."

Stuarti kuju Adelaides

Kokkuvõte

Stuart ja A.C. Gregory olid vaieldamatult Austraalia suurimad sisemaa uurijad. Viimast rahastati ja varustati kindlasti palju paremini kui Stuartit, kes pidi toetuma pigem Chambersi ja Finke'i kui riigi valitsuse toetusele. Stuart oleks võinud jõuda põhjarannikule varem, kui tal oleks olnud valitsuse toetus, mida Gregory, Babbage ja Tolmer said. See tähendab, et ta seda ei teinud ja oli täiesti sunnitud põhjarannikule jõudma, hoolimata haigustest ja vaevustest, mis tal väidetavalt Lõuna-Austraaliasse saabumisest saadik olid ja mis pidid teda 1866. aastal Inglismaal nii varases eas surema. Peamised omadused, mis tegid Stuartist ühe, kui mitte parima sisemaa uurija, on järgmised:

- Tal olid erakordsed navigatsioonioskused, mis võimaldasid tal täpselt aru saada, kus ta parasjagu viibib.

- Ta veetis rohkem aega välitöödel ja uuris rohkem maad kui ükski teine maadeavastaja, ilma et oleks kaotanud ühtegi inimest.

Ta õppis igast reisist, kui kaugele füüsilisi piire ületada ja millal tagasi pöörduda.

- Ta mõistis oma hobuseid ja hoolitses nende eest ning teadis nende piire ja võimet liikuda kiiresti mööda maad ning seda, kui kaugele iga hobusetüüp ilma veeta üle elaks. - Ta oli julge, suurepärane juht ning tema mure ja austus oma ekspeditsioonikaaslaste vastu oli vastastikune.