Punahunt
Dhole (Cuon alpinus) on Aasiast pärit kährikkoerad. Ta on sugulane koerte ja rebaste sugulane. Ta on kodumaine Kesk-, Lõuna- ja Kagu-Aasias. Selle kohta on palju üldnimetusi: Aasia metskoer, India metskoer, vilistav koer, punane koer ja mägihunt.
See on kõige lähemalt suguluses perekonna Canis (koerad ja hundid) liikidega,
Pleistotseeni ajal elas dhole Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kuid 12 000-18 000 aastat tagasi suri ta kõikjal välja, välja arvatud seal, kus ta praegu elab.
Dhole elab suurtes, lõdvalt organiseeritud rühmades, kus on mitu pesitsevat emaslooma. Rühmades on tavaliselt umbes 12, kuid mõnes on üle 40 dolomiidi. Ta on päevasel ajal ärkvel ja jahib rühmades. Tavaliselt sööb ta keskmise suurusega kuni suuri kabjalisi loomi. Troopilistes metsades konkureerib dhole tiigrite ja leopardidega, võttes sihikule mõnevõrra erinevaid saakloomaliike, kuid siiski kattub nende toitumine olulisel määral.
IUCNi poolt on ta kantud ohustatud liikide nimekirja. Populatsioon väheneb ja täiskasvanud isendeid on tõenäoliselt vähem kui 2500. Põhjuseks on elupaigapuudus, toidupuudus, konkurents teiste loomadega, küttimine ja haiguste saamine lemmikloomadest.
Sõna "dhole" päritolu
On ebaselge, kust tuleb sõna "dhole". Esimest korda kasutas seda sõna inglise keeles 1808. aastal sõdur Thomas Williamson, kes ütles, et "dhole" on India Ramghuri piirkonna elanike poolt kasutatav kohalik nimetus. Charles Hamilton Smith ütles 1827. aastal, et "dhole" pärineb keelest, mida räägitakse "Ida eri osades". Richard Lydekker kirjutas aga umbes 80 aastat hiljem, et sõna "dhole" ei kasuta inimesed, kes elavad seal, kus dhole'id esinevad. Merriam-Websteri sõnaraamat soovitab, et sõna pärineb kannada keele sõnast tōḷa, mis tähendab "hunt".
Nimetamine, taksonoomia ja evolutsioon
Peter Pallas andis 1811. aastal dholes'ile teadusliku nime Canis alpinus ("mägikoer" ladina keeles). Ta ütles, et see elas Amurimaal (Ida-Siberis), Lena jõest ida pool. Ta lisas, et dollid elasid ka Jenissei jõe ümbruses ja et nad ületasid mõnikord Hiinat. Tänapäeval ei pruugi dollid siiski enam nii kaugel põhjas elada.
Briti loodusteadlane Brian Hodgson andis dhole'ile teadusliku nime Canis primaevus ("algne/algne koer") ja oletas, et see on kodustatud, et sellest saaks lemmikloomakoer. Hiljem märkas ta, kui erinev on dhole'i välimus võrreldes teiste Canis-sugukonna liikidega (kuhu kuuluvad hundid, kodukoerad, kojotid ja šaakalid), ja pani selle omaette perekonda Cuon, mis tuleneb kreeka sõnast "koer".
Esimese uurimuse dhole'i evolutsiooni kohta tegi paleontoloog Erich Thenius, kes leidis, et dhole'id põlvnevad loomast, mis nägi välja nagu kuldšaakal ja mis elas pleistotseenis. Varaseim teadaolev sugukonna Cuon liige on Cuon majori, mis elas varases pleistotseenis Villafranchia perioodil. C. majori sarnanes rohkem teiste perekonna Canis liikidega kui tänapäeva dollidega.
Euroopa dollid, kes elasid hilisema keskmise pleistotseeni ajal, nägid välja nagu tänapäeva dollid, ainult et nad olid palju suuremad, saavutades sama suure suuruse kui hall hunt. Enamikus Euroopas surid dollid välja jääaja lõpul, kuigi Pürenee poolsaarel ja Põhja-Itaalias võisid nad säilida kuni holotseeni alguseni. Pleistotseeni ajal elasid dollid ka Aasia saartel, kus nad on nüüdseks välja surnud, näiteks Sri Lankal, Borneol ja tõenäoliselt Filipiinidel Palawanil. Dholes elas ka Põhja-Ameerikas, fossiile on leitud Beringias ja Mehhikos.
Dhole'i eripärase välimuse tõttu on raske öelda, milliste teiste koeraliikidega ta on kõige lähemalt suguluses. George Simpson oletas, et dhole, Aafrika metskoer ja põõsakoer kuuluvad samasse alamperekonda (Simocyoninae), sest kõigil kolmel liigil on sarnased hambad. Teised bioloogid, näiteks Juliet Clutton-Brock, leidsid aga, et dholes'i keha on rohkem sarnane Canis'i sugukonna koerte, Falklandi saarte hundi ja arktilise rebase kui Aafrika metskoera ja põõsakoera omaga. Sarnasused, mida dholes jagavad Aafrika metskoerte ja põõsakoertega, on juhuslikud.
Mõned bioloogid usuvad, et väljasurev perekond Xenocyon oli Aafrika metskoera ja dhole'i esivanem. Hilisemad uuringud näitasid siiski, et dhole ja Aafrika metskoer on tihedalt seotud teiste Canis'e perekonna liikmetega. See võib olla tõsi, sest zooloog Reginald Pococki sõnul on Madrasis asuvas loomakogus teada, et dhole ja kuldšaakal on koos poeginud.
Mineviku aretus koos Aafrika metskoeraga
2018. aastal võrreldi kõigi Canis-sugukonna liikmete (välja arvatud mustanahalise šaakali ja küljetriibulise šaakali), dhole'i ja Aafrika metskoera DNA-d. Avastati, et ammu aretasid dholes ja Aafrika metsikud koerad üksteisega. Tänapäeval elavad need liigid üksteisest väga kaugel. Seega viitab uuring sellele, et dholes võisid kunagi elada Lähis-Idas, kuhu Aafrika metsikud koerad Põhja-Aafrikast tulid ja aretasid end dholesega. Siiski ei ole dholes'i fossiile veel leitud ei Lähis-Idast ega Põhja-Aafrikast.
Alaliigid
Varem tunti ära kümme dolhoosi alamliiki. Alates 2005. aastast on aga tunnustatud ainult kolm dolhoosi alamliiki:
| Alaliigid | Pilt | Kirjeldus | Kus see leidub |
| C. a. alpinus (Ussuri dhole) |
| Suur, erkpunase karvkatte ja kitsa ninaga. | Venemaa Kaug-Ida, Mongoolia, Hiina, Nepal, India subkontinent, Bhutan, Myanmar, Indohiina ja Java. |
| C. a. hesperius (Tien Shan dhole) |
| Väiksem kui Ussuri dhole, laiema nina ja kollase talvekarvaga. | Siber, Mongoolia, Kasahstan, Kõrgõzstan, Türkmenistan, Tiibet, Kirde-Hiina, võimalik, et Pakistan. |
| C. a. sumatrensis (Sumatra dhole) |
| Lühike, kare karvkate ja tume selg. | Sumatra, Jaava ja Malaisia poolsaar. |
Siiski näitavad dhole'i DNA uuringud, et alamliikide vahel on vähe geneetilisi erinevusi. Sumatra ja Jaava dollid võivad olla inimeste poolt sinna toodud.
Välimus
Dholes'i on kirjeldatud kui halli hundi ja punase rebase segu. Nad on ka "kassilaadsed", sest nende selg ja jalad on sihvakad, ja nende pea on lühikese nina tõttu hiiu kujuga. Dholes'i alumisel lõualuul on kuus molaari, erinevalt teistest kaneelidest, kellel on seitse. Dholidel on erilised hambad, mis aitavad neil saagiliha kiiresti ära süüa, takistades teisi loomi nende toitu varastamast.
Täiskasvanud emasloomad võivad kaaluda 10-17 kg, täiskasvanud isasloomad aga 15-21 kg. Dholes on 43-50 cm pikkused õlgadest ja 91 cm pikad (ilma sabata). Dholesil on ovaalsed kõrvad.
Dholes on tavaliselt punakad, talvel võivad nad muutuda eredama punaseks. Kurgu, rindkere, küljed ja kõht ning jalgade ülaosad on kollakad. Jalgade alumised osad on valkjad, esijalgadel on tumepruunid ribad. Saba on väga kohev ja must. Suvel on dollidel lühem ja karedam karvkate. Märtsist kuni maini võivad dollid muskelduda (karvkate maha heita, et kasvatada uus karvkate).
Dholes oskavad vilistada, kuigi ei ole teada, kuidas nad vilistavad. Nad vilistavad paksu metsa läbides ülejäänud seltskonnaga suhtlemiseks. Saaki rünnates annavad nad karjuvat KaKaKaKAA-häält. Muude helide hulka kuuluvad vingumine, urisemine, karjumine, jutuajamine ja haukumine. Erinevalt huntidest ei ulu ega haugu dollid.
Kus elavad dholes
Kesk-Aasias elavad dollid peamiselt mägistes piirkondades. Läänes elavad dollid elavad peamiselt niitudel ja steppides, idas elavad dollid aga peamiselt taigas. Dholes võivad käia ka mererannikul. Indias, Myanmaris, Indohiinas (Laoses, Kambodžas ja Vietnamis), Indoneesias ja Hiinas elavad dollid peamiselt mägimetsades, kuigi mõnikord võivad nad elada ka rohumaadel.
Dhole võib jätkuvalt elada Tunkinski rahvuspargis Lõuna-Siberis Baikali järve ääres. Dholes võib endiselt elada ka Venemaa idaosas asuvas Primorje krais, kus seda liiki peeti 2004. aastal haruldaseks ja ohustatud liigiks. Pikthsa-Tigrovy Domi metsakaitsealal on kinnitamata vaatlusi dollidest. Mujal Venemaal ei ole alates 1970. aastate lõpust dholes'i kohta teateid.
Dholes on tõenäoliselt välja surnud Mongoolias, Kasahstanis, Kõrgõzstanis ja Tadžikistanis.
Viimastel aastatel on Lõuna-Hiinas Jiangxi piirkonnas püütud üks dhole. Aastatel 2011-2013 teatasid kohalikud omavalitsuse ametnikud ja karjapidajad mitmete dollidest, kes elasid Xinjiangi autonoomse piirkonna Karakorami piirkonna kõrgmägedes. Hiljuti on dholesid nähtud ka Tiibeti lähedal Altuni mägedes. Doolaid esineb Gansu provintsis väikeses arvukuses, kus 2006. aastal ja 2013-2014 täheldati mitmeid karja.
Dholes elavad endiselt Tiibetis ja võib-olla ka Põhja-Koreas.
Dholes elab enamikus Indias Gangese jõest lõuna pool. Kirde-Indias esineb ta Arunachal Pradeshis, Assamis, Meghalayas ja Lääne-Bengalis ning Indo-Gangetia tasandiku Terai piirkonnas. Himaalajas ja Loode-Indias on dholes väga vähe. 2011. aastal registreeriti Chitwani rahvuspargis kaamerapüünistega dholede kari.
Bhutanis mürgitati 1970ndatel kariloomade kaitseks dollid, kuid kampaania lõpetati ja dollide arvukus kasvas seal 1990ndatel.
Dholes elab endiselt Bangladeshi kirde- ja kaguosas. Siiski on Bangladeshis enamasti nähtud väikseid rühmi või üksikuid dollid ja Bangladeshis ei pruugi dollid enam kaua pesitseda.
Dholes'i olemasolu Myanmaris kinnitati kaamerapüügiga 11 piirkonnas. 2015. aastal registreeriti dollid ja tiigrid esmakordselt kaamerapüügiga Kareni osariigi mägimetsades.
Malaisia poolsaarel, Sumatral, Jaaval, Vietnamis ja Tais on vähe suuri dolhoosikarju. 2014. aastal näitasid Sumatra mägedes asuvate vihmametsade kaamerapüügivideod, et dollid elavad seal jätkuvalt.
1990. aastatel väitsid kaks Türgi teadlast, et nad on näinud dholesid Kirde-Türgis. Mõned teadlased usuvad, et see oli tõsi, kuid teised seavad selle väite kahtluse alla. Samuti võis 2013. aastal Kaukaasia mägedes maha lüüa üks dhole; selle jäänuseid (sealhulgas kolju) uuris 2015. aasta mais bioloog, kes otsustas, et kolju on pärit dhole'ilt. 2015. aasta augustis püüdsid Bulgaaria Sofiast pärit teadlased leida seda dolhoosipopulatsiooni Türgis. 12. oktoobril 2015 jõudis see uurimisrühm järeldusele, et ei ole selgeid tõendeid, et Türgis või Kaukaasia mägedes elaksid jätkuvalt dollid.
India loomaaias puhkavad dollid
Kultuuris ja kirjanduses
Dholes'i kirjeldas Euroopa kirjanduses esmakordselt 1794. aastal vene reisija Pesterev, kes nägi dholes'i oma reisidel Kaug-Ida-Venemaal. Ta ütles, et dollid jahivad regulaarselt alpi kitsetalleid karjas ja et see näeb välja nagu kuldšaakal.
Küsimused ja vastused
K: Mis on dhole?
A: Dhole on Aasiast pärit koertest ja rebastest sugulasloomad.
K: Millised on dhole'i üldnimetused?
V: Mõned dhole'i üldnimetused on Aasia metskoer, India metskoer, vilistav koer, punane koer ja mägihunt.
K: Kus on dhole kodumaine?
V: Dhole on kodumaine Kesk-, Lõuna- ja Kagu-Aasias.
K: Milline on dhole'i jahikäitumine?
V: Dhole jahib päevasel ajal rühmades ja sööb tavaliselt keskmise suurusega kuni suuri sarvilisi loomi.
K: Milline on dhole'i suhe troopilistes metsades elavate tiigrite ja leopardidega?
V: Dhole konkureerib troopilistes metsades tiigrite ja leopardidega, võttes sihikule mõnevõrra erinevaid saakloomaliike, kuid siiski kattub nende toitumine olulisel määral.
K: Miks on dhole IUCNi poolt ohustatud isendite nimekirja kantud?
V: Dhole on IUCNi poolt kantud ohustatud loomade nimekirja elupaigapuuduse, toidupuuduse, teiste loomadega konkureerimise, küttimise ja lemmikloomadest tingitud haiguste tõttu.
K: Kui palju täiskasvanud dhole'i on hinnanguliselt veel populatsioonis?
V: Arvatavasti on täiskasvanud dhole'i populatsioonis vähem kui 2500 isendit.
