Dhole (Cuon alpinus) on Aasiast pärit koerlane, keda eesti keeles tihti kutsutakse Aasia metskoeraks või India metskoeraks. Ta on lähedalt seotud huntide ja teiste koerlastega ning teda nimetatakse ka vilistavaks koeraks, punaseks koeraks või mägihundiks. Mõnes tekstis on temaga seotud ka termin kährikkoerad.

Taksonoomia ja levik

Dhole kuulub koerlaste sugukonda ja on kõige lähemalt suguluses perekonna Canis (koerad ja hundid) liikidega. Ta on levinud laialt Kesk-, Lõuna- ja Kagu-Aasias, alates Venemaa kaguosast ja Kesk-Aasia mäestikest kuni India, Indohiina ja Sumatrani.

Ajalooline ja paleontoloogiline taust

Pleistotseeni ajal (vaata Pleistotseeni) oli dhole levik palju laialdasem: fossiile on leitud Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Umbes 12 000–18 000 aastat tagasi kadus dhole suuremast osast sellest varasemast levikust ning tänapäeval on tema looduslik levik piiratud eelnimetatud Aasia piirkondadega.

Elupaik ja ökoloogia

Dhole elab mitmesugustes elupaikades: troopilistes ja mõõduka kliimaga metsades, mägialadel, rohumaadel ja avatud džunglites. Ta eelistab alasid, kus leidub piisavalt saaki ning tihti esineb ka tihedamat varjamiskohta pesitsemiseks ja pojastamiseks. Dhole on päevasel ajal aktiivne (diurnaalne) ja jahib rühmades, kasutades kiiret koordineeritud tagajooksu ja rünnakut.

Saagi hulka kuuluvad peamiselt keskmise ja suuremate suurusega kabjalised loomad, näiteks erinevad hirvlased, metssigad ja muud ungulaadid. Troopilistes metsades konkureerib dhole sageli suuremate kassidega, näiteks tiigrite ja leopardidega, kuid nad võtavad sageli sihikule erinevaid saakliike ja söödavad end selliselt, et konkurents jääks mõnevõrra eraldatuks.

Sotsiaalne struktuur ja käitumine

Dhole rühmad (parved) on tavaliselt lõdvalt organiseeritud ja koosnevad mitmest isendist. Keskmine rühm on u 10–15 isendit, kuid mõnes rühmas võib olla üle 40 isendi. Erinevalt paljudest teistest koerlastest võivad dhole rühmades paljuneda mitmed emasloomad samaaegselt ning kogu rühm osaleb kutsikate toitmises ja kasvatamises. Nad suhtlevad rikkaliku hääle- ja kehakeelega — üks tuntud hääl on kõrge, vilistav kutsumine, mille tõttu teda vahel kutsutakse ka "vilistavaks koeraks".

Paljunemine

Sigimisperiood on enamasti aastaajadest ja piirkonnast sõltuv; tiinusperiood kestab ligikaudu 60–63 päeva. Ühes pesakonnas võib olla tavaliselt 4–6 kutsikat, kuid vahemik võib olla 2–12. Kutsikad kasvatatakse tihti ühises urgus või varjus, kus terve rühm neid kaitseb ja toidab — isased ja teised liigid gruppi kuuluvatest isastest osalevad sageli järeltulijate hoolduses.

Ohud ja kaitse

IUCN on dhole kantud ohustatud liikide nimekirja. Rahvusvahelised hinnangud näitavad, et beebi- ja täiskasvanud isendeid kokku on märkimisväärselt vähe ning populatsioonide arvukus on üldiselt kahanemas. Arvatakse, et täiskasvanud isendeid on maailmas tõenäoliselt vähem kui 2500.

Peamised ohud on:

  • Elupaigapuudus ja killustumine – metsade ärakoristamine, põllumaade laienemine ja inimasustuse laienemine vähendavad sobivaid alasid ja katkestavad liikidevahelist ühendust;
  • Toidupuudus – metsloomade kahanemine tähendab vähem saaki;
  • Kõrvalkonkurents ja röövloomade surmajuhtumid – konfliktid inimeste ja kariloomade kaitsel ning konkurents suurte kiskjatega;
  • Küttimine ja salaküttimine – otsene jälitamine inimesi ja kaitsvaid meetmeid eiravad;
  • Haigused, mida levitavad koduloomad – viirused ja parasiidid (nt koerte marutaud, distemper või parvoviroos) võivad tõsiselt mõjutada väikseid ja killustunud populatsioone.

Kaitsemeetmed hõlmavad elupaikade kaitset ja taastamist, saagikuse suurendamist metsloomade säilitamise kaudu, salaküttimise vastu võitlemist, koduloomade vaktsineerimisprogramme (et vähendada haiguste ülekandumist) ning kohalike kogukondade kaasamist ja teadlikkuse tõstmist. Samuti on vajalik rahvusvaheline ja piirkondlik koostöö liikide tõhusaks kaitseks ja geneetilise mitmekesisuse säilitamiseks.

Märkmed ja inimeste vaheline suhe

Dhole on mitmes kohalikus folklooris ja traditsioonides tuntud ning mõnel alal suhtutakse temasse pelguse või kartusega, kuna ta võib rünnata väiksemaid kariloomi. Samas on tema olemasolu metsades oluline ökosüsteemi tasakaalu hoidmiseks, kuna nad aitavad kontrollida kabjaliste populatsioone.

Kuigi dhole kohta on veel palju teaduslikke küsimusi (nt täpne populatsiooniarv, geneetiline varieeruvus ja levikupiirkondade ühenduvus), on selge, et liigi säilimiseks on vaja kiireid ja koordineeritud kaitsetöid.