Euroopa ajalugu: põhjalik ülevaade antiigist tänapäevani

Sügav ja kaasahaarav ülevaade Euroopa ajaloost antiigist tänapäevani — võtmesündmused, murdelised ajastud ja mõju tänapäeval. Loe põhjalikku artiklit nüüd.

Euroopa ajalugu hõlmab mandri arengut kirjalike allikate tekkimisest kuni tänapäevani, sealhulgas poliitilisi, majandus‑, kultuuri‑ ja usulisi muutusi. Traditsiooniliselt jagatakse seda perioodideks: antiik (enne Lääne-Rooma impeeriumi langemist), keskaeg ja uus­aeg (pärast Konstantinoopoli langemist). Alljärgnev annab kokkuvõtliku, aga sisuka ülevaate peamistest sündmustest ja arengutest.

Antiik ja varakeskaeg

Euroopa kultuurilise ja poliitilise arengu juured ulatuvad kaugele: Minoose ja mükeene tsivilisatsioonide ning hilisema Homerose ajajärguni. Klassikaline Vana-Kreeka oli filosoofia, kunsti ja poliitika (linna‑riikide) keskuseks; selle ideed mõjutasid kogu Lääne mõtlemist.

Rooma Vabariik asutati 509 eKr; sellest kasvas välja tugev impeerium, mille üheks silmapaistvaks perioodiks sai augustuse (Octavius/Augustus) valitsemise algusega seotud Rooma impeerium. 4. sajandil muudeti kristlus üha olulisemaks riigiusundiks (Constantine ja hiljem Theodosius). Varasemaid kiriklikke juhtmõisteid peegeldab nn pentaarkia idee, kus tähtsate usuliste keskustena eristusid Rooma, Konstantinoopol, Antiookia, Jeruusalemm ja Aleksandria.

Lääne‑ ja Ida‑osa arengud läksid eri suundades: Lääne‑Rooma langemise järel muutus Lääne‑Euroopa poliitiline kaart killustatumaks, samal ajal kui idas püsis ja kohanes Bütsantsi impeerium. Usulised lõhed (nt alates 451. a ja 1054. a suur skisma) ning lääne ja ida suhted kujundasid kiriku ja poliitika suhteid pikaks ajaks.

Keskaja peamised jooned

Keskajal (umbes 5.–15. sajand) kujunes feodaalne ühiskonnakorraldus, mis põlvnes Rooma ja germaani traditsioonide segunemisest. Samal ajal tõusid esile kuningriigid, kirik kui võimas institutsioon ning ka kaubandus‑ ja linnastumine. Olulised sündmused olid ristisõjad, mille motiivid olid segatud — religioossed, poliitilised ja majanduslikud — ning mis mõjutasid lääne suhtlust idapoolsete kultuuridega (sealhulgas moslemimaailmaga).

Keskaega iseloomustasid ka suured sündmused nagu viikingite rünnakud, Karolingide impeeriumi (Charlemagne) teke ja hilisemad saksa‑rooma idufondid. 14. sajandil raputas Euroopat must surm, mis vähendas rahvaarvu ja muutis talupojakonda, tööjõu hinda ning sotsiaalseid suhteid.

Uusaeg ja taassünd

14.–17. sajandil toimus Euroopas suur kultuuriline taassünd: humanism ja aadresseerimine klassikalisele haridusele, mida oli säilinud nii lääne kui idapoolsete allikate kaudu. Renessanss ärgitas kunstilist ja teaduslikku uurimistööd. Geograafilised avastused (16. sajand ja edasi) — rekonkistast ja Uue Maailma avastamisest alates — muutsid majandust ja kolonialismi ulatust.

16. sajandil toimunud protestantlik reformatsioon, mille algatas Martin Luther, lõi suuri religioosseid ja poliitilisi muutusi. Uskumuste lõhed viisid sõjakonfliktideni, mille üks pikemaid ja hävitavamaid etappe oli Kolmekümneaastane sõda (1618–1648) — selle lõpetas Vestfaali leping, mis tugevdas riikide suveräänsuse põhimõtet. 17. ja 18. sajandi poliitilised ja intellektuaalsed liikumised — valgustus — valmistasid aluse kaasaegsete riikide arengule.

Ummised muutused: tööstus, riikide teke ja revolutsioonid

Tööstusrevolutsioon, mis algas Suurbritanniast, muutis tootmist, eluviisi ja sotsiaalseid suhteid: tööstustoodang ja linnastumine kasvasid ning ühiskondlikud kihid muutusid. Samal ajal levisid idee‑vabadused ja rahvuslikud liikumised.

18. ja 19. sajandil juhtusid olulised poliitilised pöörded: Ameerika kolooniate iseseisvumine (uus esindusvalitsus), Prantsuse revolutsioon (1789) ning selle järgne Napoleon Bonaparte'i periood, kes muuts Euroopa poliitilist kaarti ja sotsiaalseid struktuure, kuni tema lüüasaamiseni Waterloo lahingus 1815. aastal ja pagendamiseni.

19. sajandil levisid rahvuslikud liikumised ja moderniseerumine: vene pärisorjus kaotati 1861. aastal; 1848. aastal puhkeda revolutsioonid paljudes Euroopa riikides; Itaalia ja Saksamaa ühtesulamine 1870.–1871. aastatel kujundasid uut suurt riikide kontserni. Samuti algas kolloniaalvõimu suurendamine maailma eri piirkondades.

20. sajand: kaks maailmasõda ja külm sõda

Imperialistlik võistlus ja liitlaste keeruline süsteem viisid 1914. aastal välja suure konflikti — Esimese maailmasõja (Esimene maailmasõda, 1914–1918). Sõja lõpp ning Versailles' leping 1919. aastal tõid kaasa territoriaalseid ja majanduslikke karistusi Saksamaale, mis mõjutasid järgnevate aastakümnete poliitikat.

Vene revolutsioon 1917 hävitas tsaari­riigi ja sillutas teed Nõukogude Liidule, mille ideed levisid 20. sajandi keskel paljudesse riikidesse. 1929. aasta suur majanduslangus ning sellega seotud ühiskondlikud pinged aitasid kaasa totalitaarsete liikumiste tõusule, sealhulgas fašismile.

1939. aastal algas Teine maailmasõda, kui Saksamaa tungis Poolasse; sõda levis kiiresti Euroopasse, Aasiasse (Jaapan ja Hiina) ja mujale. Pärast sõda jagunes Ida‑ ja Lääne‑Euroopa mõjusfäärideks ning kommunistlikud režiimid tõusid paljudes Kesk‑ ja Ida‑Euroopa riikides. Samuti said kommunistlikud liidrid võimu Põhja‑Vietnami ja Põhja‑Korea piirkondades ning hiljem ka Kuubal.

Pärast Teist maailmasõda algas külm sõda Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel: poliitiline, ideoloogiline ja sõjaline konkurents, mis kestis ligi nelikümmend aastat. Euroopa jagunes lääne‑ ja idablokiks, sageli kirjeldatuna kui raudne eesriie; tuumasõja hirm oli pidev ohutegur maailma poliitikas.

Lõpp sovetiajale ja Euroopa integratsioon

20. sajandi lõpu muutused olid kiired: majanduslikud raskused ja poliitilised reformikatsed idablokis muutsid kommunismi atraktiivsust. Nõukogude Liit sekkus mitmel korral (nt Ungari 1956, Tšehhoslovakkia 1968, Berliini müüri ehitamine 1961), kuid 1980. aastate lõpul teatas Mikhail Gorbatšov uutest poliitikatest, mis lõdvestasid survet idabloki riikidele. 1989. aastal langes Berliini müür, mis sümboliseeris ning kiirendas Nõukogude süsteemi kokkuvarisemist; Nõukogude Liit lagunes 1991. aastal.

Pärast seda muutus Euroopa geopoliitiline kaart: paljud endised kommunistlikud riigid liikusid demokraatia ja turumajanduse poole ning kasvas huvi majandusliku ja poliitilise koostöö vastu. Euroopa riigid läksid integreerumiseks, mille ühe verstapostina sõlmis Euroopa Liit 2007. aastal uue ühinemislepingu, mis tuntakse laiemalt Lissaboni lepinguna; see leping jõustus 2009. aastal ja aitas tugevdada liidu institutsioone. Euroopa Liidu liikmesus on ajaloo jooksul muutunud ja kohanenud — liit on läbinud mitu laienemis‑ ja reformitsüklit.

Tänapäeva väljakutsed ja jätkusuutlikkus

Tänapäeva Euroopat kujundavad mitmed suunad: integratsiooni süvenemine ja samas rahvuslike huvide taasärkamised; demograafilised muutused, migratsioon ja urbaniseerumine; majandusliku globaliseerumise mõju ning tehnoloogiline areng. Lisaks seisavad riigid silmitsi kliimamuutuse, sotsiaalse ebavõrdsuse ja julgeoleku küsimustega. Euroopa ajalugu on pidev protsess, kus mineviku kogemused ja tänased otsused kujundavad tulevikku.

• Peamised mõjutajad: antiikse filosoofia ja õiguse pärand, kristlus, feodaalsus, renessanss ja valgustus, tööstusrevolutsioon ja rahvused.
• Suuromad pöördepunktid: Rooma langus, ristisõjad, avastused, reformatsioon, prantsuse revolutsioon, maailmasõjad, külm sõda ja Euroopa integratsioon.
• Tulevik: demokraatia ja inimõiguste tugevdamine, majanduslik ja keskkonnaalane jätkusuutlikkus ning rahvusvaheline koostöö.

Selle kokkupandud ülevaate eesmärk on anda arusaadav ja terviklik pilt Euroopa pikast ja keerukast ajaloost alates antiigist kuni kaasaegse poliitilise ja majandusliku korrani. Iga mainitud sündmus ja periood väärib omakorda iseseisvat sügavamat käsitlust; siin toodud peamised suunad aitavad luua selgema kronoloogilise ja temaatilise raamistiku.

Küsimused ja vastused

K: Milline on Euroopa ajaloo traditsiooniline jaotus?

K: Millal algas Euroopa antiik?

K: Millal võeti Euroopas vastu kristlus?

K: Milline sündmus tähistas Lääne-Euroopa langust?

K: Milline sündmus vallandas laienemise ja valgustusajastu kogu Euroopas?

K: Milline sündmus põhjustas revolutsioone kogu mandri-Euroopas?

Otsing