Euroopa ajalugu
Euroopa ajalugu tähendab kogu aega alates Euroopa mandri kirjalike dokumentide algusest kuni tänapäevani. Traditsiooniliselt jagatakse see antiiks (enne Lääne-Rooma impeeriumi langemist), keskajaks ja uusajaks (pärast Konstantinoopoli langemist).
Euroopa antiik pärineb Minoose tsivilisatsioonist, mükeenlastest ja hiljem Homerose Iliasest Vana-Kreekas umbes 700 eKr. Rooma Vabariik loodi 509. aastal eKr, mille usurpeeris Octaviuse uus Rooma impeerium oma esimese sajandi eKr tipphetkel. Kristlik religioon võeti vastu neljandal sajandil ja kuuendal sajandil korraldas keiser Justinianus I (527-565) keisririigi raames viis tähtsamat linna: Rooma, Konstantinoopol, Antiookia, Jeruusalemm ja Aleksandria. Lääne-Rooma impeeriumi langusele järgnes Lääne-Euroopa allakäik. Bütsantsi impeerium jäi alles idas. Varasemale, alates 451. aastast püsinud lõhestatusele lisandus 1054. aastal uus skisma kirikuvõimu sees. Sellele järgnesid ristisõjad läänest, et päästa Püha Maa moslemite sissetungi eest. Feodaalühiskond hakkas lagunema, kui levis must surm.
Konstantinoopoli langemine 1453. aastal näitas kristlaste sõjalist nõrkust Ida-Euroopas. Seda kasutatakse sageli kaasaegse ajaloo lähtepunktina. Läänekristlased viisid 1492. aastal lõpule rekonkistamise ja avastasid Uue Maailma. Euroopa ärkas keskajast üles tänu klassikalise hariduse taasavastamisele, millest suur osa oli säilinud moslemimaailmas, samal ajal kui läänekirik oli suure osa sellest paganlusena tagasi lükanud. Renessanssile järgnes protestantlik reformatsioon, kui preester Martin Luther ründas paavsti autoriteeti. Kolmekümneaastane sõda, Vestfaali leping ja kuulsusrikas revolutsioon valmistasid ette laienemist ja valgustust.
Suurbritanniast alguse saanud tööstusrevolutsioon võimaldas massidel, mitte ainult rikastel, esmakordselt pääseda elust, kus nad olid alati vaesed ja vaevu suutelised endale toitu või peavarju võimaldama. Varajane Briti impeerium jagunes, kui selle kolooniad Ameerikas mässasid, et luua oma esindusvalitsus. Poliitilisi muutusi Mandri-Euroopas kiirendas Prantsuse revolutsioon, kui inimesed hüüdsid liberté, egalité, fraternité (vabadus, võrdsus, vendlus) järele. Prantsuse juht Napoleon Bonaparte vallutas ja reformis mandri sotsiaalset struktuuri sõja abil kuni 1815. aastani, mil ta sai Waterloo lahingus lõpliku lüüasaamise ja saadeti pagendusse. Kuna üha rohkem väikse varaomanikke sai hääleõiguse, eriti Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis, arenes sotsialistide ja ametiühingute tegevus ning 1848. aastal haaras Euroopat revolutsioon. Austria-Ungaris kaotati 1848. aastal viimased pärisorjuse jäänused. Vene pärisorjus kaotati 1861. aastal. Balkani riigid hakkasid Osmanite impeeriumist taas iseseisvuma. Pärast Prantsuse-Preisi sõda moodustati 1870. ja 1871. aastal Itaalia ja Saksamaa, mis mõlemad koosnesid samu keeli kõnelevate väiksemate riikide rühmadest.
Konfliktid süvenesid kogu maailmas, kus võimsad riigid muutsid vähem võimsad riigid kolooniateks, kuni 1914. aastal puhkes suurim sõda, mis oli seni peetud. Seda nimetati Suureks sõjaks, kuid nüüd nimetatakse seda kõige sagedamini Esimeseks maailmasõjaks või Esimeseks maailmasõjaks. Sõja meeleheites lubas Vene revolutsioon rahvale "rahu, leiba ja maad" ning viis Vene impeeriumi lõpuni ja selle asendamiseni Nõukogude Liidu moodustamisega. Saksamaa lüüasaamine tuli majandusliku hävingu hinnaga, mis kirjutati ametlikult Versailles' lepingusse 1919. aastal, kus öeldi, et Esimene maailmasõda oli täielikult Saksamaa ja tema liitlaste süü, ning nõuti, et nad maksaksid tagasi kogu summa, mida sõda oli maksma läinud.
Suur majanduslangus algas 1929. aastal, mille põhjustasid osaliselt majandusprobleemid, mida põhjustas katse sundida Saksamaad sõja eest maksma, ja osaliselt kaubanduspiirangud. Miljonid inimesed kogu maailmas kaotasid oma töö. Paljudes riikides vahetusid valitsused, mõnes riigis valimiste ja mõnes revolutsioonide teel. Valitsused jagunesid peagi kahte põhigruppi: need, kes uskusid vabadusse ja inimõigustesse, ja need, kes järgisid fašismi. Need kaks sügavalt erinevat vaadet viisid Teise maailmasõjani, mis enamiku ajalookirjutajate arvates algas Euroopas, kui Saksamaa tungis 1939. aastal Poolasse, kuid levis peagi enamikku maailma riikidesse. See haaras endasse sõdu, mis juba toimusid mujal, eelkõige Jaapani ja Hiina vahelist sõda. Pärast seda sõda levis kommunism Kesk- ja Ida-Euroopasse, sealhulgas suhteliselt uutesse Ida-Euroopa riikidesse Jugoslaaviasse, Bulgaariasse, Rumeeniasse, Albaaniasse, ning Aasias Põhja-Vietnami ja Põhja-Koreasse ning veidi hiljem Põhja-Ameerikale väga lähedal asuvasse Kariibi mere ääres asuvasse Kuubasse.
Konflikt kapitalistliku majanduse ja demokraatliku poliitilise süsteemi ning kommunistliku majanduse ja poliitilise süsteemi pooldajate vahel tõi kaasa külma sõja, neljakümne aasta pikkuse vaidluse Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel, kahe riigi vahel, kes olid teinud koostööd Teise maailmasõja võitmiseks ja kaks riiki, kes olid sealt väljunud kõige võimsamate sõjaliste jõududega. Nad juhtisid vastavalt lääne- ja idablokki, mis jagasid Euroopa. Kumbki pool soovis edendada oma tüüpi valitsemist. Inimesed kogu maailmas kartsid pingete tõttu tuumasõda ja raudse eesriidega jagatud Euroopat peeti tõenäoliseks lahinguväljaks.
Kommunism muutus vähem atraktiivseks, kui sai selgeks, et see suudab edendada majanduskasvu vähem tõhusalt kui kapitalistlikud lääneriikid ja et see ei sobi reformiks, mis lubab sõnavabadust kõigile. Seetõttu sundis Nõukogude Liit Ungarit 1956. aastal reformist loobuma, 1961. aastal soodustas ta Berliini müüri ehitamist ja 1968. aastal peatas ta reformi Tšehhoslovakkias. Kui Nõukogude juht Gorbatšov 1988/89 selgeks tegi, et ta ei sunni idabloki riike kommunismi juurde jääma, siis 1989. aastal lammutati Berliini müür ja Nõukogude Liit lagunes (1991). Siis olid Ameerika Ühendriigid ainus allesjäänud suurriik. Euroopa sõlmis 2007. aastal uue ühinemislepingu, mis hõlmas 27 Euroopa riiki.
Euroopa, nagu seda nägi kartograaf Abraham Ortelius 1595. aastal.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Milline on Euroopa ajaloo traditsiooniline jaotus?
V: Euroopa ajalugu jagatakse traditsiooniliselt antiiks (enne Lääne-Rooma impeeriumi langemist), keskajaks ja uusajaks (pärast Konstantinoopoli langemist).
K: Millal algas Euroopa antiik?
V: Euroopa antiikajalugu algas Minose tsivilisatsiooniga, mükeenlastega ja hiljem Homerose Iliasiga Vana-Kreekas umbes 700 eKr.
K: Millal võeti Euroopas vastu kristlus?
V: Kristlus võeti Euroopas vastu neljandal sajandil.
K: Milline sündmus tähistas Lääne-Euroopa langust?
V: Lääne-Rooma impeeriumi langus tähistas Lääne-Euroopa langust.
K: Milline sündmus vallandas laienemise ja valgustusajastu kogu Euroopas?
V: Kolmekümneaastane sõda, Vestfaali leping ja kuulsusrikas revolutsioon vallandasid laienemise ja valgustuse kogu Euroopas.
K: Milline sündmus põhjustas revolutsioone kogu mandri-Euroopas?
V: Prantsuse revolutsioon tõi kaasa revolutsioonid kogu mandri-Euroopas, sest inimesed nõudsid vabadust, võrdsust ja vendlust.
K: Milline sündmus tähistas kommunismi kokkuvarisemist idabloki riikides? V: Kommunismi kokkuvarisemist idabloki riikides tähistas Nõukogude Liidu juht Gorbatšov, kes tegi selgeks, et ta ei sunni neid riike kommunismi juurde jääma, mis viis lõpuks Berliini müüri langetamiseni 1989. aastal ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele 1991. aastal.
