Reconstruction Amendments}}

Kolmeteistkümnes muudatus

Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kolmeteistkümnes täiendus kaotas orjuse ja sunniviisilise orjuse, välja arvatud karistusena kuriteo eest. Selle võttis USA senat vastu 8. aprillil 1864. aastal. USA esindajatekoda võttis selle vastu 31. jaanuaril 1865. Meetme ratifitseerisid kiiresti kõik peale kolme liidu osariigi (erandid olid Delaware, New Jersey ja Kentucky) ning piisav arv piiririike ja "taastatud" lõunariikide osariike. See ratifitseeriti 6. detsembriks 1865. 18. detsembril 1865 kuulutas välisminister William H. Seward selle föderaalse põhiseaduse osaks. See sai põhiseaduse osaks 61 aastat pärast kaheteistkümnendat muudatusettepanekut. See on seni pikim intervall põhiseaduse muudatuste vahel.

Neljateistkümnes muudatus

Ameerika Ühendriikide põhiseaduse neljateistkümnenda muudatuse ettepaneku tegi kongress 13. juunil 1866. aastal. Selleks, et sellest saaks ametlikult neljateistkümnes muudatus, oli see 9. juuliks 1868 ratifitseeritud nõutava arvu osariikide seadusandjate poolt. juulil 1868 kinnitas välisminister William Seward, et see on ratifitseeritud ja lisatud föderaalsele põhiseadusele. Muudatus käsitleb kodakondsuse õigusi ja seaduste võrdset kaitset. Selle ettepanek tehti vastuseks sõjajärgse vabastatud inimeste kohtlemisega seotud probleemidele. Muudatusettepaneku vastu olid kibedalt eelkõige lõunapoolsed osariigid, kes olid sunnitud selle ratifitseerima, et nende delegatsioonid saaksid kongressi tagasi pöörduda. Neljateistkümnes muudatus, eriti selle esimene jagu, on üks kõige enam vaidlusi tekitanud põhiseaduse osadest. See oli aluseks sellistele pöördelistele otsustele nagu Roe vs. Wade (1973), mis käsitles aborti, ja Bush vs. Gore (2000), mis käsitles 2000. aasta presidendivalimisi.

Viieteistkümnes muudatus

Ameerika Ühendriikide põhiseaduse viieteistkümnes täiendus keelab föderaal- ja osariikide valitsustel keelata meessoost kodanikel hääletamisõigust nende "rassi, nahavärvuse või varasema orjuse tõttu". See ratifitseeriti 3. veebruaril 1870 kolmanda ja viimase rekonstrueerimismuudatusena.

1869. aastaks olid vastu võetud muudatused, millega kaotati orjus ning tagati kodakondsus ja võrdne kaitse seaduste alusel. Kuid Ulysses S. Granti napp valimine presidendiks 1868. aastal veenis vabariiklaste enamust, et mustanahalised valijad on partei tuleviku jaoks olulised. Pärast seda, kui kongress lükkas tagasi ulatuslikumad valimisõiguse muudatuse versioonid, esitas ta 26. veebruaril 1869 kompromissmuudatusettepaneku, mis keelas piirangud rassi, nahavärvi või varasema orjuse alusel. Muudatus elas üle raske ratifitseerimisvõitluse ja võeti vastu 30. märtsil 1870. aastal. Pärast seda, kui mustanahalised said hääleõiguse, suunas Ku Klux Klan osa oma rünnakuid nende poliitiliste koosolekute häirimiseks ja nende hirmutamiseks valimisjaoskondades, et suruda maha mustanahaliste osalemist. 1870. aastate keskel tekkisid uued mässulised rühmitused, nagu Punased särgid ja Valge Liiga, kes tegutsesid Demokraatliku Partei nimel, et mustanahaliste hääletamist vägivaldselt maha suruda. Kuigi valged demokraadid saavutasid 1880. aastatel ja 1890. aastate alguses taas võimu lõunapoolsete osariikide seadusandlikes organites, valiti paljudes osariikides jätkuvalt arvukalt mustanahalisi kohalikele ametikohtadele ja veel 1894. aastal ka kongressi.

Efektid

Aastatel 1890-1910 võtsid kõik endise konföderatsiooni osariigid vastu uued põhiseadused ja muud seadused, mis leidsid uusi meetodeid, et vältida viieteistkümnendat muudatust, näiteks küsitlusmaksu, elukohareegleid ja valgete töötajate poolt korraldatud kirjaoskustestid, millest valged mõnikord vabastati vanaisa klauslite kaudu. Kui vastuväited jõudsid ülemkohtusse, tõlgendas see muudatusettepanekut kitsalt, lähtudes pigem seaduste väljendatud kavatsusest kui nende praktilisest mõjust. Valijate mahasurumise tulemused olid dramaatilised, sest valijate nimekirjad vähenesid: peaaegu kõik mustanahalised, samuti kümned tuhanded vaesed valged Alabamas ja teistes osariikides, suruti valijate nimekirjadest ja poliitilisest süsteemist välja, jättes tegelikult miljonid inimesed esindatusest välja. Demokraatlikud osariikide seadusandjad võtsid vastu rassilise segregatsiooni seadused avalike rajatiste jaoks ja muud liiki Jim Crow piirangud. Selle poliitilise võitluse perioodi jooksul saavutas lünkimiste arv lõunas kõigi aegade kõrgeima taseme.

Kahekümnendal sajandil tõlgendas kohus seda muudatust laiemalt, lükkades tagasi vanaisa klauslid kohtuasjas Guinn vs. Ameerika Ühendriigid (1915). Veerand sajandit kulus selleks, et lõplikult lammutada valgete eelisvalimiste süsteem "Texase eelisvalimiste kohtuasjades" (1927-1953). Kuna Lõuna-Euroopa oli pärast mustanahaliste valimisõiguse äravõtmist muutunud üheparteiliseks piirkonnaks, olid Demokraatliku partei eelvalimised osariikides ainsad konkurentsivõimelised võistlused. Kuid lõunapoolsed osariigid reageerisid kiiresti ülemkohtu otsustele, töötades sageli välja uusi viise, kuidas mustanahalisi jätkuvalt valijate nimekirjadest ja hääletamisest välja jätta; enamik lõunapoolseid mustanahalisi sai võimaluse hääletada alles pärast 1960. aastate keskel vastu võetud föderaalsete kodanikuõiguste seaduste vastuvõtmist ja valijate registreerimise ja ringkondade piiride föderaalse järelevalve algust. Kahekümne neljas seadusemuudatus (1964) keelas föderaalvalimistel küsitlusmaksu nõudmise; selleks ajaks nõudis viis lõunapoolset osariiki üheteistkümnest endiselt sellist maksu. Koos USA ülemkohtu otsusega kohtuasjas Harper v. Virginia State Board of Elections (1966), mis keelas küsitlusmaksu nõudmise osariigi valimistel, said mustanahalised taas võimaluse osaleda Ameerika poliitilises süsteemis.

Nende muudatuste eesmärk oli tagada endistele orjadele vabadus ja vältida diskrimineerimist endiste orjade ja kõigi Ameerika Ühendriikide kodanike kodanikuõigustes. Nende muudatuste lubadust vähendasid 19. sajandi jooksul osariikide seadused ja föderaalse kohtu otsused. 1876. aastal ja hiljem võtsid mõned osariigid vastu Jim Crow seadused, mis piirasid afroameeriklaste õigusi. Olulised ülemkohtu otsused, mis õõnestasid neid muudatusi, olid 1873. aasta Slaughter-House'i kohtuasjad, mis takistasid neljateistkümnenda muudatuse privileegide ja immuniteetide klausli alusel tagatud õiguste laiendamist osariigi seaduste alusel kehtivatele õigustele, ning 1896. aasta kohtuasja Plessy v. Ferguson, mis pani aluse fraasile "eraldi, kuid võrdsed" ja andis föderaalse heakskiidu Jim Crow seadustele. Kolmeteistkümnenda, neljateistkümnenda ja viieteistkümnenda muudatuse täielik kasu realiseerus alles pärast ülemkohtu otsust kohtuasjas Brown v. Board of Education 1954. aastal ja selliseid seadusi nagu 1964. aasta kodanikuõiguste seadus ja 1965. aasta valimisõiguse seadus.