Medal of Honor saajate täielik nimekiri ja ajalugu (Ameerika Ühendriigid)

Teenetemärk loodi Ameerika kodusõja ajal ning on Ameerika relvajõudude kõrgeim autasu. Selle annab ametlikult Ameerika Ühendriikide president Ameerika Ühendriikide kongressi nimel. Aumärgi andmise aluseks on tegu, milles teenija on oma elu ohustades ja oma kohustustest kaugemale ulatuva julge tegutsemisega vastase vastu silmapaistvalt erinenud. Selle medali iseloomu tõttu antakse see tavaliselt pärast selle saaja surma (postuumselt).

Taust ja ametlikud nimekirjad

Alates teenetemärgi loomisest 1861. aastal on presidendid andnud seda arvukatele sõduritele, meremeestele, lennuväelastele ja rannavalvuritele. Paljud varasemad tsitaadid ja autasustamised jäid arhiividesse ning avalikkuse jaoks need trükiti alles aastakümneid hiljem. 1973. aastal tellis USA senat nende tsitaatide koostamise ja trükkimise raportina Committee on Veterans' Affairs, U.S. Senate, Medal of Honor recipients: 1863-1973 (Washington, D.C.: Government Printing Office, 1973). Seda väljaannet ajakohastati ja trükiti uuesti 1979. aastal, mis aitas avalikkusel ja ajaloolastel paremini jälgida teenetemärkide ajalugu ja saajate kirjelduseid.

Kriteeriumid ja protseduur

Medali andmise aluseks on äärmine julgus ja enesekohustusest kaugemale minek vaenlase vastu. Tänapäeval kulgeb väljaandmine tavaliselt läbi sõjaväe uurimis- ja soovitusprotsessi, kus leiud liiguvad läbi teenistusüksuste, sõjaväe juhtkonna ja lõpuks kaitseministeeriumi ning presidendi kinnitusele. Medal esitatakse sageli isiklikult presidenti poolt; kui saaja on hukkunud, antakse see lähedastele.

Tuntud saajad ja ajaloos esile tõstetud juhtumid

Jacob Parrott — esimene medal, anti Ameerika kodusõja ajal tema osaluse eest suures vedurijahis (Great Locomotive Chase). Jacob Parrott
William Harvey Carney — esimene afroameeriklasest medalisaaja; tema teo puhul keeldus ta laskmast Ameerika lipul maad puudutada, kuigi oli saanud raskeid haavu. William Harvey Carney
Mary Edwards Walker — ainus naine, kellele Medal of Honor on antud; ta oli kodusõja ajal kirurg. Tema autasu tühistati 1917. aastal koos paljude teiste mittevõistluslike autasudega, kuid president Jimmy Carter taastas selle 1977. aastal. Mary Edwards Walker

Eristused, erandid ja rahvusvahelised juhtumid

Kuigi kehtivas seaduses (Ameerika Ühendriikide seadustiku 10. jaotis) on alates 1918. aastast sätestatud, et autasu kohustuslik tingimus on teenimine USA relvajõududes teo sooritamise ajal, on ajaloos olnud erandeid ja erijuhtumeid:

Charles Lindbergh, kuigi kuulus eelkõige tsiviillenduri ja pioneerina, oli USA armee lennuväe reservväelane ning sai erandliku tunnustuse tsiviilpiloodina sooritatud tegude eest.
Üksikjuhtumid on sisaldanud vastastikuseid austamisi, näiteks kindral Pershing, kes 17. oktoobril 1921 andis aumärgi Briti Tundmatule Sõdalasele; hiljem toimus vastastikune austamine, kui 11. novembril 1921 anti USA Tundmatule Sõdurile suitsu Victoria Rist vormis.
Kuigi kodakondsus ei ole automaatne nõue, on enamik medaleid antud USA relvajõudude liikmetele. Paljud välismaalased, näiteks kanadalased, on teeninud USA relvajõududes ja saanud aumedali — ajalooliselt on selliseid juhtumeid olnud, sh palju autasusid Ameerika kodusõja jaoks; kokku on mainitud kuuskümmend üks kanadalast, kes teenisid USA relvajõududes ja said medali.

Ajaloost ja vastuoludest

Medali ajalugu sisaldab ka vastuolusid: 1917. aastal tehti ülevaade ning mitmeid autasusid tühistati, kuna neid peeti mittevõistlusteks või vormieeskirjadega mittesobivateks. Samuti on olnud juhtumeid, kus medali saamine on tekitanud arutelusid, näiteks õiguspärasuse, tunnistajate ütluste või dokumentatsiooni puudumise tõttu. Hiljem on toimunud ka taastamisi ja ümberhindamisi, nagu Jimmy Carter poolt tehtud taastamine Mary Walkeri puhul.

Kaasaegne olukord ja kättesaadavus

Tänapäeval on Medal of Honor'i saajate tsitaadid ja kirjelduse avalikult kättesaadavad ning kaitseväe ja veteraniasutuste arhiivid võimaldavad uurida üksikjuhtumeid üksikasjalikumalt. 1973. ja 1979. aasta trükised aitasid standardiseerida ja avalikustada paljud varasemad tsitaadid, mis olid enne kevade arhiivides varjul. Lisaks jätkatakse Ameerika ajaloo uurimist ja vajadusel ka varasemate otsuste ülevaatamist ning autasude taastamist või kinnitamist.

Kokkuvõte

Medal of Honor on USA relvajõudude kõrgeim tunnustus ja sümboliseerib erakordset vaprust ning eneseohverdust. Ajalooliselt on see autasu kandnud nii isiklikku kui ka rahvuslikku tähendust, olles tihti seotud nii kangelaslike tegude kui ka laiemate ühiskondlike ja poliitiliste aruteludega autasustamise õiguspärasuse üle.

Ameerika kodusõda

Peamised artiklid: Ameerika kodusõja aumärgi saajate nimekirjad: A-F, G-L, M-P, Q-S ja T-Z.

Ameerika kodusõda (1861-1865) oli väljakuulutamata sõda Ameerika Ühendriikide (liidu) ja Jefferson Davise juhitud vastloodud Ameerika Ühendriikide lõunapoolsete osariikide vahel. Selle konflikti ajal loodi teenetemärk; 1522 teenetemärki (32 postuumselt) anti välja vapruse ja vapruse eest lahingutegevuses. Peaaegu pool kõigist välja antud aumärkidest anti välja tegude eest kodusõjas.

Indiaani sõjad

Mõiste "indiaanisõjad" on Ameerika Ühendriikides üldiselt kasutatav nimetus, millega kirjeldatakse mitmeid konflikte koloniaal- või föderaalvalitsuste ja Põhja-Ameerikas enne valgete asunike saabumist elanud indiaanlaste vahel. Selle konflikti ajal anti 426 sõdurile aumedal, neist 13 postuumselt vapruse ja vapruse eest lahingutegevuses.

Hispaania-Ameerika sõda

Hispaania-Ameerika sõda (hispaania: Guerra Hispano-Estadounidense, desastre del 98, Guerra Hispano-Cubana-Norteamericana või Guerra de Cuba ) oli 1898. aasta aprillis alanud sõjaline konflikt Hispaania ja Ameerika Ühendriikide vahel. Vaenulikkus peatus sama aasta augustis ja Pariisi leping allkirjastati detsembris. Sõda algas pärast seda, kui Ameerika nõudmine, et Hispaania lahendaks rahumeelselt Kuuba iseseisvusvõitluse, lükati tagasi, kuigi Ameerika Ühendriikide tugev ekspansionistlik meelestatus võis motiveerida valitsust võtma sihikule Hispaania ülejäänud ülemereterritooriumid: Kuuba, Puerto Rico, Filipiinid, Guam ja Karoliini saared.

Hispaania-meelsete "vabatahtlike" rahutused Havannas andsid Ameerika Ühendriikidele põhjust saata sinna sõjalaev USSMaine. See USA tegevus näitas suurt riiklikku huvi. Ameerika rahva seas tekitas pingeid USS Maine'i plahvatus ja "kollane ajakirjandus", mis süüdistas Hispaaniat ulatuslikes hirmutegudes, õhutades Ameerika avalikku arvamust. Sõda lõppes pärast Ameerika Ühendriikide otsustavaid meresõiduvõite Filipiinidel ja Kuubal. Pariisi leping lõpetas konflikti 109 päeva pärast sõja puhkemist, andes Ameerika Ühendriikidele endiste Hispaania kolooniate Puerto Rico, Filipiinide ja Guami omandiõiguse.

Filipiinide-Ameerika sõda

Filipiinide-Ameerika sõda oli relvastatud sõjaline konflikt Ameerika Ühendriikide ja Esimese Filipiinide Vabariigi vahel, mis toimus aastatel 1899-1902 ja mis sai alguse Filipiinide poliitilisest võitlusest USA Filipiinide okupatsiooni vastu. Kuigi konflikt kuulutati ametlikult lõppenuks 4. juulil 1902, jätkasid Ameerika väed sõjategevust Filipiinide armee jäänuste ja teiste vastupanurühmituste vastu kuni 1913. aastani ning mõned ajaloolased peavad neid mitteametlikke pikendusi sõja osaks.

Kaheksakümmend kuus meest pälvisid Filipiinide-Ameerika sõjas osutatud tegevuse eest teenetemärgi: 70 sõjaväelast, 10 mereväelast ja 6 mereväelast. Neli autasustust anti postuumselt. Nende hulgas olid Webb Hayes, USA endise presidendi Rutherford B. Hayesi poeg, ja kaks silmapaistvat mereväeohvitseri, Hiram I. Bearss ja David Dixon Porter. Bearss sai tuntuks vaenlase tagalas toimunud kaugluurepatrullide juhtimisel ja sai hiljem I maailmasõjas kolonelina haavata. Porter oli pärit silmapaistvast sõjaväelaste perekonnast ja tõusis kindralmajoriks. José B. Nísperos, Filipiinide skautide liige, keda austati selle eest, et ta jätkas võitlust pärast haavata saamist, oli esimene Aasia aumedali saaja.

Poksijate mäss

Poksijate liikumine või poksijate mäss, mis toimus Hiinas 1899. aasta novembrist kuni 7. septembrini 1901, oli Hiina õigete ja harmooniliste rusikate seltsi liikmete ülestõus, mis toimus Hiinas Mandžude valitsemise (Qingi dünastia) lõpuaastatel välisriikide mõju vastu sellistes valdkondades nagu kaubandus, poliitika, religioon ja tehnoloogia. Õige ja Harmoonilise Rusika Ühingu liikmeid nimetasid läänlased lihtsalt poksijateks, kuna nad harrastasid võitluskunsti ja kehalist võimlemist. Ülestõus sai alguse võõramaade ja imperialismivastase talupoegade liikumisena Põhja-Hiinas. Nad ründasid välismaalasi, kes ehitasid raudteed ja rikkusid Feng shui'd, samuti kristlasi, keda peeti vastutavaks Hiina võõrvõimu eest. Juunis 1900 tungisid poksijad Pekingisse ja tapsid 230 mittekiinlast. Kümned tuhanded Hiina kristlased, nii katoliiklased kui ka protestandid, tapeti peamiselt Shandongi ja Shanxi provintsides ülestõusu käigus. Keisrinna Dowager Cixi valitsus ei olnud abivalmis ning diplomaadid, välismaised tsiviilisikud, sõdurid ja mõned Hiina kristlased taganesid legatsioonikvartalisse, kus nad pidasid vastu viiskümmend viis päeva, kuni rahvusvaheline koalitsioon saatis neile appi 20 000 sõjaväelast. Hiina valitsus oli sunnitud ohvritele hüvitist maksma ja tegema palju täiendavaid järeleandmisi. Järgnevad reformid, mis viidi ellu pärast 1900. aasta kriisi, panid aluse Qingi dünastia lõpule ja kaasaegse Hiina Vabariigi loomisele.

Boxeri mässu ajal said 59 Ameerika sõjaväelast oma tegevuse eest teenetemärgi. Neli neist said sõjaväelased, kakskümmend kaks mereväelased ja ülejäänud kolmkümmend kolm mereväelased. Harry Fisher oli esimene mereväelane, kes sai medali postuumselt, ja ainus postuumselt selle konflikti eest.

Ameerika Ühendriikide okupatsioon Veracruzis, 1914

Ameerika Ühendriigid okupeerisid Mehhiko sadamat Veracruzis kuus kuud vastuseks Tampico afäärile 9. aprillil 1914. aastal. See vahejuhtum leidis aset keset Mehhiko ja Ameerika Ühendriikide vaheliste halbade diplomaatiliste suhete keskel, mis olid seotud käimasoleva Mehhiko revolutsiooniga.

Mereväe sekretär Josephus Daniels andis korralduse anda 56 aumärki Veracruzi okupeerimises osalejatele, mis on suurim arv ühegi üksiktehingu eest enne või pärast seda. Kokku anti okupatsiooni ajal toimunud tegevuse eest 63 aumärki; 1 sõjaväelane, 9 Ameerika Ühendriikide mereväelaste ja 53 mereväelast.

Esimene maailmasõda

Esimene maailmasõda, mida tuntakse ka Esimese maailmasõja ja Suure sõja nime all, oli ülemaailmne sõjaline konflikt, mis toimus peamiselt Euroopas aastatel 1914-1918. Selle tagajärjel hukkus üle 40 miljoni inimese, sealhulgas umbes 20 miljonit sõjaväelast ja tsiviilisikut. Aastatel 1914-1918 mobiliseeriti üle 60 miljoni Euroopa sõduri. Sõja otseseks põhjuseks oli Austria-Ungari troonipärija, peahertsog Franz Ferdinandi mõrvamine 28. juunil 1914 Austria-Ungari Bosnia serblase ja Musta Käe liikme Gavrilo Principi poolt. Austria-Ungari kättemaks Serbiale käivitas terve rea liite, mis vallandas sõjaavalduste ahelreaktsiooni. Kuu aja jooksul oli suur osa Euroopast avatud sõjategevuses.

Selle sõja ajal sai 119 meest oma tegevuse eest medali, neist 33 postuumselt.

Teine maailmasõda

Teine maailmasõda ehk teine maailmasõda oli ülemaailmne sõjaline konflikt. Konfliktid ühinesid kahest eraldi konfliktist. Esimene algas Aasias 1937. aastal Teise Hiina-Jaapani sõjana; teine algas Euroopas 1939. aastal Saksa ja Vene sissetungiga Poola. See ülemaailmne konflikt lõhestas enamiku maailma rahvastest kaheks vastandlikuks sõjaliseks liiduks: liitlasteks ja teljeriikideks. See hõlmas üle 100 miljoni sõjaväelase mobiliseerimist, mis tegi sellest ajaloo kõige laiaulatuslikuma sõja, ning asetas osalejad "totaalsesse sõjaseisundisse", kustutades erinevuse tsiviil- ja sõjaliste ressursside vahel. Selle tulemuseks oli riigi majandusliku, tööstusliku ja teadusliku võimekuse täielik aktiveerimine sõjategevuse tarbeks. Hukkus üle 60 miljoni inimese, kellest enamik olid tsiviilisikud, mis tegi sellest inimkonna ajaloo kõige surmavama konflikti. Sõja ülemaailmne rahaline kulu on hinnanguliselt triljon 1944 USA dollarit, mis teeb sellest kõige kallima sõja nii kapitalikulude kui ka inimkaotuste poolest.

Selle konflikti ajal said 464 Ameerika Ühendriikide sõjaväelast aumedali, neist 266 postuumselt. Kokku 42 aumedalit, mis moodustab 9% kõigist II maailmasõja ajal välja antud medalitest, anti vaid kahe sündmuse eest; 15 aumedalit anti rahuajal Jaapani rünnaku ajal Pearl Harborile ja 27 aumedalit Iwo Jima lahingu ajal toimunud tegevuse eest. Kokku 21 (4,5% kõigist II maailmasõja aumärkidest) anti 442. rügemendi 442. võitlusrühma 100. jalaväepataljoni täielikult Jaapani päritolu Ameerika Ühendriikide liikmetele, kes tegutsesid arvukates lahingutes kuues erinevas kampaanias. Lisaks saadi ainuke Ameerika Ühendriikide rannavalve liikmele kunagi antud aumärk selle sõja ajal sooritatud tegevuste eest.

Korea sõda

Korea sõda sai alguse 1950. aasta sissetungist Lõuna-Koreasse, kui Põhja-Korea armee liikus 25. juunil 1950 lõunasse, et püüda taasühendada Korea poolsaar, mis oli ametlikult jagatud alates 1948. aastast. Seejärel laienes konflikt Ameerika Ühendriikide, Hiina ja Nõukogude Liidu osaluse tõttu. Peamised sõjategevused toimusid ajavahemikul 25. juunist 1950 kuni Korea vaherahu kokkuleppe sõlmimiseni 27. juulil 1953.

Lõuna-Koreas nimetatakse sõda sageli "6-25" või 6-25 sõjaks (korea keeles 6-25 전쟁), mis tuleneb konflikti alguse kuupäevast või, ametlikumalt, Hanguk Jeonjaeng, mis tähendab sõna otseses mõttes "Korea sõda". Kuigi Põhja-Koreas tuntakse seda üldiselt Korea sõja nime all, nimetatakse seda ametlikult Isamaa Vabadussõjaks. Sõja algusaegadel nimetas Ameerika Ühendriikide president Harry Truman ÜRO reaktsiooni "politseiaktsiooniks". Seda sõda nimetatakse mõnikord "unustatud sõjaks", sest see on 20. sajandi suurkonflikt, millele pööratakse vähem tähelepanu kui sellele eelnenud teisele maailmasõjale ja sellele järgnenud vastuolulisele Vietnami sõjale. Hiinas tunti seda konflikti Ameerika vastuseisu ja Korea abistamise sõjana, kuid tänapäeval nimetatakse seda tavaliselt "Korea sõjaks".

Selle sõja ajal anti 135 teenetemärki vapruse eest lahingutegevuses, neist 97 postuumselt.

Vietnami sõda

Vietnami sõda, mida nimetatakse ka teiseks Indohiina sõjaks ja Vietnamis Ameerika sõjaks, kestis 1959. aastast kuni 30. aprillini 1975. Terminit "Vietnami konflikt" kasutatakse sageli sündmuste kohta, mis toimusid ajavahemikus 1959 kuni 30. aprill 1975. Sõda toimus kommunistide toetatud Vietnami Demokraatliku Vabariigi (Põhja-Vietnam) ja Ameerika Ühendriikide toetatud Vietnami Vabariigi (Lõuna-Vietnam) vahel. Vietnami sõja ajal anti 246 aumedalit, neist 154 postuumselt. Kõige rohkem said sõjaväelased 160, millele järgnesid 57 mereväelased, 16 mereväelased ja ülejäänud 13 õhujõudude sõdurid. Sõja esimene teenetemärk anti Roger Donlonile mitme haavatud sõduri päästmise ja esmaabi andmise eest ning rühma juhtimise eest vaenlase vastu. Sõja esimene afroameeriklane, kes sai medali, oli Milton L. Olive, III, kes ohverdas end teiste päästmiseks, lämmatades oma kehaga granaadi. Riley L. Pitts hukkus pärast seda, kui ta ründas vaenlase väge püssitule ja granaatidega, ning oli esimene afroameeriklasest ohvitser, kes sõja ajal medali sai. Thomas Bennett oli sõjaväeteenistusest keelduja, kes sai medali oma tegevuse eest meedikuna; kolm kaplanit said medali, sealhulgas Vincent R. Capodanno, kes teenis merejalaväes ja oli tuntud kui Grunt Padre.

Rahuaeg

Teenetemärgi võib saada ka rahuaegsete tegude eest, näiteks konfliktide eest, milles Ameerika Ühendriigid on neutraalsed, ning samuti väljaspool sõjapiirkonda aset leidnud mittesõjaliste juhtumite eest. 209 sõjaväelast teenis medali sel viisil. 15 Ameerika Ühendriikide mereväe meremeest ja üks Ameerika Ühendriikide mereväelane said teenetemärgi tegevuse eest "vastase(te) välisriigi väe(te)" vastu (erinev mõiste kui "vaenlane", mis kehtib kahe või enama sõjas osaleva osapoole vahel) vastavalt 7. detsembril 1941 toimunud Jaapani rünnakute ajal Pearl Harborile ja Midwayle. Enamik neist medalitest anti Ameerika Ühendriikide mereväe liikmetele päästmise eest või päästmise katse eest uppumisest. Üks neist, kellele anti aumedal teiste päästmise eest, oli tuletõrjuja teise klassi Trinidad, kes on 2010. aasta seisuga ainus Aasia-Ameerika meremees, kellele on antud aumedal. Lisaks päästetööde eest antud medalitele anti üks aumärk William Halfordile, kes purjetas 31 päeva väikeses paadis, et saada abi teistele saarele jäänud USS Saginaw'i liikmetele. Kongressi eriseadustega anti medal ka kolmele uurijale. Charles Lindbergh sai medali esimese ilma vahemaandumiseta soololennu eest üle Atlandi ookeani, samuti Floyd Bennett ja Richard Evelyn Byrd, kes said selle osalemise eest arvatavasti esimesel edukal õhust raskemal lennul põhjapoolusele ja tagasi. Üks laureaat, Adolphus W. Greely, sai selle eluaegse sõjaväeteenistuse eest.

Välismaa

Kuigi kehtivas seaduses (nt Ameerika Ühendriikide seadustiku 10. jaotis (mis käsitleb USA mereväe ja mereväe teenistujaid), mis algas 1918. aastal, on selgesõnaliselt sätestatud, et teenetemärgi saajad peavad teenima USA relvajõududes ajal, mil nad sooritasid vapra teo, mis õigustab teenetemärki, on tehtud erandeid. Peale nende haruldaste erandite võib aumedaleid anda ainult USA relvajõudude liikmetele, kuigi USA kodanikuks olemine ei ole eeltingimus. Ameerika Ühendriikide relvajõududes teeninud 61 kanadalasele on omistatud aumedal, enamik neist Ameerika kodusõjas sooritatud tegevuste eest. Alates 1900. aastast on kanadalastele omistatud vaid neli teenetemärki. Vietnami sõjas oli Peter C. Lemon ainus kanadalane, kes sai aumedali.

Medal of Honor on antud ka mitmele tundmatule sõdurile: Briti Tundmatu Sõdurile Ühendkuningriigis 17. oktoobril 1921. aastal kindral Pershingi poolt; hiljem, 11. novembril 1921. aastal anti Ameerika Ühendriikide Tundmatule Sõdurile vastastikku Victoria Rist, Suurbritannia kõrgeim autasu vapruse eest. Teenetemärgi said ka Rumeenia Tundmatu sõdur, Prantsusmaa Tundmatu sõdur, kes on maetud Triumfikaare alla, Belgia Tundmatu sõdur ja Itaalia Tundmatu sõdur, kes on maetud Vittorio Emanuele II mälestusmärgi alla.

Küsimused ja vastused

K: Mis on teenetemärk?

V: Medal of Honor on kõrgeim sõjaline teenetemärk, mille Ameerika Ühendriikide valitsus annab oma relvajõudude liikmele. Seda antakse väljapaistvate teenete eest, mis on sooritatud oma elu ohustades ja ületades kohustust, tegutsedes Ameerika Ühendriikide vaenlase vastu.

K: Kes oli selle autasu esimene laureaat?

V: Esimene laureaat oli Ameerika kodusõja ajal sõdur Jacob Parrott oma rolli eest suures vedurijahis.

K: Kes oli esimene afroameeriklane, kes selle auhinna sai?

V: William Harvey Carney oli esimene afroameeriklane, kes keeldus laskmast Ameerika lipul maad puudutada, hoolimata sellest, et teda mitu korda tulistati.

K: Kas on olemas naispoolne Medal of Honor'i saaja?

V: Jah, Mary Edwards Walker, kodusõja kirurg, on praegu tunnustatud naiskandidaat Medal of Honor'i saajana. Tema medal tühistati 1917. aastal, kuid president Jimmy Carter taastas selle 1977. aastal.

K: Kas USA kodanikud peavad selle medali saama?

V: Ei, selle medali saamiseks ei ole USA kodakondsus nõutav; seda võib siiski anda ainult USA relvajõudude liikmetele, välja arvatud mõned erandid, nagu Charles Lindbergh, kes sai oma medali teenides reservväelasena USA armee õhujõududes, ja Peter C Lemon, kes sai selle Vietnami sõja ajal Kanadast.

Küsimus: Mitu kanadalast on alates 1900. aastast selle medaliga autasustatud?

V: Alates 1900. aastast on selle medaliga autasustatud ainult neli kanadalast ja enamik neist on antud Ameerika kodusõja ajal sooritatud tegevuste eest.