Jackie Robinson

Varajane elu

Robinson sündis 31. jaanuaril 1919. aastal. Tema pere oli aktsionärid Cairos, Georgia osariigis. Ta sündis Hispaania gripi ja rõugete epideemia ajal. Ta oli noorim viiest lapsest, pärast õdesid Edgarit, Franki, Matthew'd (hüüdnimega "Mack") ja Willa Mae'd. Tema teine nimi oli endise presidendi Theodore Roosevelti auks, kes suri kakskümmend viis päeva enne Robinsoni sündi. Pärast seda, kui Robinsoni isa 1920. aastal perekonnast lahkus, kolisid nad Californiasse Pasadenasse. Robinsoni perekond elas kahe väikese majaga krundil Pasadenas aadressil Pepper Street 121. Robinsoni ema töötas erinevatel juhutöödel, et perekonda ülal pidada. Robinson kasvas üles mõnevõrra vaesena üsna rikkas kogukonnas. Selle tõttu jäid Robinson ja tema vähemusrahvuste sõbrad paljudest sporditegevustest kõrvale. Selle tulemusena liitus Robinson naabruskonna jõuguga. Tema sõber Carl Anderson sundis teda aga sellest lahkuma.

Muir Tech

1935. aastal lõpetas Robinson Washingtoni keskkooli. Seejärel astus ta Muir Tech'i (praeguse nimega John Muir High School). Nähes, et Robinson oli hea sportlane, innustasid tema vanemad vennad Mack (ise hea sportlane ja 1936. aasta suveolümpiamängude hõbemedali võitja) ja Frank Jackie't järgima oma spordihuvi. Muir Techis mängis Robinson mitut spordiala ülikooli tasemel. Robinson osales neist neljas: jalgpallis, korvpallis, kergejõustikus ja pesapallis. Ta mängis pesapallimeeskonnas shortstop'i ja püüdjat, jalgpallimeeskonnas quarterback'i ja korvpallimeeskonnas kaitsjat. Kergejõustikumeeskonnas võitis ta auhindu laiushüppes. Ta kuulus ka tennisevõistkonda.

1936. aastal võitis Robinson iga-aastasel Pacific Coast Negro Tennis Tournament'il juunioride üksikmängu meistritiitli. Ta võitis ka koha Pomona pesapalliturniiri all-star meeskonnas. Sellesse meeskonda kuulusid ka tulevased kuulsuste saali liikmed Ted Williams ja Bob Lemon. Jaanuari lõpus 1937 kirjutas ajaleht Pasadena Star-News, et Robinson "on kaks aastat olnud Muiri silmapaistev sportlane, kes on mänginud jalgpallis, korvpallis, kergejõustikus, pesapallis ja tennises".

Pasadena Junior College

Pärast Muiri läks Robinson Pasadena Junior College'i (PJC). Seal jätkas ta oma spordikarjääri, mängides korvpalli, jalgpalli, pesapalli ja kergejõustikku. Jackie Robinson oli Pasadena Junior College'i üks parimaid sportlasi. Jalgpallimeeskonnas mängis ta tagamängijat ja kaitsjat. Pesapallimeeskonnas oli ta shortstop ja esiründaja. Ta purustas oma venna Macki rekordid laiushüppes. Nagu ka Muir Hugh Schoolis, oli enamik Jackie meeskonnakaaslasi valged. PJC-s jalgpalli mängides murdis Robinson endale pahkluu. Sellest tulenevad probleemid pidurdasid hiljem tema sõjaväes viibimist. Samuti valiti ta PJC-s õppimise ajal Lancersi liikmeks. Nad olid õpilaste juhitud politseirühm, kes patrullis erinevate kooliürituste üle. 1938. aastal valiti ta pesapalliga Lõuna-Lääne juunioride kolledži koondisesse. Ta valiti ka piirkonna kõige väärtuslikumaks mängijaks. Samal aastal oli Robinson üks kümnest õpilasest, kes nimetati kooli Mast ja Tikka ordeni (Omicron Mu Delta). See anti õpilastele, kes "osutavad koolile silmapaistvaid teeneid ja kelle kooli- ja kodanikuaktiivsus on tunnustust väärt".

Üritus PJCs näitas Robinsoni kannatamatust inimeste suhtes, keda ta tundis rassistlikena. See iseloomujoon, mis tuleb tema elus mitu korda esile. 25. jaanuaril 1938 arreteeriti ta pärast seda, kui ta vaidles selle vastu, et politsei viis tema mustanahalise sõbra ära. Robinson sai kaheaastase tingimisi vangistuse. See intsident - koos teiste võimalike kokkupõrgetega Robinsoni ja politsei vahel - andis Robinsonile maine, et ta ärritub rassiliste probleemide korral. PJC karjääri lõpupoole hukkus mootorrattaõnnetuses Frank Robinson (kellele Robinson tundis end oma kolmest vennast kõige lähedasemana). See sündmus ajendas Jackie'd jätkama sportlaskarjääri California Ülikoolis Los Angeleses (UCLA), kus ta sai jääda Franki perekonnale lähemale.

UCLA ja pärast seda

Pärast PJC lõpetamist 1939. aasta kevadel siirdus Robinson UCLA-sse. Seal sai temast kooli esimene sportlane, kes võitis neljal spordialal - pesapallis, korvpallis, jalgpallis ja kergejõustikus - võistluskirja. Ta oli üks neljast afroameeriklasest 1939. aasta UCLA Bruinsi jalgpallimeeskonnas. Teised olid Woody Strode, Kenny Washington ja Ray Bartlett. Washington, Strode ja Robinson moodustasid kolm meeskonna neljast tagamängijast. See tegi UCLA-st kolledži jalgpalli kõige integreerituma meeskonna. Kuigi sellest sai tema tulevane karjäär, oli pesapall Robinsoni "halvim spordiala" UCLAs. Tema ainus hooaeg oli 0,097, kuigi oma esimeses mängus tegi ta 4:4 ja varastas kaks korda kodu.

Kui Robinson õppis UCLAs, kohtus ta oma tulevase naise Rachel Isumiga. Ta oli UCLA esmakursuslane, kes tundis Robinsoni spordikarjääri PJC-s. 1941. aasta kevadsemestril lahkus Robinson oma ema ja Isumi kahtluste kiuste kolledžist enne lõpetamist. Ta asus tööle valitsuse Riikliku Noorsooameti (NYA) spordidirektori assistendina Atascaderos, Californias.

Pärast seda, kui valitsus lõpetas NYA juhtimise, sõitis Robinson 1941. aasta sügisel Honolulusse jalgpalli mängima. Ta mängis poolprofessionaalse, rassiliselt integreeritud Honolulu Bears'i eest. Pärast lühikest hooaega naasis Robinson 1941. aasta detsembris Californiasse. Seal proovis ta karjääri Pacific Coast Football League'i Los Angeles Bulldogs'i jooksjana. Selleks ajaks oli aga juba toimunud Jaapani rünnak Pearl Harborile. Rünnak pani Ameerika Ühendriigid astuma Teise maailmasõja. See lõpetas Robinsoni jalgpallikarjääri.

Sõjaline karjäär

1942. aastal kutsuti Robinson teenistusse ja määrati segregatsiooniarmee ratsaväeüksusesse Fort Riley's, Kansases. Kuna Robinsonil ja mitmel teisel mustanahalisel sõduril olid vajalikud nõuded, taotlesid nad sisseastumist ohvitserikandidaatide kooli (OCS), mis asus tollal Fort Riley's. Kuigi armee poliitika oli lubanud mustanahalistel kandideerida OCSi alates 1941. aasta juulist, lükkusid Robinsoni ja tema kolleegide taotlused mitu kuud edasi. Pärast poksimeistri Joe Louise (kes oli siis Fort Riley's paigutatud) proteste ja Truman Gibsoni (tollane sõjaministri tsiviilabiline) abi, võeti mehed OCSi vastu. See ühine sõjaline kogemus lõi Robinsoni ja Louise'i vahel sõpruse. Pärast OCS-i lõpetamist määrati Robinson 1943. aasta jaanuaris teise leitnandina. Varsti pärast seda olid Robinson ja Isum kihlatud.

Pärast teenistusse saamist viidi Robinson Texases asuvasse Fort Hoodi. Seal liitus ta 761. tankipataljoniga "Mustad Pantrid". Fort Hoodis olles kasutas Robinson sageli oma nädalavahetuse puhkust, et külastada Rev. Karl Downsi, Sam Hustoni kolledži (nüüd Huston-Tillotsoni Ülikool) presidenti lähedalasuvas Austinis, Texases. Downs oli Robinsoni pastor Scott United Methodist Churchis, kui Robinson käis PJCs.

Üks sündmus 1944. aasta juulis peatas Robinsoni sõjaväelise karjääri. Kui Robinson ootas haiglatestide tulemusi, mis olid tehtud tema nooremõppes vigastatud pahkluu kohta, istus ta koos ühe ohvitseri naise naisega sõjaväebussi. Kuigi armeel oli oma eraldamata bussiliin, käskis bussijuht Robinsonil bussi tagaossa istuda. Robinson keeldus. Bussijuht taganes. Kui ta oli aga jõudnud bussi lõppu, sai ta sõjaväepolitsei, kes võttis Robinsoni vahi alla. Robinson rääkis hiljem ametnikule, et ametnik ja tema abiline küsitlesid teda rassistlikult. Seejärel soovitas ohvitser Robinsoni sõjakohtusse saata. Pärast seda, kui Robinsoni ülem 761. pataljonis Paul L. Bates keeldus seda kohtumenetlust lubamast, viidi Robinson üle 758. pataljoni. Sealne komandör lubas kiiresti, et Robinsoni süüdistatakse mitmetes rikkumistes, sealhulgas muu hulgas avalikus joobes - kuigi Robinson ei joonud.

1944. aasta augustis toimunud sõjatribunali ajaks oli Robinsoni vastu esitatud süüdistusi vähendatud kahele süüdistusele, milleks oli ülekuulamise ajal toimunud allumatus (tema eest vastutava isiku vastu minek). Robinsoni mõistis üheksa ohvitserist koosnev täiskoosseis õigeks. Kuigi tema endisest üksusest, 761. tankipataljonist, sai esimene mustanahaline tankiüksus, mis osales Teises maailmasõjas lahingutegevuses, takistas Robinsoni sõjakohtu otsus teda nendega kaasa minemast. Ta ei näinud sõjas kunagi lahingutegevust. Pärast õigeksmõistvat otsust viidi ta Kentuckys asuvasse Breckinridge'i laagrisse. Seal teenis ta sõjaväe kergejõustiku treenerina, kuni sai 1944. aasta novembris auväärse lahkumispalga. Seal olles kohtus Robinson ühe endise Kansas City Monarchs'i mängijaga Negro American League'ist. Mängija julgustas Robinsoni kirjutama Monarchs'ile ja paluma proovilepanekut. Robinson järgis endise mängija nõuannet ja kirjutas Monarchsi kaasomanikule Thomas Bairdile.

Sõjaväejärgne

Pärast sõjaväest lahkumist naasis Robinson lühikeseks ajaks oma vanasse jalgpalliklubisse Los Angeles Bulldogs. Seejärel võttis Robinson vastu oma vana sõbra ja pastori Rev. Karl Downsi pakkumise olla Austinis asuva Sam Hustoni kolledži spordidirektor. Kool kuulus sel ajal Southwestern Athletic Conference'i. Selle ametikoha hulka kuulus ka kooli korvpallimeeskonna treenimine hooajal 1944-45. Alustava programmina proovisid korvpallimeeskonda vähe õpilasi. Robinson pidi isegi mõnes treeningmängus mängima. Kuigi tema meeskonnad jäid vastastest alla, austati Robinsoni kui treenerit, kes pani oma mängijaid väga kõvasti tööd tegema. Ta pälvis muu hulgas lugupidamise Langstoni ülikooli korvpallurilt Marques Haynesilt, kes oli tulevane Harlem Globetrotteri liige.

Pesapalli karjäär

Negro liigad

1945. aasta alguses, kui Robinson õppis Sam Hustoni kolledžis, saatis Kansas City Monarchs talle kirjaliku pakkumise mängida professionaalset pesapalli neegriliigas. Robinson võttis lepingu vastu 400 dollari (2020. aasta dollarites 5567 dollarit) eest kuus. See oli tema jaoks tol ajal suur tehing. Ta mängis Monarchsis hästi, kuid Robinson oli sellest kogemusest häiritud. Ta oli kolledžis mängides harjunud struktuuriga. Negro liigade organiseerimatus ja hasartmänguhuvide aktsepteerimine häiris teda. Ka reisiplaan tekitas stressi tema suhetele Isumiga. Nad said nüüd suhelda ainult kirja teel. Kokku mängis Robinson 47 mängu Monarchs'i eest shortstop'ina. Ta lõi .387, viis kodulööki ja varastas 13 baasi. Ta mängis ka 1945. aasta Negro League All-Star Game'is (kus tal ei olnud viie löögi jooksul ühtegi tabamust).

Hooaja jooksul proovis Robinson võimaliku kõrgliiga huvi. Boston Red Sox korraldas 16. aprillil 1945 Fenway Parkis Robinsoni ja teiste mustanahaliste mängijate proovitreeningu. Prooviüritus oli siiski peamiselt selleks, et Bostoni võimsat linnavolinikku Isadore Muchnickit rõõmustada. Isegi kui tribüünid olid piiratud juhtkonnaga, sai Robinson rassistlikke kommentaare. Robinson lahkus proovitegemisest alandatult. Rohkem kui neliteist aastat hiljem, 1959. aasta juulis, sai Red Soxist viimane kõrgliiga meeskond, kes integreeris oma mängijaid.

Teised meeskonnad olid aga tõsisemalt huvitatud mustanahalise pallimängija palkamisest. 1940. aastate keskel hakkas Branch Rickey, klubi president ja Brooklyn Dodgersi üldjuht, otsima neegriliigast võimalikku täiendust Dodgersi nimekirja. Rickey valis Robinsoni välja afroameeriklastest mängijate nimekirjast. Ta intervjueeris Robinsoni võimaliku määramise eesmärgil Brooklyni International League'i farmklubisse Montreal Royals. Rickey oli eriti huvitatud sellest, et tema tulevane palgatud mängija suudaks taluda rassistlikku väärkohtlemist, mida ta peaks saama. Kuulsas kolmetunnises arutelus 28. augustil 1945 küsis Rickey Robinsonilt, kas ta suudab rassilise vihkamisega silmitsi seista, ilma et ta vihaselt reageeriks. See oli murettekitav, sest Robinson oli varem vaielnud õiguskaitseametnikega PJC-s ja sõjaväes. Robinson oli šokeeritud: "Kas te otsite neegrit, kes kardab vastu hakata?" Rickey vastas, et ta vajab neegrimängijat, "kellel on piisavalt julgust, et mitte vastu hakata". Pärast seda, kui Robinson oli lubanud, et ta "keerab rassistlike pilkade suhtes teise põse", nõustus Rickey temaga 600 dollari eest kuus lepingu sõlmima.

Ta sundis Robinsoni seda kokkulepet esialgu saladuses hoidma. Rickey kohustus Robinsoni ametlikult allkirjastama enne 1. novembrit 1945. aastal. 23. oktoobril teatati, et Robinson määratakse 1946. aasta hooajaks Royals'ile. Samal päeval kirjutas Robinson Royalsi ja Dodgersi ametnike juuresolekul oma lepingu Royalsiga alla. Hiljem "Noble Experiment" nime all tuntud Robinson oli esimene mustanahaline pesapallur International League'is alates 1880. aastatest. Robinson ei olnud tingimata parim mängija neegriliigas. Mustanahalised mängijad Satchel Paige ja Josh Gibson olid ärritunud, kui Robinson valiti esimeseks.

Rickey pakkumine võimaldas Robinsonil jätta Monarchid ja nende pikad bussisõidud seljataha. Ta läks koju Pasadenasse. Selle aasta septembris sõlmis ta lepingu Chet Breweri Kansas City Royalsiga. See oli hooajajärgne meeskond California Winter League'is. Hiljem samal hooajal käis ta teise meeskonnaga Lõuna-Ameerikas ringreisil. Tema kihlatu Isum töötas tema äraolekul New Yorgis meditsiiniõena. 10. veebruaril 1946 abiellusid Robinson ja Isum oma vana sõbra, pastor Karl Downsi poolt.

Väikesed liigad

1946. aastal saabus Robinson Floridas Daytona Beachile kevadisele treeningule, kus ta mängis AAA klassi International League'i Montreal Royals'i meeskonnas. Robinsoni viibimine seal ärritas inimesi rassiliselt tundlikus Floridas. Tal ei lubatud koos meeskonnakaaslastega meeskonnahotellis ööbida. Selle asemel elas ta kohaliku mustanahalise poliitiku kodus. Kuna Dodgersi meeskonnale ei kuulunud kevadine treeningkompleks, kontrollisid ajakava piirkonna linnad. Mõned neist linnadest ei lubanud ühtegi üritust, kus osalesid Robinson või Johnny Wright, teine mustanahaline mängija, kelle Rickey oli jaanuaris Dodgersi juurde palgatud. Sanfordis, Floridas, ütles politseiülem, et ta tühistab mängud, kui Robinson ja Wright ei lõpeta seal treeninguid. Selle tõttu saadeti Robinson tagasi Daytona Beachile. Jacksonville'is lukustati staadion mängupäeval ilma hoiatuseta. Selle korraldas linna parkide ja avaliku vara direktor. DeLandis tühistati päevane mäng väidetavalt halva elektrivalgustuse tõttu.

Pärast seda, kui Rickey oli kohalike ametnikega palju rääkinud, lubati Royalsil korraldada Daytona Beachil mäng, milles Robinson osales. Robinson tegi oma Royalsi debüüdi Daytona Beachi City Island Ballparkis 17. märtsil 1946. aastal. Tegemist oli näitemänguga Dodgersi vastu. Selle mänguga sai Robinsonist esimene afroameeriklane, kes mängis avalikult väiksema liiga meeskonna eest ja suurema liiga meeskonna vastu pärast seda, kui 1880. aastatel oli kehtestatud pesapalli värviliin. Hiljem kevadisel treeningul, pärast mõningaid mõnevõrra kehvemaid esitusi, viidi Robinson lühikeselt stoppmängijalt teisele baasile. See võimaldas tal teha lühemaid viskeid esimesele baasile. Robinsoni tulemused paranesid peagi. 18. aprillil 1946 toimus Roosevelti staadionil Jersey City Giantsi hooaja avavõistlus Montreali Royals'i vastu. See mäng oli Royals'i Jackie Robinsoni esimene profimäng. Oma viies mängus oli Robinsonil neli tabamust, sealhulgas kolme jooksu pikkune kodune jooks. Samuti viskas ta neli jooksu, tõi kolm ja varastas kaks baasi Royals'i 14:1 võidu puhul. Robinson juhtis sel hooajal International League'i keskmist löögikeskmist ja väljalangevust 0,985,. Ta nimetati liiga kõige väärtuslikumaks mängijaks. Kuigi ta seisis reisidel sageli silmitsi vihkamisega (Royals oli näiteks sunnitud lõunapoolse tuuri ära jätma), toetasid Montreali fännid Robinsoni. Sõltumata sellest, kas fännid toetasid või olid tema vastu, aitas Robinsoni väljakul olemine kaasa külastatavusele. Rohkem kui miljon inimest käis 1946. aastal Robinsoni mängudel. See arv oli International League'i jaoks hämmastavalt suur. 1946. aasta sügisel, pärast pesapallihooaega, naasis Robinson koju Californiasse ja mängis lühikest aega Los Angeles Red Devils'i profikorvpalli.

Suuremad liigad

Värvibarjääri ületamine (1947)

Järgmisel aastal, kuus päeva enne 1947. aasta hooaja algust, tõi Dodgers Robinsoni kõrgliigasse. Eddie Stanky mängis Dodgersi teise baasi eest. Nii et Robinson mängis oma esimese kõrgliigahooaja esimese baasimehena. 15. aprillil 1947 mängis Robinson Ebbets Fieldil 26 623 pealtvaataja ees oma esimese Major League'i mängu. Rohkem kui 14 000 mustanahalist fänni osales mängus. Ta ei saanud ühtegi baasihiti, kuid Dodgers võitis 5-3. Robinsonist sai esimene mängija alates 1880. aastatest, kes murdis avalikult baseballi kõrgliiga värviliini. Mustanahalised fännid hakkasid Dodgersit vaatama, kui nad linna tulid, eirates oma Negro League'i meeskondi.

Robinsoni tõusmine kõrgliigasse sai ajalehtedes ja valgete kõrgliigamängijate seas üldiselt positiivse, kuigi vastuolulise vastuvõtu. Dodgeri klubihoones valitsesid siiski rassilised pinged. Mõned Dodgeri mängijad andsid mõista, et pigem istuvad nad välja, kui mängivad koos Robinsoniga. Võimalik probleem lõppes, kui Dodgersi ülemused Robinsoni kaitsesid. Manager Leo Durocher ütles meeskonnale: "Mind ei huvita, kas mees on kollane või must või kas tal on triibud nagu kuradi sebral. Ma olen selle meeskonna mänedžer ja ma ütlen, et ta mängib. Veelgi enam, ma ütlen, et ta võib meid kõiki rikkaks teha. Ja kui keegi teist ei suuda seda raha kasutada, siis ma hoolitsen selle eest, et teid kõiki vahetataks."

Robinsoni pilkasid ka vastasmeeskonnad. Mõned, eriti St. Louis Cardinals, ütlesid, et nad streikivad, kui Robinson mängib. Rahvusliiga president Ford Frick ja pesapalli komissar Happy Chandler ütlesid, et kõik streikivad mängijad peatatakse. Robinsonist sai vastaste (eriti Cardinals'i) karmi füüsilise mängu sihtmärk. Ükskord sai ta jalga seitsmetollise lõikehaava. 22. aprillil 1947 nimetasid Dodgersi ja Philadelphia Philliesi vahelise mängu ajal Philliesi mängijad Robinsoni oma pingilt "neegrile". Nad karjusid, et ta peaks "tagasi puuvillapõldudele minema". Rickey meenutas hiljem, et Philliesi mänedžer Ben Chapman "tegi rohkem kui keegi teine, et ühendada Dodgersid. Kui ta valas välja selle jada vastutustundetuid solvanguid, tugevdas ja ühendas ta kolmkümmend meest."

Robinson sai suurt toetust mitmetelt kõrgliiga mängijatelt. Dodgersi meeskonnakaaslane Pee Wee Reese tuli kord Robinsoni kaitseks kuulsa repliigiga: "Meest võib vihata mitmel põhjusel. Värv ei ole üks neist." 1948. aastal pani Reese oma käe Robinsoni ümber, vastuseks fännidele, kes karjusid Robinsoni peale enne Cincinnati mängu rassilisi solvanguid. Kunstnik William Behrendsi kuju, mis esitleti KeySpan Parkis 1. novembril 2005, näitab seda sündmust, kujutades Reese'i kätt Robinsoni ümber. Juudi pesapallitäht Hank Greenberg, kes pidi oma karjääri jooksul tegelema rassistlike solvangutega, julgustas samuti Robinsoni. Pärast seda, kui ta oli ühel korral Robinsoniga esimesel baasil kokku põrganud, sosistas Greenberg Robinsonile paar sõna kõrva. Robinson ütles hiljem, et need olid "julgustavad sõnad". Greenberg oli talle öelnud, et parim viis vastasmängijate solvangute vastu on neid väljakul peksta.

Robinson lõpetas hooaja 12 koduse jooksu, 29 varguse, keskmiselt 297 löögi, 427 söödu ja 125 jooksu. Tema saavutused tõid talle esimese Major League Baseballi aasta uustulnuka auhinna (eraldi National League ja American League Rookie of the Year auhindu anti alles 1949. aastal).

MVP, tunnistused kongressis ja filmibiograafia (1948-1950)

Pärast seda, kui Stanky vahetati 1948. aasta märtsis Boston Bravesi vastu, võttis Robinson teise baasi üle. Seal oli ta aasta väljalangevusprotsent .980 (National League'is teisel kohal Stanky järel). Robinsoni löögikeskmine oli hooaja jooksul 0,296 ja ta varastas 22 baasi. 29. augustil 1948 toimunud 12:7 võidumängus St. Louis Cardinals'i vastu lõi ta ühe ja sama mängu jooksul ühe koduse jooksu, ühe kolmiku, ühe topelt- ja ühe üksikmängu. Dodgers tõusis 1948. aasta augusti lõpus lühikeseks ajaks National League'i esikohale, kuid jäi hooaja lõpus kolmandaks. Braves võitis seejärel liiga tiitli ja kaotas World Series'is Cleveland Indiansile.

Rassiline surve Robinsonile vähenes 1948. aastal, kui mitmed teised mustanahalised mängijad jõudsid kõrgliigasse. Larry Doby (kes ületas 5. juulil 1947 Ameerika liigas värvibarjääri) ja Satchel Paige mängisid Cleveland Indiansis. Dodgersil oli peale Robinsoni veel kolm musta mängijat. 1948. aasta veebruaris sõlmis ta Dodgersiga 12 500 dollari suuruse lepingu. Kuigi see oli suur summa, oli see vähem, kui Robinson väljaspool hooaega teenis. Tal oli vaudeville'i tuur, kus ta vastas etteantud pesapalli küsimustele, ja kõneturnee lõunas. Turniiride vahel oli tal operatsioon paremal pahkluu. Oma hooajaväliste ürituste tõttu läks Robinson treeninglaagrisse kolmkümmend kilo ülekaaluga. Ta kaotas kaalu treeninglaagri ajal, kuid dieedi tõttu jäi ta löömisel nõrgaks.

1949. aasta kevadel pöördus Robinson löögiabi saamiseks Dodgersi nõunikuna töötava Hall of Fame'i mängija George Sisleri poole. Sisleri nõuandel veetis Robinson tunde löögitehnika juures, õppides lööma palli paremale väljakule. Sisler õpetas Robinsoni otsima kiirpalli. Tema teooria oli, et siis on lihtsam kohaneda aeglasema kõverpalliga. Robinson märkis ka, et "Sisler näitas mulle, kuidas lõpetada kopsutamine, kuidas kontrollida oma svingi kuni sekundi viimase murdosa lõpuni". Õpetus aitas Robinsonil tõsta oma löögikordaja keskmist 1948. aasta .296-lt 1949. aastal .342-le. Lisaks paremale löögikeskmisele varastas Robinson sel hooajal 37 baasi, oli liigas teine nii topelt- kui ka kolmikmängude poolest ning tegi 124 löögijooksu ja 122 jooksu. Selle tulemuse eest teenis Robinson National League'i kõige väärtuslikuma mängija auhinna. Pesapallifännid valisid Robinsoni ka 1949. aasta All-Star Game'i algavaks teiseks baasimeheks. See oli esimene All-Star Game, kus osalesid ka mustanahalised mängijad.

Samal aastal jõudis Buddy Johnsoni Robinsonist kirjutatud laul "Did You See Jackie Robinson Hit That Ball?" edetabelis 13. kohale. Count Basie salvestas kuulsa versiooni. Sel aastal võitis Dodgers National League'i tiitli, kuid kaotas 1949. aasta maailmameistrivõistlustel viie mängu järel New York Yankeesile.

1949. aasta suvel oli häiriv asjaolu, mida Robinson ei tahtnud. Juulis kutsuti ta Ameerika Ühendriikide esindajatekoja Ameerika Ühendriikides tegutseva Ameerika Ühendriikides tegutsemise vastu võitlemise komisjoni (HUAC) ette tunnistama afroameerika sportlase ja näitleja Paul Robesoni aprillis öeldud asjade kohta. Robinson ei tahtnud tunnistusi anda, kuid lõpuks nõustus ta seda tegema. Ta kartis, et see võib mõjutada tema karjääri, kui ta ei anna tunnistusi.

1950. aastal juhtis Robinson Rahvusliigas teise baasimehe tehtud topeltmängude arvu 133-ga. Tema palk oli sel aastal kõrgeim, mida ükski Dodger oli seni saanud: 35 000 dollarit (364 474 dollarit 2020. aasta dollarites). Ta lõpetas aasta 99 jooksu, 0,328 löögikeskmisega ja 12 varastatud baasiga. Sel aastal ilmus Robinsoni elust filmibiograafia "Jackie Robinsoni lugu". Robinson mängis filmis iseennast ja näitleja Ruby Dee mängis Rachael "Rae" (Isum) Robinsoni. Projekt oli edasi lükatud, kui filmi produtsendid ei kuulanud kahe Hollywoodi stuudio nõudmisi. Stuudiod tahtsid, et filmis oleksid stseenid, kus Robinsoni õpetab pesapalli mängima valge mees. New York Times kirjutas, et Robinson, "kes teeb seda haruldast asja, et mängib filmi peaosas iseennast, näitab rahulikku kindlustunnet ja rahulikkust, mida paljud Hollywoodi staarid võiksid kadestada".

Robinsoni Hollywoodi näitlemine ei meeldinud aga Dodgersi kaasomanikule Walter O'Malleyleyle. Ta nimetas Robinsoni "Rickey primadonnaks". 1950. aasta lõpus lõppes Rickey leping Dodgersi meeskonna presidendina. Olles häiritud paljudest erimeelsustest O'Malley'ga ja ilma lootuseta saada uuesti Dodgersi presidendiks, lunastas Rickey oma veerandi suuruse rahalise osaluse meeskonnas. See jättis O'Malleyleyle täieliku kontrolli meeskonna üle. Seejärel sai Rickeyst Pittsburgh Piratesi peadirektor. Robinson oli sündmuste pöörde üle pettunud ja kirjutas Rickeyle, keda ta pidas isakujuks, kirja. Selles kirjutas ta: "Sõltumata sellest, mis minuga tulevikus juhtub, saab kõik panna selle arvele, mida sina oled teinud, ja usu mind, ma hindan seda."

Võistlused ja välishuvid (1951-1953)

Enne 1951. aasta hooaega pakkus O'Malley Robinsonile Montreali Royals'i mänedžeri tööd, mis algas Robinsoni mängijakarjääri lõppedes. O'Malleyt tsiteeris Montreal Standard: "Jackie ütles mulle, et tal oleks nii hea meel kui ka au selle mänedžeri ametikohaga tegeleda." Kuid aruanded erinesid selles osas, kas ametikohta kunagi ametlikult pakuti.

1951. aasta hooajal oli Robinson teist aastat järjest National League'i edetabeli liider 137 topeltmänguga. Samuti hoidis ta Dodgersi 1951. aasta esikoha lähedal. Hooaja viimases mängus, 13. inningil, lõi ta mängu võrdseks ja võitis seejärel mängu 14. iningil kodulöögiga. See sundis mängima playoffi New York Giantsiga, mille Dodgers kaotas.

Vaatamata Robinsoni kangelaslikkusele hooajal, kaotasid Dodgersi tiitli Bobby Thomsoni kuulsa kodulöögi tõttu, mis on tuntud kui "Shot Heard 'Round the World" (löök, mida kuuldi kogu maailmas) 3. oktoobril 1951. aastal. Oma masendust ületades jälgis Robinson kohusetundlikult Thomsoni jalgu, et ta puudutaks kõiki aluseid. Dodgersi spordisaatejuht Vin Scully märkis hiljem, et see intsident näitas, "kui suur võistleja Robinson oli". Ta lõpetas hooaja 106 punktiga, löögikeskmisega .335 ja 25 varastatud baasiga.

Robinsonil oli 1952. aastal tema jaoks keskmine aasta. Ta lõpetas aasta 104 jooksuga, löögikeskmisega .308 ja 24 varastatud baasiga. Ta saavutas siiski oma karjääri kõrgeima löögipositsiooni, milleks oli .436. Dodgers parandas oma eelmise aasta tulemusi, võites Rahvusliiga tiitli, enne kui kaotas 1952. aasta maailmameistrivõistlustel New York Yankeesile seitsmes mängus. Sel aastal esitas Robinson telesaates "Noored tahavad teada" väljakutse Yankees'i üldjuhile George Weissile tema meeskonna rassilise rekordi kohta. Yankees polnud veel mustanahalist mängijat palgale võtnud. Spordiajakirjanik Dick Young, keda Robinson nimetas "bigotiks", ütles: "Kui Jackie's oli üks viga, siis oli see tavaline. Ta uskus, et kõik ebameeldiv, mis temaga juhtus, juhtus tema mustanahalisuse tõttu." 1952. aasta hooaeg oli viimane aasta, mil Robinson oli igapäevane stardimängija teisel baasil. Pärast seda mängis Robinson esimesel, teisel ja kolmandal baasil, shortstopil ja väljal, kusjuures Jim Gilliam, teine mustanahaline mängija, võttis igapäevase teise baasi kohustused üle. Robinsoni huvid hakkasid nihkuma väljavaate suunas, et ta saaks treenida kõrgliiga meeskonda. Ta lootis saada kogemusi Puerto Rico talveliigas treeneritöödel. Kuid New York Posti andmetel ei lubanud volinik Happy Chandler seda taotlust.

1953. aastal oli Robinsonil 109 jooksu, 0,329 löögikeskmine ja 17 vargust. 1953. aastal viis ta Dodgersi taas National League'i tiitlivõistlusele (ja kaotas taas World Series'i Yankeesile, seekord kuues mängus). Robinsoni jätkuv edu tõi kaasa terve rea tapmisähvardusi. Ta ei takistanud siiski rassiküsimustest avalikult rääkimast. Sel aastal oli ta ajakirja Our Sports toimetaja. See oli ajakiri, mis keskendus neegrite spordiküsimustele. Ajakirjas ilmus ka Robinsoni vana sõbra Joe Louise'i artikkel golfiväljakute segregatsiooni kohta. Robinson kritiseeris avalikult ka segregatsiooni aluseks olevaid hotelle ja restorane, mis teenindasid Dodgeri organisatsiooni. Mitmed neist kohtadest integreerusid selle tulemusena, sealhulgas viie tärnihotell Chase Park Hotel St. Louis'is.

Maailmameistrivõistlused ja pensionilejäämine (1954-1956)

1954. aastal oli Robinsonil 62 jooksu, 0,311 löögikordaja ja 7 vargust. Tema parim päev plaadil oli 17. juuni, kui ta lõi kaks kodulööki ja kaks topeltmängu. Järgmisel sügisel võitis Robinson oma ainsa meistritiitli, kui Dodgers võitis 1955. aasta maailmameistrivõistlustel New York Yankeesi. Kuigi meeskond oli edukas, oli 1955. aasta Robinsoni individuaalse karjääri halvim aasta. Ta tabas .256 ja varastas vaid 12 baasi. Dodgers proovis Robinsoni väljakul ja kolmanda baasimehena. Nad tegid seda tema vähenevate võimete tõttu ja kuna Gilliam oli teisel baasil väljakujunenud. Robinson, kes oli siis 37-aastane, jättis vahele 49 mängu ja ei mänginud World Seriesi 7. mängus. Robinson jättis mängu vahele, sest mänedžer Walter Alston otsustas mängida Gilliami teisel ja Don Hoaki kolmandal baasil. Samal hooajal sai Dodgersi Don Newcombe'ist esimene mustanahaline major league'i viskaja, kes võitis aasta jooksul kakskümmend mängu.

1956. aastal oli Robinsonil 61 jooksu, 0,275 löögikeskmine ja 12 vargust. Selleks ajaks olid tal hakanud ilmnema diabeedi tagajärjed. Ta kaotas ka huvi professionaalse pesapalli mängimise või juhtimise vastu. Pärast hooaega vahetas Dodgers Robinsoni peakonkurendi New York Giantsiga Dick Littlefieldi ja 35 000 dollari eest. Vahetust ei viidud siiski kunagi lõpule. Dodgersi teadmata oli Robinson juba leppinud Chock full o'Nuts'i presidendiga kokku, et lõpetab pesapalli ja asub ettevõtte juhtivtöötajaks. Kuna Robinson oli kaks aastat varem müünud eksklusiivsed õigused mis tahes pensionile jäämise loole ajakirjale Look. Tema pensionilejäämise otsus avalikustati ajakirja, mitte Dodgersi organisatsiooni kaudu.

Jackie Robinsoni koomiksi kaane, number #5, 1951

Robinsoni mõju

Robinsoni debüüt kõrgliigas tegi lõpu peaaegu kuuskümmend aastat kestnud segregatsioonile professionaalses pesapallis, mida tuntakse pesapalli värviliinina. Pärast Teist maailmasõda viisid ka mitmed teised jõud riiki mustanahaliste suurema võrdsuse suunas. Nende hulka kuulus rohkem afroameeriklaste kolimine põhja, kus nende poliitiline mõju kasvas. President Harry Truman viis 1948. aastal läbi sõjaväe segregatsiooni kaotamise. Robinsoni murdmine pesapalli värviliinist ja tema professionaalne edu sümboliseerisid neid suuremaid muutusi ja näitasid, et võitlus võrdsuse eest oli midagi enamat kui lihtsalt poliitiline küsimus. Martin Luther King jr. ütles, et ta oli "legend ja sümbol oma ajas" ning et ta "vaidlustas sallimatuse ja pettumuse tumedad taevad". Ajaloolase Doris Kearns Goodwini sõnul olid Robinsoni "jõupingutused monumentaalne samm kodanikuõiguste revolutsioonis Ameerikas ... [Tema] saavutused võimaldasid mustanahalistel ja valgetel ameeriklastel olla üksteise suhtes lugupidavamad ja avatumad ning hinnata rohkem igaühe võimeid."

Ta alustas oma kõrgliigakarjääri mõnevõrra vanemas eas, kahekümne kaheksa-aastaselt, ja mängis vaid kümme hooaega. Kogu tema karjäär kulges Brooklyn Dodgersi meeskonnas. Tema karjääri jooksul mängisid Dodgersid kuues World Series'is ja Robinson ise osales kuues All-Star Games'is. 1999. aastal nimetati ta pärast oma surma Major League Baseballi All-Century Team'ile.

Robinsoni karjääri peetakse üldiselt alguseks "pika palli" järgsele ajastule baseballis, kus vajadus jõulukate järele asendus tasakaalustatud rünnakustrateegiaga, mis kasutas jalalöögi kiirust, et luua jooksu läbi baserunningu. Robinson näitas nii löögivõimet kui ka kiirust, mis oli osa uuest ajastust. Kümnest hooajast kuuel korral saavutas ta üle 100 jooksu (1947-1953 keskmiselt üle 110 jooksu), tema karjääri löögikeskmine oli 0,311, löögipunktide protsent 0,409, slugging-protsent 0,474 ja tal oli rohkem jalutuskäike kui strike-out'e (740 vs. 291). Robinson oli üks kahest mängijast, kellel oli ajavahemikus 1947-56 vähemalt 125 vargust ja samal ajal üle . 425 löögiprotsendi (Minnie Miñoso oli teine). Tal oli kokku 197 varastatud baasi, sealhulgas 19 kodust varastamist. Ükski neist ei olnud topeltvargus (kus mängijale, kes varastab koduvärava, aitab teine mängija, kes varastab samal ajal teise baasi). Autor David Falkner on Robinsoni nimetanud "kaasaegse baasivarguse isaks".

Ajalooline statistiline analüüs näitab, et Robinson oli silmapaistev väljakumängija kogu oma kümne aasta jooksul kõrgliigas ja peaaegu igal positsioonil, kus ta mängis. Pärast seda, kui Robinson mängis oma algaja hooaja esimesel baasil, veetis ta suurema osa oma karjäärist teise baasimehena. Ta oli 1950. ja 1951. aastal liigas teise baasi mängijate seas väljakupääsmeeste seas esikohal. Karjääri lõpus mängis ta umbes 2000 mänguringi kolmandal baasil ja umbes 1175 mänguringi väljal ning sai mõlemal alal hästi hakkama.

Robinson ütles enda kohta: "Mind ei huvita, kas ma meeldin või ei meeldi teile ... ma palun vaid seda, et te austaksite mind kui inimest." Robinsoni omaduste kohta väljakul ütles Leo Durocher: "Sa tahad meest, kes tuleb mängima. See mees ei tulnud lihtsalt mängima. Ta tuli, et sind võita. Ta tuli selleks, et suruda see kuradi nahkhiir otse sinu perse."

Pesapallijärgne elu

Robinson lahkus pesapallist 5. jaanuaril 1957. aastal. Hiljem samal aastal, kui ta oli kurtnud paljude füüsiliste probleemide üle, diagnoosisid arstid Robinsonil diabeedi. See haigus oli tabanud ka tema vendi. Robinson alustas insuliini süstimise kava. Tolleaegne meditsiini kvaliteet ei suutnud aga peatada tema keha lagunemist haiguse tõttu.

Esimesel aastal, kui ta 1962. aastal sai valitud Baseball Hall of Fame'i, palus Robinson valijatel mõelda ainult tema statistikat ja võimeid väljakul. Ta ei tahtnud, et nad mõtleksid tema kultuurilisele mõjule mängule. Ta valiti esimesel hääletusvoorul, saades esimeseks afroameeriklaseks, kes võeti Cooperstowni muuseumisse.

1965. aastal oli Robinson analüütikuna ABC Major League Baseball Game of the Week teleülekannetes. Ta oli esimene mustanahaline, kes seda tegi. 4. juunil 1972 võttis Dodgers tema vorminumbri 42 koos Roy Campanella (39) ja Sandy Koufaxi (32) numbritega pensionile. Aastatel 1957-1964 oli Robinson Chock full o'Nuts'i personali asejuht. Ta oli esimene mustanahaline, kes oli Ameerika suurettevõtte asepresident. Robinson pidas oma ärikarjääri alati afroameeriklaste asjaajamise edendamiseks äris. Robinson juhtis ka 1957. aastal värviliste inimeste edendamise riikliku ühingu (NAACP) miljoni dollari suurust Freedom Fund Drive'i. Ta oli organisatsiooni juhatuses kuni 1967. aastani. 1964. aastal aitas ta koos Harlemi ärimehe Dunbar McLauriniga asutada Freedom National Banki - Harlemis asuva afroameeriklaste omanduses oleva ja juhitava panga. Ta oli ka panga esimene juhatuse esimees. 1970. aastal asutas Robinson Jackie Robinson Construction Company, et ehitada elamuid madala sissetulekuga peredele.

Robinson osales aktiivselt poliitikas kogu oma pesapallijärgse elu jooksul. Ta nimetas end poliitiliselt sõltumatuks. Kuid ta oli mitmes küsimuses, sealhulgas Vietnami sõjas, konservatiivne (kord kirjutas ta Martin Luther Kingile, Jr. et kaitsta Johnsoni administratsiooni sõjalist poliitikat). Pärast Richard Nixoni toetamist 1960. aasta presidendivalimistel John F. Kennedy vastu kiitis Robinson hiljem Kennedy seisukohti kodanikuõiguste küsimuses. Seejärel toetas ta 1968. aastal Hubert Humphrey'd Nixoni vastu. 1964. aastal sai Robinsonist üks kuuest Nelson Rockefelleri vabariiklaste presidendikampaania riiklikust direktorist. Hiljem sai temast kogukonnaküsimuste eriassistent, kui Rockefeller 1966. aastal New Yorgi kuberneriks tagasi valiti.

Robinson esines viimast korda avalikkuse ees 15. oktoobril 1972. Ta viskas piduliku esimese viske enne World Series'i 2. mängu. Ta võttis vastu plaadi, millega austati tema MLB-debüüdi 25. aastapäeva, kuid ütles ka: "Mul on tohutult rohkem rõõmu ja uhkust, kui ma ühel päeval vaatan seda kolmanda baasi treeneri rida ja näen, et pesapallis juhib mustanahaline nägu." See soov täitus alles pärast Robinsoni surma. Pärast 1974. aasta hooaega andis Cleveland Indians oma treeneriameti Frank Robinsonile (ei ole sugulane), Hall of Fame'ile kuuluvale mängijale, kes treenis veel kolme meeskonda. Vaatamata nende kahe Robinsoni ja teiste mustanahaliste mängijate edule on afroameeriklaste arv Major League Baseballis alates 1970. aastatest vähenenud.

Perekonna elu ja surm

Pärast seda, kui Robinson oli pesapallist loobunud, tegi tema abikaasa Rachel Robinson karjääri akadeemilise meditsiiniõe alal. Temast sai Yale'i õenduskooli dotsent ja Connecticuti vaimse tervise keskuse õendusjuht. Ta oli ka Freedom National Banki juhatuse liige kuni selle sulgemiseni 1990. aastal. Tal ja Jackie'l oli kolm last: Jackie Robinson Jr. (sündinud 18. novembril 1946), Sharon Robinson (sündinud 13. jaanuaril 1950) ja David Robinson (sündinud 14. mail 1952).

Robinsoni vanim poeg Jackie Robinson Jr. oli lapsepõlves emotsionaalsete probleemidega. Ta läks varakult eripedagoogi. Ta astus armeesse, et otsida distsiplineeritud keskkonda. Ta teenis Vietnami sõjas. Ta sai 19. novembril 1965. aastal lahingutegevuses haavata. Pärast teenistusest vabastamist võitles ta narkoprobleemidega. Robinson Jr. lõpetas lõpuks raviprogrammi Daytop Village'is Seymouris, Connecticutis. Temast sai asutuse nõustaja. 17. juunil 1971, 24-aastaselt, hukkus ta autoõnnetuses. Kogemus oma poja narkosõltuvusest muutis Robinson vanemast inimese, kes võitles kogu ülejäänud elu narkootikumide vastu.

Robinson ei elanud kaua pärast oma poega. Probleemid südamehaiguse ja diabeediga tegid Robinsoni nõrgaks. Ta oli keskeas peaaegu pime. 24. oktoobril 1972 suri ta kodus Stamfordis, Connecticutis, viiekümne kolme aasta vanusena südameataki tagajärjel. Robinsoni matusetalitusele 27. oktoobril 1972 New Yorgi Riverside'i kirikus tuli 2500 inimest. Paljud tema endised meeskonnakaaslased ja teised kuulsad mustanahalised pesapallurid olid kandjateks. Petseri Jesse Jackson pidas mälestusõnu. Kümned tuhanded inimesed ääristasid rongkäigu marsruuti, mis järgnes Robinsoni hauaplatsile Cypress Hills Cemetery's New Yorgis Brooklyni linnas. Seal on ta maetud oma poja Jackie ja ämma Zellee Isumi kõrvale. Läbi kalmistu kulgeb ka Jackie Robinsoni parktee.

Pärast Robinsoni surma asutas tema lesk Jackie Robinsoni fondi, mille ametnikuks ta on ka 2010. aastal. 15. aprillil 2008 teatas ta, et 2010. aastal avab sihtasutus Jackie'ile muuseumi Lower Manhattanil. Robinsoni tütrest Sharonist sai ämmaemand, pedagoog, MLB haridusprogrammide direktor ja kahe raamatu autor oma isa kohta. Tema noorim poeg David, kellel on kümme last, on kohvikasvataja ja sotsiaalne aktivist Tansaanias.

Robinsoni perekonna hauaplats Cypress Hills'i kalmistul. Robinson on maetud oma ämma Zellee Isumi ja tema poja Jackie Robinson juuniori kõrvale.

Auhinnad ja tunnustused

1947. aastal läbi viidud küsitluse kohaselt oli Robinson Bing Crosby järel teine kõige populaarsem mees riigis. 1999. aastal nimetas ajakiri Time ta oma 20. sajandi 100 tähtsaima inimese nimekirja. Samuti oli ta 1999. aastal Sporting Newsi 100 suurima pesapalluri nimekirjas 44. kohal. Ta valiti Major League Baseballi kogu sajandi meeskonda, kus ta sai teise baasimehe seas kõige rohkem hääli. Baseballikirjanik Bill James paigutas Robinsoni New Bill James Historical Baseball Abstract'is kõigi aegade 32. parimaks mängijaks, lähtudes tema saavutustest väljakul. James märkis, et Robinson oli kogu oma karjääri jooksul üks liiga parimaid mängijaid. Robinson kuulus 1984. aastal UCLA kergejõustiku kuulsuste saali 25 esimese liikme hulka. 2002. aastal lisas Molefi Kete Asante Robinsoni oma 100 suurima afroameeriklase nimekirja. Robinsoni on autasustanud ka Ameerika Ühendriikide postiteenistus kolmel erineval postmargil, aastatel 1982, 1999 ja 2000.

Pasadena linn on Robinsoni mitmel viisil tunnustanud. Rose Bowli kõrval asuvas Brookside'i pargis on Jackie Robinsoni väljak ja staadion, mille nimi on Jackie Robinson Field. Linna humanitaarteenuste osakonnale kuulub Jackie Robinsoni keskus, mis on kogukonna teavituskeskus, mis pakub diabeedi varajast avastamist ja muid teenuseid. 1997. aastal püstitati Garfield Avenue äärde, Pasadena raekoja peasissekäigu vastas asuvasse Garfield Avenue'sse 325 000 dollarit maksev pronksskulptuur, mille kunstnikud Ralph Helmick, Stu Schecter ja John Outterbridge kujutavad Robinsoni ja tema venna Macki ülisuurt üheksajalgset büsti. Graniidist jalajäljel on loetletud mitu annetajat, kes aitasid kaasa Robinsoni mälestusfondi korraldatud ja Robinsoni perekonna liikmete poolt toetatud tellimusprojektile.

MLB on Robinsoni surma järel mitmeid kordi austanud. 1987. aastal nimetati nii National League'i kui ka American League'i aasta uustulnuka auhinnad ümber "Jackie Robinsoni auhinnaks", et austada esimest auhinna saajat (Robinsoni Major League'i aasta uustulnuka auhind 1947. aastal hõlmas mõlemat liigat). 15. aprillil 1997 pani Major League Baseball Robinsoni mängunumbri 42 pensionile. Ükski tulevane mängija üheski kõrgliiga meeskonnas ei saa seda kanda. Number kõrvaldati Shea staadionil toimunud tseremooniatel, et tähistada Robinsoni esimese mängu 50. aastapäeva Dodgersi meeskonnas. Mõned mängijad, kes kandsid numbrit 42 Robinsoni auks, nagu Mets'i Butch Huskey ja Bostoni Mo Vaughn, said vanaisa klausli alusel jätkata numbri kasutamist. Yankees'i Mariano Rivera on viimane mängija kõrgliigas, kes kandis regulaarselt trikoo numbrit 42.

Erandina pensionile jäänud numbrite poliitikast on MLB hiljuti hakanud Robinsoni austama, lubades mängijatel 15. aprillil, Jackie Robinsoni päeval, kanda numbrit 42. Robinsoni kõrgliigadebüüdi 60. aastapäeva puhul kutsus MLB mängijaid üles kandma 2007. aastal Jackie Robinsoni päeval numbrit 42. See žest oli algselt välismängija Ken Griffey Jr. idee. Ta küsis Rachel Robinsoni luba numbri kandmiseks. Pärast tema loa saamist ei lubanud volinik Bud Selig mitte ainult Griffey'l numbrit kanda, vaid kutsus ka kõiki kõrgliiga meeskondi üles seda tegema. Lõpuks kandis numbrit 42 rohkem kui 200 mängijat, sealhulgas kõik Los Angeles Dodgersi, New York Metsi, Houston Astrosi, Philadelphia Philliesi, St. Louis Cardinali, Milwaukee Brewersi ja Pittsburgh Piratesi mängijad. Austusavaldust jätkati 2008. aastal, kui 15. aprilli mängude ajal kandsid kõik Mets'i, Cardinals'i, Washington Nationalsi ja Tampa Bay Rays'i mängijad Robinsoni numbrit 42. 25. juunil 2008 paigaldas MLB Baseball Hall of Fame'ile Robinsoni jaoks uue tahvli, mis meenutab tema mõju mängule väljaspool väljakut ja tema mängustatistikat. 2009. aastal kandis kogu vormiriietus (mängijad, juhid, treenerid ja kohtunikud) 15. aprillil numbrit 42.

2006. aasta novembris toimunud New York Mets'i uue palliplatsi, Citi Fieldi, rajamisel teatati, et Brooklyni vana Ebbets Fieldi eeskujul ehitatud peasissekäik kannab nime Jackie Robinson Rotunda. Rotunda avati Citi Fieldi avamisel 16. aprillil 2009. aastal. Robinsoni auks on fassaadi sisemise kaarega kaetud suured tsitaadid. Seal on suur kuju tema numbriga 42, mis on muutunud vaatamisväärsuseks iseenesest. Mets'i omanik Fred Wilpon teatas, et koos Citigroupi ja Jackie Robinsoni fondiga loob Mets Jackie Robinsoni muuseumi ja õppekeskuse. See hakkab asuma Jackie Robinsoni fondi peakorteris One Hudson Square'il Manhattanil. Muuseumi peamine eesmärk on rahastada stipendiume "noortele, kes elavad Jackie ideaalide järgi ja kehastavad neid".

Robinsoni on tunnustatud ka väljaspool pesapalli. Detsembris 1956 tunnustas NAACP teda Spingarni medaliga, mida ta annab igal aastal välja afroameeriklaste kõrgeimate saavutuste eest. President Ronald Reagan andis Robinsonile 26. märtsil 1984 pärast Robinsoni surma presidendi vabaduse medali. President George W. Bush andis 2. märtsil 2005 Robinsoni lesele Kongressi kuldmedali, mis on kõrgeim kongressi poolt antav tsiviilpreemia. Robinson oli pärast Roberto Clemente'i alles teine pesapallur, kes selle auhinna sai. 20. augustil 2007 teatasid California kuberner Arnold Schwarzenegger ja tema abikaasa Maria Shriver, et Robinson lülitati California kuulsuste saali, mis asub Sacramentos asuvas California ajaloo-, naiste- ja kunstimuuseumis.

Robinsoni auks on nimetatud mitu hoonet. UCLA Bruins'i pesapallimeeskond mängib Jackie Robinsoni staadionil, kus Jackie venna Macki jõupingutuste tõttu on skulptor Richard H. Ellise poolt püstitatud Robinsoni mälestusmärk. City Island Ballpark Daytona Beachis, Floridas - pesapalliväljak, millest 1947. aastal sai Dodgersi kevadine treeningpaik - nimetati 1989. aastal ümber Jackie Robinson Ballparkiks. New Yorgi riiklik koolisüsteem on nimetanud keskkooli Robinsoni järgi. Dorsey keskkool mängib Los Angeleses tema nime kandval jalgpallistaadionil. 1976. aastal kuulutati tema Brooklyni kodu, Jackie Robinsoni maja, riiklikuks ajalooliseks mälestiseks. Robinsoni järgi on nimetatud ka asteroid 4319 Jackierobinson. 1997. aastal andis Ameerika Ühendriikide rahapaja välja Jackie Robinsoni mälestusdollari ja viie dollari suuruse kuldmündi.

Mälestusmärk Jackie Robinsoni Rotundas Citi Fieldi sees, mis on pühendatud 15. aprillil 2009


Jackie Robinsoni fondi peakorter ja tulevane Jackie Robinsoni muuseum ja õppekeskus.


Rachel Robinson (kolmas vasakult) võtab 2. märtsil 2005. aastal Kapitooliumi Rotundas toimunud tseremoonial president George W. Bushilt vastu oma abikaasa postuumselt saadud kongressi kuldmedali. Pildil on ka Nancy Pelosi (vasakul) ja Dennis Hastert (paremal).