Joseph Chamberlain (8. juuli 1836 - 2. juuli 1914) oli tähtis ärimees ja poliitik. Ta töötas hariduse ja linnade parandamise nimel. Ta oli parlamendi liige aastatel 1876-1914 ja koloniaalminister (Briti kolooniate kontrollimine) aastatel 1895-1903. Tema poeg Austen võitis Nobeli rahupreemia ja teine poeg Neville oli peaminister aastatel 1937-1940.
Varane elu ja äri
Chamberlain teenis suure osa oma varandusest tööstus- ja masinatööstuses: ta liitus peremehe või partnerina töötava tootmisettevõttega, mis tootis riistvara ja kruvisid ning mis oli osa Birminghamist kui tööstuslinnakeskuse edust. Tema majanduslik edu võimaldas tal astuda aktiivselt ühiskondlikku ja poliitilisse elu nii linnas kui riiklikul tasandil.
Linnapoliitika ja reformid Birminghamis
Joseph Chamberlain sai kuulsaks kui linnamuutuste ja sotsiaalse reformi eestvedaja Birminghamis. Ta oli linna juhtivate ringkondade üks võtmeisikuid ja teenis ka linnapeana. Tema algatused keskendusid:
- avalikele teenustele – veevarustus, gaas, trammid ja muud teenused toodi sageli linna kontrolli alla, et langetada hindu ja parandada kvaliteeti;
- avaliku hügieeni ja elamistingimuste parandamine – algatati kanalisatsiooni- ja puhastussüsteemide parandusi ning mõningaid slummide parandamise töid;
- haridus ja vaba aja teenused – toetas avalikke raamatukogusid, koole ja vaba aja rajatisi, samuti tehnikahariduse edendamist;
- civic gospel ehk «kodaniku-evangelismi» idealism – Chamberlainile omistatakse tihti roll modernse linnavalitsemise ja aktiivse munitsipaalse juhtimise populariseerimisel.
Rahvuslik poliitika ja parteide lõhenemine
Riiklikul tasandil alustas Chamberlain liberaalse radikaalina, kuid ta lahkus peatselt varem olnud partei positsioonidest suurte poliitiliste erimeelsuste tõttu, eelkõige Iirimaa koduvalitsuse küsimuses. 1880. aastate lõpus vastandumine Irish Home Rule'ile viis tema ja tema toetajate eraldumiseni liberaalidest ning moodustati Liberal Unionist rühm, mis töötas tihedalt koos konservatiividega. See tähendas Chamberlainile suurt mõjuvõimu ning ta kujunes oluliseks jõuks rahvusliku poliitika kujundamisel.
Koloniaalminister ja imperialistlik poliitika
Kuna Chamberlain oli aastatel 1895–1903 koloniaalminister, oli tal suur mõju Briti imperiumi poliitikale. Ta pooldas tugevamat ja organiseeritumat impeeriumi ning soovis tugevdada Suurbritannia positsiooni maailmas, sealhulgas Aafrika ja Lõuna-Aafrika küsimustes. Tema ametiajal toimusid mitmed tähtsad otsused ja konfliktid, mis mõjutasid impeeriumi arengut, sh suhted Boeri vabariikidega (Boeride sõja aegne kriis ning sellega seotud poliitilised otsused). Tema imperialistlikud vaated ja aktiivne sekkumine välistesse asjadesse tekitasid nii toetust kui ka laialdast kriitikat.
Tariifireform ja hilisem aeg
Pärast koloniaalministri ametist lahkumist pööras Chamberlain oma energia kaubanduspoliitikale. 1903 algatas ta suurema kampaania tollitõkete ja imperial preference ehk kaubanduslike eelistuste kehtestamise poolt Briti impeeriumi siseselt. See idee, tuntud kui tariifireform, pidi kaitsma tööstust ja tugevdama majanduslikke sidemeid kolooniatega, kuid tekitas poliitilist vastuseisu ja lõhestas konservatiivset koalitsiooni. 1906. aastal sai Chamberlainil aga rängem insult, mis halvas tema tervist ja piiratas tema avalikku tegevust.
Pärand ja tähendus
Joseph Chamberlainit meenutatakse kui mitmetahulist poliitikut: tema linnaarengu- ja sotsiaalpoliitika Birminghamis aitas kujundada modernse munitsipaalhalduse praktikat, samal ajal kui tema imperialistlik ja protectionistlik poliitika mõjutas tugevalt Briti välis- ja majanduspoliitikat 20. sajandi alguses. Tema perekond jätkas suurt poliitilist rolli – noorem poeg Austen pälvis rahvusvahelise tunnustuse ja Nobeli rahupreemia, teine poeg Neville juhtis riiki peaministrina 1937–1940.
Hinnanguid Chamberlainile antakse erinevalt: teda kiidetakse linna- ja sotsiaalreformide eest, samas kritiseeritakse tema tugevat imperialismi ja poliitilisi lahkarvamusi, mis mõnikord viisid riikliku poliitika polariseerumiseni.
