Safran

Bioloogia

Safranikrooside morfoloogia
	→ õied (meessoost organid).
	→ Corolla (kroonlehtede keeris).
	→ Korm (paljunemisorgan).

Kultuurisafran (safran crocus C. sativus) õitseb sügisel ja õitseb igal aastal, mistõttu seda nimetatakse mitmeaastaseks taimeks. Ta ei kasva looduslikult ja on praegu Vahemere idaosa taime Crocus cartwrightianus triploidne vorm. Arvatakse, et C. cartwrightianus on pärit Kreetalt. Safranikrookus tekkis, kui C. cartwrightianus'e kasvatajad, kes soovisid pikema õiega taimi, tegid kunstlikku selektsiooni. See ei saa paljuneda, sest safranikrooside lillad õied ei anna kasulikke seemneid. See tähendab, et paljunemine vajab inimese abi. Korvõisikud (maa-alused sibulataolised tärklist salvestavad organid) tuleb välja kaevata, lahti murda ja uuesti istutada. Üks korm elab ainult ühe hooaja, paljunedes kuni kümneks "kormikuks" jagunedes, millest kasvavad uued taimed. Kormid on väikesed kuni 4,5 sentimeetri läbimõõduga pruunid pallid, mis on kaetud paksude paralleelsete kiududega.

Pärast suveperioodi, mida nimetatakse "aestivatsiooniks", tulevad mõned kitsad rohelised lehed maapinnalt välja. Need võivad kasvada kuni 40 cm pikkuseks. Lehekülgede arv on viis kuni üksteist. Sügisel ilmuvad lillad pungad. Oktoobris, pärast seda, kui enamik teisi õitsvaid taimi on oma seemned välja lasknud, kasvatab safran oma erksavärvilised õied, mis on värvuselt helelillast tumelillani. Õitsemise ajal on taim tavaliselt alla 30 cm kõrgune. Iga õie sees on kolm sipelga, mida nimetatakse "stiiliks". Iga õie otsas on 25-30 mm pikkune karmiinpunane "stigma".

Kultiveerimine

Väiksemate tootjate safrankroosilillede saagikus[*]
Riik	Saagikus (kg/ha)
Hispaania	6–29
Itaalia	10–16
Kreeka	4–7
India	2–7
Maroko	2.0–2.5
Allikas: Deo 2003, lk. 3
[*]- Saagikus on märgitud õite kaal, mitte safrani lõplik kuivkaal.

Safranikroos kasvab kõige paremini Vahemere maikide või Põhja-Ameerika kaparralite kliimas, kus üle maa puhuvad kuumad ja kuivad suvetihedad tuuled. Siiski võib safran elada kuni -10 °C ja lühiajalise lumesaju korral. Safran ei vaja lisavett, kui ta kasvab niiskes kohas nagu Kashmir, kus aastas sajab tavaliselt 1000-1500 mm vihma. Samuti on oluline, et vihm langeks õigel aastaajal: kevadel peaks sadama palju ja suvel vähe. Vahetult enne õitsemist sadanud vihm paneb taime samuti rohkem safranit andma. Vihmane või külm ilm õitsemise ajal võib põhjustada haigusi, mistõttu taim annab vähem safranit. Muud asjaolud, mis võivad panna taime vähem safranit andma, on järgmised: pikalt niiske või kuum ilm; jänesed, rotid ja linnud, kes kaevavad taime lähedal maas; parasiidid, nagu ümaruss; seen ja kormamädanik. Safranitaimed kasvavad kõige paremini tugeva ja otsese päikesevalguse käes. Kõige parem on istutada põldudele, mis on päikesepaiste suunas kaldu (st lõunakaldega põldudele põhjapoolkeral), mis annab krookustele rohkem päikesevalgust. Põhjapoolkeral toimub istutamine enamasti juunis, kusjuures krookused istutatakse umbes 7-15 cm sügavusele.

Kasvatajad on leidnud, et 15 sentimeetri sügavusele ja 2-3 cm kaugusele üksteisest paigutatud ridadesse istutades saab rohkem niite, samas kui 8-10 cm sügavusele istutades saab rohkem õisi ja mugulaid. Safranikroosid kasvavad kõige paremini murenevas, niiskes ja hästi kuivendatud savimullas, kus on kõrge orgaanilise aine sisaldus. Sageli istutatakse neid kõrghaljastusse, et aidata äravoolu. Põllumajandustootjad kasutavad sageli 20-30 tonni sõnnikut hektari kohta taimedele enne korvõieliste istutamist Pungad hakkavad kasvama alles varasügisel, siis sügise keskel hakkavad taimed õitsema. Õite korjamine peab toimuma kiiresti: nad õitsevad hommikul, kuid päeva jooksul kerivad kokku ja surevad. Safranikrooside õied kestavad vaid ühe või kaks nädalat. 150 õiest saab põllumees umbes 1 g kuiva safraniidi. 12 g kuivatatud safrani (72 g värskelt korjatud) tootmiseks on vaja umbes 1 kg õisi (1 nael 0,2 untsi kuivatatud safrani jaoks). Sellest võib välja arvutada, et ühe värskelt korjatud õiega saab 0,03 g värsket safranit või 0,007 g kuivatatud safranit.

Ajalugu

Safranikasvatuse ajalugu ulatub rohkem kui 3000 aasta taha. Looduslik taim, millest safrankroos pärineb, oli Crocus cartwrightianus. Inimesed hakkasid valima metsikuid taimi, millel olid pikad "stigmad". Järk-järgult tekkis C. cartwrightianus'e vorm, C. sativus, pronksiaja lõpul Kreetal. Eksperdid usuvad, et esimene dokument, milles mainitakse safranit, on 7. sajandil eKr kirjutatud Assüüria raamat botaanika kohta, mis on kirjutatud Ashurbanipali ajal. On tõendeid safrani kasutamise kohta umbes 90 haiguse raviks viimase 4000 aasta jooksul.

Vahemere piirkonna

Minoossetel olid juba 1500-1600 eKr. oma paleedes safranit kujutavad pildid, mis näitasid, kuidas seda võis kasutada ravimina. Hiljem jutustasid kreeka legendid merereisidest Kiiliasse, kus seiklejad lootsid leida maailma kõige väärtuslikumat safranit. Üks teine legend räägib, kuidas keegi Crocus oli nõiutud ja muutus algseks safranikroosiks. Vana-Vahemere piirkonna rahvad - sealhulgas Egiptuse parfümeerijad, Gaza arstid, Rhodose linnarahvas ja Kreeka hetaeride kurtisaanid - kasutasid safranit oma parfüümides, salvides, potpourris, ripsmetuššides, jumalateenistustes ja meditsiinilistes ravimeetodites.

Hellenistlikus Egiptuses kasutas Kleopatra oma vannides safranit, et end hästi tunda. Egiptuse ravitsejad kasutasid safranit igasuguste seedetrakti haiguste raviks. Safranit kasutati ka kangavärvina sellistes Levandi linnades nagu Sidon ja Tüürose. Aulus Cornelius Celsus kirjutas safranit ette haavade, köha, koolikute ja rõugete raviks ning mithridatium'is. Roomlased armastasid safranit nii väga, et Rooma kolonistid võtsid oma safrani kaasa, kui nad asusid elama Lõuna-Galliasse, kus seda kasvatati laialdaselt kuni Rooma langemiseni. Erinevate teooriate kohaselt jõudis safran Prantsusmaale tagasi alles 8. sajandil pKr mauride või 14. sajandil pKr Avignoni paavstiriigiga.

Aasia

Safranist valmistatud värve kasutati joonistamiseks juba 50 000 aastat tagasi. Neid on leitud riigist, mida tänapäeval nimetatakse Iraagiks. Hiljem kasutasid inimesed, keda kutsuti sumerlasteks, metsikult kasvanud safranit oma ravimites ja maagilistes jookides. Enne 2. aastatuhandet eKr vedasid kaupmehed safranit pikkade vahemaade taha. Muistsed pärslased kasvatasid oma safranit (Crocus sativus "Hausknechtii") Derbenas, Isfahanis ja Khorasanis 10. sajandil eKr. Mõnikord kooti safranniite tekstiilidesse,. Neid anti jumalatele ohvriteks ja kasutati värvainetes, parfüümides, ravimites ja kehapesuvahendites. Samuti puistati safranniite üle voodite ja segati kuuma tee sisse kurbuse ravimiseks. Teised inimesed kartsid, et pärslased kasutasid safranit narkootikumina ja afrodisiaakumina. Aleksander Suur kasutas oma Aasia kampaaniate ajal pärsia safranit tees, riisis ja vannides, et aidata oma lahinguhaavu ravida. Aleksandri väed kopeerisid oma juhi tegevust ja tõid safranivannide kasutamise harjumuse Kreekasse tagasi.

Keegi ei tea, kuidas safran Lõuna-Aasiasse jõudis. Traditsiooniliste kašmiiri ja hiinlaste andmetel on selle saabumine 900-2500 aastat tagasi. Vana-Pärsia andmeid uurivad ajaloolased dateerivad saabumist millalgi enne 500 aastat eKr, öeldes, et see oli kas pärsia safrannõieliste ümberasustamine uute aedade ja parkide varustamiseks või Pärsia sissetung ja koloniseerimine Kashmiris. Foiniiklased müüsid siis Kashmiri safranit värvainena ja melanhoolia raviks. Sealt edasi levis safrani kasutamine toiduainetes ja värvainetes kogu Lõuna-Aasias. Näiteks hakkasid budistlikud mungad Indias pärast Buddha Siddhartha Gautama surma kandma safranivärvi rüüde. Siiski ei värvitud rüüd mitte kalli safranniga, vaid kurkumiga, mis on odavam värvaine, või jakiviinaga.

Mõned ajaloolased usuvad, et safran jõudis esimesena Hiinasse mongolite sissetungijatega Pärsia kaudu. Teisest küljest on safranit mainitud iidsetes Hiina meditsiinilistes tekstides, sealhulgas neljakümneköitelises Shennong Bencaojing (神農本草經-"Shennongi suur ravimtaim", tuntud ka kui Pen Ts'ao või Pun Tsao) farmakopöa, mis pärineb aastast 200-300 eKr. Traditsiooniliselt omistatakse see legendaarsele Yan ("Tuli") keisrile (炎帝) Shennongile, ja selles on dokumenteeritud 252 fütokemikaalidel põhinevat ravimeetodit erinevate haiguste raviks. Kuid umbes 3. sajandil pKr viitasid hiinlased safranile, mis oli pärit Kašmiirist. Näiteks teatas Hiina meditsiiniekspert Wan Zhen, et "[t]e safrani elupaik on Kashmiris, kus inimesed kasvatavad seda peamiselt selleks, et seda Buddhale ohverdada". Wan mõtiskles ka selle üle, kuidas safranit tema ajal kasutati: "[safranikroos] õis närtsib mõne päeva pärast ja siis saadakse safran. Seda hinnatakse selle ühtlase kollase värvi pärast. Seda saab kasutada veini aromatiseerimiseks."

Euroopa

Euroopas vähenes safranikasvatus järsult pärast Rooma impeeriumi langust. Safran võeti uuesti kasutusele, kui islami tsivilisatsioon "Al-Andalus" levis Hispaaniasse, Prantsusmaale ja Itaaliasse. 14. sajandi musta surma ajal kasvas nõudlus safranipõhiste ravimite järele tohutult. Palju safranit tuli importida Veneetsia ja Genova laevadega lõunapoolsetelt ja Vahemere maadelt, näiteks Rhodoselt. Ühe sellise saadetise vargusest aadlike poolt sai alguse 14 nädalat kestnud "safranisõda". Konflikt ja sellest tulenev hirm ohjeldamatu safranipiraatluse ees ergutas Baselis märkimisväärset safranikasvatust, mis kasvas õitsvaks. Seejärel levisid kasvatamine ja kaubandus Nürnbergi, kus safrani võltsimise epideemiline tase tõi kaasa Safranschou koodeksi. Selle seaduse kohaselt määrati safrani võltsijatele trahv, vangistus ja hukkamine. Varsti pärast seda levis safranikasvatus kogu Inglismaal, eriti Norfolkis ja Suffolkis. Essexi linnast Saffron Walden, mis sai oma nime uue erikultuuri järgi, sai Inglismaa peamine safranikasvatuse ja -kaubanduse keskus. Kuid eksootilisemate vürtside, nagu šokolaad, kohv, tee ja vanilje sissevool äsja ühendust võtnud idamaadest ja ülemeremaadest põhjustas safrani kasvatamise ja kasutamise vähenemise Euroopas. Ainult Lõuna-Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias jätkus märkimisväärne kasvatamine.

Eurooplased tõid safrani Ameerikasse, kui Schwenkfelderi kiriku immigrandid lahkusid Euroopast safranimahlaid sisaldava pagasiruumi abil; paljud Schwenkfelderi liikmed olid tõepoolest Euroopas laialdaselt safranit kasvatanud. Aastaks 1730 kasvatasid Pennsylvania hollandlased safranit kogu Ida-Penssylvaanias. Hispaania kolooniad Kariibi mere piirkonnas ostsid suurtes kogustes seda uut Ameerika safranit ning suur nõudlus tagas, et safrani hind Philadelphia kaubabörsil oli võrdne kulla hinnaga. Kaubandus Kariibi mere piirkonna riikidega varises hiljem kokku 1812. aasta sõja järel, kui paljud safranit transportivad kaubalaevad hävisid. Siiski kasvatasid Pennsylvania hollandlased jätkuvalt väiksemaid koguseid safranit kohaliku kaubanduse jaoks ning kasutasid seda oma kookides, nuudlites ja kana- või forelliroogades. Ameerika safranikasvatus püsis tänapäevani peamiselt Lancasteri maakonnas Pennsylvanias.

Detail "Safranikogujad" freskost "Xeste 3" hoonest. Fresko on üks paljudest safraniga seotud freskodest, mis leiti Santorinilt Akrotiri pronksiaegsest asulast.


See iidne Minose fresko Knossosest Kreetal kujutab ahvi (kummardunud sinine kuju), kes kogub safranisaaki.


17,8 m pikkune džaini tirthankara Bhagavan Gomateshwara Bahubali monoliit, mis raiuti aastatel 978-993 pKr ja asub Shravanabelagolas, Indias. Iga 12 aasta tagant määrivad tuhanded usklikud seda Mahamastakabhisheka festivali raames safraniga.


Euroopa keskaegsetes valgustatud käsikirjades, nagu see 13. sajandi pilt Canterbury peapiiskopi Thomas Becket'i mõrva kohta, kasutati sageli safranivärve, et anda kollast ja oranži värvi.

Kaubandus ja kasutamine

Sageli kirjeldatakse safrani lõhna kui midagi metalset mee sarnast, millel on rohu- või heinanoodid. Ka maitse on täheldatud kui heinalaadne ja mõnevõrra mõru. Safran annab toidule helekollase-oranži värvuse. Safranit kasutatakse laialdaselt Iraani (pärsia), Araabia, Kesk-Aasia, Euroopa, India, Türgi, Maroko ja Cornwalli köögis. Sageli kasutatakse safranit ka kondiitritoodetes ja jookides. Levinud safrani asendajad on safran (Carthamus tinctorius, mida sageli müüakse "Portugali safrani" või "assafroa" nime all) ja kurkum (Curcuma longa). Safranit on kasutatud traditsioonilise ravimina juba pikka aega. Kaasaegne meditsiin on avastanud ka selle antikantserogeensed (vähktõbe pärssivad), antimutageensed (mutatsiooni ennetavad), immunomoduleerivad ja antioksüdantide sarnased omadused. Safranit on kasutatud ka kangavärvina, eriti Hiinas ja Indias, ning parfümeerias.

Maailma safranikasvatuse mudelid
Kaart, mis näitab peamisi safranit tootvaid riike.
	-  Peamised kasvatuspiirkonnad.
	- Peamised tootjariigid.
	- Väikesed kasvatuspiirkonnad.
	- Väikesed tootvad riigid.
	- Peamised kaubanduskeskused (praegu).
	- Suuremad kaubanduskeskused (ajaloolised).

Enamik safranit kasvatatakse Vahemere piirkonnast läänes kuni Kashmiri idas asuvas vööndis. Aastas toodetakse kogu maailmas umbes 300 tonni safranit. Iraan on maailma safranitootmises esikohal, moodustades üle 94% maailma saagist. Iraani aastane safranitoodang peaks jõudma 300 tonnini riigi neljanda viieaastase sotsiaalmajandusliku arengukava lõpuks 2009. aastal. Teised väiksemad safranitootjad on Hispaania, India, Kreeka, Aserbaidžaan, Maroko ja Itaalia. Ühe naela kuiva safrani (0,45 kg) tootmiseks on vaja 50 000-75 000 õit. Nende õite kasvatamiseks on vaja umbes jalgpalliväljaku suurust ala. 150 000 õie korjamiseks on vaja umbes nelikümmend tundi tööd. Pärast korjamist kuivatatakse stigmad kiiresti ja (eelistatavalt) suletakse õhukindlalt konteinerisse. Safrani hulgi- ja jaemüügihinnad ulatuvad 500 USA dollarist naela kohta kuni 5000 USA dollarini naela kohta (1100-11 000 USA dollarini kilogrammi kohta), mis vastab 250 naelale/ 350 eurole naela kohta või 5500 naelale/ 7500 eurole kilo kohta. Lääneriikides on keskmine jaehind 1000 dollarit/£500/€700 naela kohta (2200 USA dollarit/£1100/€1550 kilogrammi kohta). Üks nael koosneb 70 000 kuni 200 000 niidist. Värske safrani tunnuseks on erksavärvus, kerge niiskus, elastsus, hiljutine saagikoristusaeg ja katkiste niidijääkide puudumine.

Safran on üks kolmest olulisest koostisosast Hispaania paella valenciana's, mis annab sellele iseloomulikku säravkollast värvi.

Kultivarid

Maailmas kasvatatakse mitmeid safranisorte. Hispaania sordid, sealhulgas kaubanimetused "Spanish Superior" ja "Creme", on üldiselt õrnema värvi, maitse ja lõhna poolest; neid sorte liigitatakse valitsuse kehtestatud standardite alusel. Itaalia sordid on veidi tugevamad kui Hispaania sordid, samas kui kõige intensiivsemad sordid kipuvad olema Iraani päritolu. Lääne inimesed võivad Indiast pärit safrani hankimisel silmitsi seista märkimisväärsete takistustega. Näiteks on India keelanud kõrgekvaliteedilise safrani ekspordi välismaale. Peale nende on saadaval mitmesuguseid "boutique"-sorte Uus-Meremaalt, Prantsusmaalt, Šveitsist, Inglismaalt, Ameerika Ühendriikidest ja teistest riikidest, mõned neist on mahepõllumajanduslikult kasvatatud. Ameerika Ühendriikides turustatakse väikestes kogustes Pennsylvania Hollandi safranit, mis on tuntud oma mahedate nootide poolest.

Tarbijad peavad teatavaid sordid kvaliteetseks. Aquila safranit (zafferano dell'Aquila), mida iseloomustab kõrge safranali- ja krotsiinisisaldus, kuju, ebatavaliselt terav aroom ja intensiivne värvus, kasvatatakse eranditult kaheksal hektaril Itaalia Abruzzo piirkonna Navelli orus, L'Aquila lähedal. Esimest korda tõi selle Itaaliasse inkvisitsiooniaegsest Hispaaniast pärit dominikaani munk. Kuid Itaalias kasvatatakse safranit kõige rohkem - nii kvaliteedi kui ka koguse poolest - San Gavino Monreale linnas Sardiinias. Seal kasvatatakse safranit 40 hektaril (60% Itaalia toodangust); seal on ka väga kõrge krotsiini, pikrokrotsiini ja safranali sisaldus. Teine on Kashmiri "Mongra" või "Lacha" safran (Crocus sativus "Cashmirianus"), mis on tarbijate jaoks üks kõige raskemini saada. Kashmiris esinevad korduvad põuad, katkud ja saagikatkestused koos India ekspordikeeluga aitavad kaasa selle kõrge hinna kujunemisele. Kashmiri safran on äratuntav oma äärmiselt tumeda, lillakaspruuni värvuse järgi, mis on üks tumedamaid maailmas, mis viitab safrani tugevale maitsele, lõhnale ja värvainele.

Iraani safraniidid (punased stigmad) segatud stiilidega (kollased).


Üksiku krookuse niidi (kuivatatud stigma) lähivaade. Tegelik pikkus on umbes 20 mm (0,79 tolli).

Hinne

Minimaalne safrani värvus sorteerimisstandardid (ISO 3632)
ISO klass (kategooria)	krotsiinispetsiifiline neeldumisvõime ( A λ {\displaystyle A_{\lambda }} ) skoor (λ=440 nm juures)
I	> 190
II	150–190
III	110–150
IV	80–110
Allikas: Tarvand 2005b

Safranitüüpe liigitatakse kvaliteedi järgi vastavalt selliste omaduste nagu krotsiini (värvus), pikrokrotsiini (maitse) ja safranali (lõhn) sisalduse laboratoorsetele mõõtmistele. Muud mõõtmisandmed hõlmavad ka õiejäätmete sisaldust (st safranimaitseaine proovi mitte-stigma õie sisaldus) ja muude võõrkehade, näiteks anorgaaniliste ainete ("tuhk") mõõtmist. Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon, mis on riiklike standardiorganisatsioonide rahvusvaheline liit, kehtestas safrani liigitamise ühtsed rahvusvahelised standardid. Nimelt käsitleb ISO 3632 üksnes safranit. Selles on kehtestatud neli empiirilist värvuse intensiivsuse astet: IV (halvim kvaliteet), III, II ja I (parim kvaliteet). Safraniproovid liigitatakse ühte neist kvaliteediklassidest, mõõtes maitseaine krotsiinisisaldust, mis selgub krotsiinispetsiifilise spektroskoopilise neeldumise mõõtmise teel. Neelduvus on määratletud kui A λ = - log ( I / I 0 ) {\displaystyle A_{\\lambda }=-\log(I/I_{0})} , kusjuures A λ {\displaystyle A_{\lambda }} on neelduvus (Beer-Lamberti seadus). See on antud aine läbipaistvuse mõõt ( I / I 0 {\displaystyle I/I_{0}}). , proovi läbiva valguse intensiivsuse ja langeva valguse intensiivsuse suhe) antud valguse lainepikkusele.

Hispaania föderaalsed safrani klassifikatsioonistandardid
Hinne	ISO skoor
Coupe	> 190
La Mancha	180–190
Río	150–180
Standard	145–150
Sierra	< 110
Allikas: Tarvand 2005b

Safrani puhul määratakse neeldumine krosiinile iseloomulikul fotoonide lainepikkusel 440 nm antud kuiva maitseaineproovi puhul. Suurem neeldumine sellel lainepikkusel tähendab suuremat krotsiini kontsentratsiooni ja seega suuremat värvuse intensiivsust. Neid andmeid mõõdetakse spektrofotomeetriliste aruannete abil sertifitseeritud katselaborites kogu maailmas. Need värviklassid ulatuvad klassidest, mille neelduvus on alla 80 (IV kategooria safrani puhul) kuni 190 või rohkem (I kategooria puhul). Maailma parimatele proovidele (parimatest õitest korjatud kõige punakaspruunimad stigmade tipud) antakse neeldumisvõime hinnangud, mis ületavad 250 punkti. Safranitüüpide turuhinnad tulenevad otseselt nendest ISO-punktidest. Paljud kasvatajad, kauplejad ja tarbijad lükkavad siiski sellised laborikatsete numbrid tagasi. Nad eelistavad terviklikumat meetodit, mille puhul võetakse proovid lõngapartiidest maitse, aroomi, painduvuse ja muude omaduste suhtes sarnaselt veinikatsetajate praktikale.

Vaatamata sellistele kvaliteedikontrolli- ja standardiseerimiskatsetele on safrani võltsimine, eriti odavaimate kvaliteediklasside puhul, ulatuslik, mis kestab ka tänapäeval. Võltsimist dokumenteeriti esmakordselt Euroopa keskajal, kui Safranschou koodeksi alusel hukati need, kes leiti võltsitud safrani müüvat. Tüüpiliste meetodite hulka kuulub selliste võõrkehade nagu suhkrupeedi, granaatõunakiudude, punaseks värvitud siidikiudude või safranikrooside maitsetu ja lõhnatu kollase õiega segamine. Muud meetodid hõlmasid safranikiudude kastmist viskoossete ainetega, nagu mesi või taimeõli. Pulbriline safran on aga rohkem võltsimisele allutatud, kuna kurkumat, paprikapulbrit ja muid pulbreid kasutatakse lahjendavate täiteainetena. Võltsimine võib seisneda ka erinevate safranisortide valesti märgistatud segude müümises. Nii müüakse Indias kõrgekvaliteedilist Kashmiri safranit sageli segatuna odavama Iraani impordiga; neid segusid turustatakse seejärel puhta Kashmiri safranina, mis on läinud Kashmiri kasvatajatele maksma suure osa nende sissetulekust.

Galerii