Boyhood
Horatio Alger, Jr. sündis 13. jaanuaril 1832. aastal Massachusettsis Chelsea's. Tema vanemad olid unitaristlik vaimulik Horatio Alger ja tema abikaasa Olive Augusta Fenno Alger. Horatio oli vanim paari viiest lapsest. Ta oli mitme Plymouthi palveränduri järeltulija, Ameerika revolutsiooni brigaadikindral ja põhiseaduse konvendi liige.
Horatio oli haige laps. Tal oli astma ja lühinägelikkus. Ta oli arglik ja häbelik. Naabruses kiusasid teda suuremad poisid. Tema isa otsustas, et Horatiost saab vaimulik. Ta õpetas pojale kreeka ja ladina keelt. Ta võttis Horatio kaasa koguduse kodukülastustele, et anda poisile aimu vaimulikest kohustustest.
Haridus
1842. aastal astus Horatio Chelsea gümnaasiumisse. Ta oli hea õpilane. Tema isal olid umbes sel ajal rahaprobleemid. Ta võttis parema palgaga töö Marlborough's, Massachusettsis, mis on umbes 25 miili Bostonist lääne pool asuv põllumajanduskogukond. Algeri perekond kolis sinna 1844. aasta detsembris.
Marlborough's käis Horatio Gates Academy nimelises ettevalmistuskoolis. Ta hakkas kirjutama luuletusi ja lühijutte. Ta saatis oma kirjutisi kohalikele ajalehtedele. Perekonna rahaprobleemid jätsid Horatiole püsiva mulje. Rahahaigused, nagu sundvõõrandamine ja pankrot, said tema raamatute teemaks. Tal olid Marlborough'st hoolimata perekonna hädadest meeldivad mälestused. Vaikne maaküla on paljude tema poiste raamatute tegevuspaigaks.
Alger astus 1848. aastal Harvardi kolledžisse. Kutseliseks kirjanikuks sai ta järgmisel aastal, kui ta müüs kaks esseed ja ühe luuletuse ühele Bostoni ajakirjale. Ta valiti Phi Beta Kappa liikmeks, mis on silmapaistvate teadlaste vennaskond. Ta lõpetas ülikooli 1852. aastal, olles kaheksakümne kaheksast õpilasest koosnevas klassis kaheksandal kohal. Ta läks 1853. aastal Harvardi jumalateaduskonda. Samal aastal lahkus ta, et asuda tööle Bostoni ajakirja abitoimetaja ametikohale. Ta vihkas toimetamist ja lahkus 1854. aastal.
Ta õpetas lühikest aega kahes Uus-Inglismaa poiste internaatkoolis. Aastal 1856 avaldas ta lühijuttude ja luuletuste raamatu "Bertha's Christmas Vision". Ta pöördus 1857. aastal tagasi Harvardi jumalateaduskonda ja lõpetas selle 1860. aastal. Tema tervis oli kehv. Ameerika kodusõja ajal lükati ta tagasi sõjaväeteenistusse, kuid kirjutas selle asemel liidu asja eest. Tema esimene poisteraamat "Frank's Campaign" ilmus 1864. aastal.
Alžeeri ministeerium
8. detsembril 1864 sai Algerist Massachusettsi Brewsteris asuva esimese unitariaani kiriku ja seltsi pastor. Brewsteri inimestele meeldis ta. Ta oli hea kõneleja. Ta mängis poistega pallimänge ja käis nendega jalutamas. Ta kirjutas jätkuvalt lugusid ja saatis neid Bostoni poisteajakirjale Student and Schoolmate. Ta kirjutas veel ühe poisteraamatu, Paul Prescotti "Charge". See ilmus 1865. aasta septembris. Kriitikud andsid sellele head arvustused.
1866. aasta alguses süüdistasid Brewsteri elanikud Algerit kahe poisi seksuaalses ahistamises. Need poisid olid 13 ja 15 aastat vanad. Kolm kiriku meest avastasid, et see oli tõsi. Alger ütles, et ta oli olnud "rumal", ja loobus oma tööst Brewsteri kirikus. Ta lahkus kiiresti linnast ja läks oma vanemate koju South Natickis, Massachusettsis.
Tema isa võttis ühendust Bostoni unitaarsete kirikute võimudega. Ta lubas neile, et tema poeg ei võta enam kunagi tööd kirikusse. Need asutused olid rahul. Edasisi meetmeid ei võetud. Tõenäoliselt tehti seda selleks, et Algeri isa ei oleks avalikult häbistatud. Mõned Brewsteri koguduse liikmed tahtsid, et Alger tapetaks, nagu Piibel käskis. Alger ei maininud enam kunagi oma Brewsteri päevi.
Elu New Yorgis
1866. aasta aprillis kolis Alger New Yorki, et saada elukutseliseks kirjanikuks. 1866. aasta suvel kirjutas ta "John Maynardi". See on luuletus tegelikust laevahukust Erie järvel. See tõi Algerile teiste kirjanike tähelepanu, kui see avaldati 1868. aasta jaanuaris ajakirjas Student and Schoolmate. Henry Wadsworth Longfellow näiteks saatis Algerile komplimentaarkirja. Lastele meeldis see luuletus ja nad lugesid seda aastaid klassides ette.
Algerile meeldis tähelepanu, kuid ta vajas raha. Ta kirjutas mõned oma vanad lood ümber. Üks neist sai tema kolmandaks poisteraamatuks "Charlie Codmani kruiis". Kuigi lugejatele see raamat meeldis, ei teeninud see palju raha. Alger teenis rohkem raha poistelugudega, mida ta avaldas väljaannetes Student ja Schoolmate. Tema poistele mõeldud kirjutised rahuldasid sel ajal tema kaks suurimat muret - vajadus hea sissetuleku järele ja vajadus heastada oma kuritegusid Brewsteris.
Alger kohtus New Yorgi sadamas ja tänavatel paljude vaeste poistega. Need poisid olid kodusõja tõttu kodutuks jäänud. Nad olid linna triivinud tööd otsides. Alger kogus neilt materjali nende elu kohta linnas ja vaeste elu kohta. Ta pani selle materjali oma raamatutesse.
Mõned neist tõelistest poistest said tema raamatute tegelasteks. Johnny Nolan oli näiteks üks esimesi poisse, kellega Alger New Yorgis kohtus. Ta esineb mitmes Algeri varajases raamatus laisa ja muretu tänavapoisina. Algeri korteris oli sageli hulk tänavapoisse. Nad mängisid, samal ajal kui Alger istus rahulikult oma kirjutuslaua taga ja kirjutas oma viimasele raamatule lehekülje või kaks. Selle aja jooksul ei ole andmeid Algeri seksuaalsest väärkäitumisest.
Newsboys Lodging House
1866. aastal hakkas Alger külastama linna kodutute poiste varjupaikasid, nagu YMCA, Five Points Mission ja Newsboys Lodging House. Viimane varjupaik avati 1854. aastal tänavalaste heaolu pärast muretsevate inimeste poolt.
Selles varjupaigas sai kodutu poiss paari penni eest sooja söögi ja puhta voodi. Ta võis tulla ja minna, kuidas talle meeldis. Varjupaigas oli isegi midagi sellist nagu hoiupank.
Algeril oli oma tuba, kirjutuslaud ja voodi Newsboys Lodging House'is. Ta kõndis sussides ja vanas kampsunis ringi ja rääkis poistega. Nii kogus ta materjali, mida ta oma lugude jaoks vajas. Oma raamatute sissejuhatustes palus Alger oma lugejatel heldelt annetada sellistele varjupaikadele.
Edu Ragged Dickiga
1866. aasta oktoobris avaldas pastor Henry Morgan raamatu "Ned Nevins, the Newsboy; or, Street Life in Boston". See oli suur edu. Alger teritas oma pliiatsid ja alustas samasugust lugu. Ta tahtis, et lugejad usuksid, et tema lugu on realistlik pilt tänavaelust, kuid tegelikult oli see sentimentaalne lugu, milles välditi hoolikalt igasugust mainimist seksist ja vägivallast, mis tänavapoisse iga päev ähvardas.
1867. aasta jaanuaris algas Algeri "Ragged Dicki" sarjastamine (avaldamine osades) ajakirjas Student and Schoolmate. Lugu räägib vaese kingapuhastaja tõusust keskklassi mugavusse ja turvalisusesse. Raamat oli suur edu. Poistele meeldis see. Selles oli igasuguseid põnevaid seiklusi suurlinnas. Selles oli palju tänavaslängi. See paljastas suurlinna kelmid ja kuriteod. Lugu üllatas ja rõõmustas Ameerika väikelinna poisse. Nad polnud sellistest asjadest kunagi lugenud.
Loo osad koguti kokku ja avaldati 1868. aastal raamatuna. Sellest sai Algeri kõigi aegade bestseller. See on esimene osa 6köitelisest Ragged Dicki sarjast. Selles sarjas jälgitakse Ragged Dicki ja tema sõprade edasisi seiklusi. Alger kirjutas pärast Ragged Dicki edu peaaegu täielikult poistele. Ta oli leidnud oma koha kirjanduslikus Ameerikas.
Reisid lääne poole
1875. aastal hakkasid Algeri tänavapoistest rääkivad jutud aegamisi kõlbmatuks muutuma. Poiste maitse oli muutunud. Nad tahtsid põnevaid lugusid jahimeestest, karjapoistest ja indiaanlastest. Alger läks materjali otsima läände.
Ta saabus Californiasse 1877. aasta veebruaris. Ta reisis läbi kogu lääneranniku, seejärel naasis aasta lõpus New Yorki. 1878. aastal läks Alger taas läände.
Need kaks reisi mõjutasid tema lugusid vähe. Järgnevatel aastatel kirjutas ta paar igavat raamatut läänemaailmaga, kuid jäi kinni oma "vaene poiss teeb head" valemisse.
Tagasilöök
1870. aastate alguses väitsid raamatukoguhoidjad, õpetajad, vaimulikud ja teised noorte heaolust huvitatud isikud, et Algeri ja teiste poisskirjanike lood ei sobi lastele. Need inimesed arvasid, et sellised raamatud on liiga vägivaldsed.
Kriitikud ütlesid, et tema populaarsus poiste seas oli tingitud tema "sensatsioonilisest" stiilist. 1877. aastal imestas üks minister, miks avalik raamatukogu lubab lastel lugeda raamatuid, mis võivad neid ainult demoraliseerida ja nõrgestada. Ta kurtis "lõputu hulga sellise jama üle, mida Horatio Alger jr. välja valab". 1879. aastal oli Vermonti avalik raamatukogu esimene raamatukogu Ameerikas, mis viskas Algeri raamatud minema. Seejärel tegid sama ka teised avalikud raamatukogud.
Algeri kirjastaja A. K. Loring Bostonist, Massachusettsist oli selle tsensuuripüüdluse ohver. Ettevõte oli lootnud Algeri lugudele, et teenida raha, kuid Loring läks 1881. aastal pankrotti. Need katsed Algeri raamatutest vabanemiseks nurjusid. Inimesed hakkasid neid uuesti lugema pärast tema surma.
Biograafiad
1881. aastal kirjutas Alger president James A. Garfieldi biograafia "From Canal Boy to President. Ta pidas seda tõsiseks kirjanduslikuks teoseks. Ta lootis, et raamat teeb ta kuulsaks. Faktidele ei pööranud ta aga mingit tähelepanu. Selle asemel täitis ta raamatu põnevate detailidega, et poiste lugejaid vaimustada. Raamat oli edukas. Seda müüdi 20 000 eksemplari. Kirjastaja tahtis välja anda terve sarja Ameerika suurmeestest.
Alger palgati kirjutama Abraham Lincolni elulugu. Taas kord ei pööranud ta faktidele mingit tähelepanu. Ta kirjutas põnevaid üksikasju lugejapoiste jaoks. Raamat ei müünud hästi. Ta jätkas Daniel Websteri eluloo kirjutamist. Siis lõpetas ta biograafiate kirjutamise. Ta ütles, et sellised raamatud on aeganõudvad ja nõuavad liiga palju tööd. Kirjastaja loobus sarja ideest.
Eelmised aastad
Alger elas oma surmale eelnenud aastatel vaikset elu. Ta sõi väljas, käis teatris ja külastas vanu sõpru. Ta hoidis ühendust poistega, kelle vastu ta oli aastate jooksul huvi tundnud. Ta luges poiste rühmadele osi "Ragged Dickist".
Ta oli vabariiklane ja tundis huvi poliitika vastu. Ta unustas oma senise elu Brewsteris ja kirjutas oma vaimulikkuse ajast: "Ma õppisin teoloogiat peamiselt kui kirjandusliku kultuuri haru ja ilma igasuguse kavatsuseta pühenduda sellele kui elukutsele".
Tema viimaste aastate jooksul halvenes tema kirjutiste kvaliteet. Ta muutis oma vanu raamatuid. Ajad olid muutunud. Poisid tahtsid raamatutes rohkem põnevust ja vägivalda. Alger andis neile seda, mida nad tahtsid.
Kriitikud kurtsid tema tegelaste, teemade ja muude üksikasjade ühetaolisuse üle. Alger kaitses oma tööd. Ta ütles, et tema lugejad ei ole vastu "perekondlikele sarnasustele", miks peaksid siis kriitikud seda tegema?
Surm
1890. aastate viimastel aastatel ei müünud Algeri raamatud hästi. Tema sissetulek kahanes. 1896. aastal sai ta (nagu ta ise ütles) närvivapustuse. Ta kolis oma õe juurde Massachusettsis South Natickis asuvasse majja. Seal suri ta 18. juulil 1899 pärast astmahoogu. Viimastel aastatel oli ta avalikkuse poolt peaaegu unustatud. Tema surmale pöörati ajalehtedes vähe tähelepanu.
Alger arvas kord, et ta teenis oma New Yorgi aastatel (1866-1896) mitte rohkem kui 100 000 dollarit. Iga tema ajakirjades osade kaupa avaldatud jutu eest maksti talle umbes 250 USA dollarit. Ta sai väikese summa, kui iga lugu avaldati raamatuna. Ta ei olnud elu lõpul rikas, kuid ta ei olnud ka vaene. Ta jättis perekonnale ja sõpradele vaid väikese summa raha. Samuti jättis ta neile oma autoriõigused, käsikirjad ja isikliku raamatukogu.
