Oliivipuu (Olea europaea) – päritolu, omadused ja kasvatus

Avasta oliivipuu (Olea europaea) päritolu, omadused ja kasvatustipud — iidsetest Vahemere rannikest kuni tänapäevani; sobiv pinnas, kliima ja hooldus edu tagamiseks.

Oliivipuu on väike puu. Tema teaduslik nimi on Olea europaea. Pikka aega tagasi on ta pärit Vahemere idaosa rannikualadelt, Süüriast ja Väike-Aasia mereäärsetest (mereäärsetest) osadest ning Kaspia mere lõunaosas asuvast Põhja-Iraanist. Seda on väga pikka aega kasvatatud. Juba vanad kreeklased kasvatasid seda. Nad levitasid puid Vahemere lääneosas.

Oliivipuudele meeldib pinnas, milles on palju kriiti. Nad kasvavad kõige paremini lubjakivist nõlvadel ja kaljudel rannikukliimas.

Kirjeldus ja bioloogia

Oliivipuu on igihaljas puu või põõsas, millele on iseloomulikud kitsad, nahkjad lehed ja väikesed, valkjad õied. Puuviljad ehk oliivid kujunevad pärast õitsemist mitme kuu jooksul ja sõltuvalt sordist võivad olla väiksemad või suuremad ning värvuda rohelistest mustani. Oliivipuude kasv on aeglane; vanad puud võivad moodustada jämeda tüve ja keeruka võraga oksad.

Päritolu ja ajalugu

Oliivipuu päritolu on Vahemere idaosast, kust inimene on seda palju sajandeid tagasi kultiveerinud ja levitanud. Ajalooliselt on oliivipuu olnud tähtis toidu-, majandus- ja kultuuritaim — oliiv õli ja oliivilaastud olid hindamatud toiduainete ja rituaalide osadena.

Kasvutingimused

• Ilm ja kliima: eelistab leebet, niiskusevaest Vahemere tüüpi kliimat — kuivi suvesid ja mõõdukaid talvesid. Paljud sordid on kuivataluvad, kuid noored puud vajavad regulaarset kastmist.
• Pinnas: vajab hästi kuivendatud mulda; eelistab kaltsiumirikkaid, lubjakiviseid ja kergema tekstuuriga maid. Liigvees oleva pinnasega ei tule hästi toime.
• Valgus: vajab palju päikest — parimaks kasvuks ja saagiks on vajalik täispäike.

Istutamine ja hooldus

Oliivipuu istutamisel valige soe, päikseline ja kaitstud koht. Auk peaks olema piisavalt suur, et juurepall mugavalt mahtuks, ning istutamisel on kasulik lisada kergelt läbilaskvat mulda. Noori puid tuleb esimestel aastatel eriti kasta ja vajadusel toestada.

Hooldus hõlmab regulaarset pügamist, et säilitada kujund ja parandada õhuringlust võrastes — see vähendab haiguste ja õhuvaeguse riski ning soodustab puuviljade valmimist. Pügamine tehakse tavaliselt kevadel või varasuvel, olenevalt kliimast ja kohalikest talveoludest.

Paljundamine

Oliivipuud paljundatakse kõige sagedamini pistikute või viimistamise teel, kuna seemnest kasvatatud puud võivad pärilikkuse tõttu erineda. Pistikute abil saadud taimed jõuavad varem viljakandvasse vanusesse. Ka sordijagunemine ja õmblemine (grafting) on tavalised meetodid kvaliteetsete sortide levitamiseks.

Haigused ja kahjurid

Kuigi oliivipuud on suhteliselt vastupidavad, võivad neid rünnata mitmed haigused ja kahjurid. Tuntumad probleemid on näiteks oliivimardikad (õisikute ja viljade kahjustajad), erinevad lõkkekasvajad ja seenhaigused. Oluline on jälgida puude seisundit, eemaldada haigestunud oksad ja rakendada vajadusel bioloogilisi või keemiaabivahendeid, järgides kohalikke soovitusi.

Saagikoristus ja kasutus

Oliivid kogutakse kas käsitsi, võrguga puu all või mehaaniliste väristajate abil. Saagikoristusajastus sõltub sellest, kas puuviljad destineeritakse õli pressimiseks või lauasoolamiseks — õli tootmiseks koore ja seemne värvus mõjutab lõpptulemuse maitset ja omadusi.

Oliivõli on toiduvalmistamisel hinnatud tänu oma maitsele ja tervislikule rasvakoostisele; lauasõbralikud oliivid vajavad tavaliselt leotamist või soolalahuses töötlemist, et eemaldada kibedus. Lisaks toidule kasutatakse oliivipuu puitu mööblis ja käsitöös ning puu on kultuuriliselt väga sümboolne (rahurahu ja viljakuse sümbol).

Püsivus ja vanus

Oliivipuud võivad elada väga kaua — paljud isendid elavad sadu aastaid ning mõningad ajaloolised puud on tuhandete aastate vanused. Nende pikk eluiga ja aeglane kasv muudavad nad väärtuslikeks ajaloolisteks ja maastikulisteks elementideks.

Sordivalik

Erinevad sordid on aretatud kas õli tootmiseks või lauasöögiks. Valikul tasub silmas pidada sobivust kohalikule kliimale, külmakindlust, saagikust ja viljade omadusi. Konsultatsioon aianduseksperdiga või kohalikus taimeladus aitab leida sobivaima sordi.

Kokkuvõte

Oliivipuu on Vahemere päritolu igihaljas puu, mis eelistab päikeselist ja hästi kuivendatud kasvukohta, eriti lubjarikkaid maastikke. See on põnev ja mitmekülgne kultuurtaim — nii toidupõllumajanduse, kultuuri kui ka maastiku seisukohast —, mille kasvatamine nõuab alguses hoolt, kuid võib pakkuda aastakümneid või sajandeid kestvat ilu ja saaki.

Kultuuriline tähtsus

Väga tõenäoliselt kasvatati esimesed oliivipuud Süürias.^[] Sealt levisid nad kiiresti. Vana-Kreekas peeti seda puud pühaks. Mõned linnriigid (polised), nagu Ateena, karistasid inimesi oliivipuude mahalõikamise eest.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni lipu oksad on oliivipuu oksad.

Kristluses võib oliivipuu olla rahu märk, sest Piibli järgi tõi tuvi Noa juurde oliivipuu oksa, et näidata, et üleujutus on möödas.

Oliivipuu on Palestiina rahvuspuu.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni lipp

Otsing