Maaväline taevas

Mercury

Kuna Merkuuri atmosfäär on väike või puudub üldse, siis ei erineks vaade planeedi taevasse mitte millegi poolest kosmose vaatamisest orbiidilt. Merkuuril on lõunapooluse täht Alpha Pictoris. See on tuhmem kui Maa tähistaevas Ursa Minor.

Päike Merkuurilt

Päikese nähtav läbimõõt Merkuuril on keskmiselt 2,5 korda suurem, kui see paistab Maalt, ja selle kogupirgus on rohkem kui 6 korda suurem. Planeedi orbiidi tõttu varieerub Päikese nähtav läbimõõt taevas 2,2-kordsest kuni 3,2-kordsest Maalt vaadatuna. Päike oleks üle kümne korra heledam.

Merkuuri aeglase pöörlemise tõttu kestab üks päev Merkuuril umbes 176 Maa päeva.

Teised planeedid Merkuurist vaadatuna

Pärast Päikest on Merkuuri taeva teine heledaim objekt Veenus, mis on seal palju heledam kui Maa vaatlejate jaoks.

Maa ja Kuu on Merkuuri taevas samuti väga silmapaistvad. ja -1,2. Kõik teised planeedid on nähtavad nagu Maal, kuid opositsioonil mõnevõrra vähem heledad.

Merkuur - taevas pinnalt vaadatuna


Veenus - taevas pinnalt vaadatuna

Venus

Veenuse atmosfäär on nii paks, et Päikest ei ole päevasel ajal taevas hõlpsasti näha ja öösel ei ole tähed nähtavad. Kosmosesondide poolt tehtud värvipildid näitavad, et Veenuse taevas on oranž. Kui Päikest saaks Veenuse pinnalt näha, oleks aeg ühest päikesetõusust kuni järgmise päikesetõusuni umbes 117 Maa päeva. Veenuse pöörlemise tõttu paistaks Päike tõusvat läänes ja loojuvat idas.

Vaatleja, kes on Veenuse pilvede kohal, tiirleb ümber planeedi umbes nelja Maa-päeva jooksul ja näeb taevast, kus Maa ja Kuu paistavad eredalt. Merkuuri oleks samuti lihtne märgata, sest ta on lähemal ja heledam ning tema maksimaalne elongatsioon Päikesest on tunduvalt suurem kui Maalt vaadelduna.

Kuu

Kuu atmosfäär on väga õhuke, nii et tema taevas on alati must, nagu Merkuuri puhul. Päike on aga nii ere, et päevasel ajal on võimatu tähti näha, kui vaatleja ei ole päikesevalguse eest hästi kaitstud.

Päike Kuu pealt

Päike näeb Kuult samamoodi välja nagu Maa orbiidilt, vaid mõnevõrra heledam kui Maa pinnalt vaadatuna ning on puhtvalge, kuna selle väga õhukesel atmosfääril puudub hajumine ja neeldumine.

Kuu asendi ja orbiidi tõttu läbib Päike aasta jooksul peaaegu alati sama teekonna läbi Kuu taeva. Selle tulemusena on Kuu pooluste lähedal kraatreid ja orge, mis ei saa kunagi otsest päikesevalgust, ning võib esineda mägesid ja mäetippe, mis ei ole kunagi varjus.

Maa Kuu pealt

Kuu taevas on kõige silmapaistvamalt näha Maa. Maa näitab faase, täpselt nagu Kuu teeb seda vaatlejatele Maal. Faasid on aga vastupidised; kui vaatleja Maal näeb täiskuud, näeb Kuu vaatleja "uut Maad" ja vastupidi. Maa täiskuu helendab Maal asuva vaatleja jaoks üle 50 korra heledamalt kui täiskuu kõige heledamal ajal. Maa valgus, mis peegeldub Kuu tumedamal poolel, on piisavalt hele, et olla Maalt nähtav, ja seda tuntakse kui nn maavalgust.

Kuu pöörlemise tulemusena on Kuu üks külg ("lähikülg") pidevalt Maa poole pööratud ja teine külg ("kaugkülg") on Maalt enamasti nähtamatu. See tähendab vastupidi, et Maa on nähtav ainult Kuu lähiküljelt ja kaugelt küljelt oleks see alati nähtamatu.

Kuu varjutused

Maa ja Päike kohtuvad mõnikord Kuu taevas, põhjustades varjutuse. Maal näeme kuuvarjutust, kui Kuu läbib Maa varju; samal ajal näeme Kuu peal päikesevarjutust, kui Päike läheb Maa taha. Kuna Maa näiline läbimõõt on neli korda suurem kui Päikese oma, jääb Päike tundideks Maa taha peitu. Maa atmosfäär oleks nähtav punaka rõngana.

Päikesevarjutuse varjud, kui Kuu blokeerib päikesevalguse Maale, ei oleks seevastu nii suurejoonelised vaatlejatele Kuu peal, kes vaatavad Maad: Kuu varjujoon peaaegu väheneb Maa pinnal. Hägusat tumedat laiku oleks vaevu näha. Efekt oleks võrreldav golfipalli varjuga, mille päikesevalgus heidab 5 m kaugusel asuvale objektile. Teleskoopidega vaatlejad Kuu peal võiksid eristada vihmavarju kui musta laiku vähem tumeda piirkonna (poolvarju) keskel, mis kulgeb üle kogu Maa ketta. See näeks välja sisuliselt samamoodi nagu Deep Space Climate Observatory'le, mis tiirleb Maa ümber Päikese-Maa süsteemi Lagrange'i punktis L1, 1,5 miljoni kilomeetri kaugusel Maast.

Kokkuvõttes võib öelda, et alati, kui Maal toimub mingi varjutus, toimub Kuu peal mingi teine varjutus. Nii Maa kui ka Kuu vaatlejate jaoks toimuvad päikesevarjutused alati, kui need kaks keha ja Päike on ühel sirgjoonel.

Maa Kuult vaadatuna (liitpilt; oktoober 2015)


9. märtsi 2016. aasta päikesevarjutuse ajal paistab Kuu vari kosmosest tumeda laiguna, mis liigub üle Maa.


Apollo 17 astronaut Harrison Schmitt Kuu peal, taevas on näha Maa.

Mars

Marsil on vaid õhuke atmosfäär, kuid see on äärmiselt tolmune ja seal on palju valgust, mis hajub laiali. Seega on taevas päevasel ajal üsna ere ja tähti ei ole näha.

Marsi taeva värvus

Täpseid värvipilte Marsi pinnalt on raske jäädvustada. Aastaid arvati, et Marsi taevas on roosakas, kui seda praegu arvatakse olevat.

Nüüdseks on teada, et Marsi päeva ajal on taevas karamellivärvi. Päikeseloojangu ja päikesetõusu ümbruses on taevas roosa värvi, kuid loojuva Päikese läheduses on ta sinine. See on vastupidine olukorrale Maal. Hämarik kestab pikka aega pärast Päikese loojumist ja enne selle tõusu, sest Marsi atmosfääris on kõrgel tolm.

Marsi taeva punane värvus on tingitud raud(III)oksiidi sisaldusest õhus leiduvates tolmuosakestes. Need osakesed on suuremad kui gaasimolekulid, mistõttu suurem osa valgusest hajub. Tolm neelab sinist valgust ja hajutab pikema lainepikkuse (punane, oranž, kollane).

Päike Marsilt

Marsilt vaadatuna on Päike umbes ⁄⁵₈ sama suur kui Maalt vaadatuna ja paistab 40% valgusest, mis on ligikaudu sama heledus kui kergelt pilvine pärastlõuna Maal.

Marsi kuud Marsilt vaadatuna

Marsil on kaks väikest kuud: Phobos ja Deimos. Marsi pinnalt vaadatuna on Phobos üks kolmandik kuni pool Päikese suurusest, Deimos aga vaevalt rohkem kui punkt.

Oma orbiidi tõttu tõuseb Phobos läänes ja loojub idas. Deimos tõuseb idas ja loojub läänes, nagu "tavaline" kuu, kuigi palja silmaga vaadatuna oleks ta tähesarnane. Phobos ja Deimos võivad mõlemad varjutada Päikest Marsilt vaadatuna, kuigi kumbki neist ei suuda täielikult katta selle ketast ja seega on tegemist pigem transiidi kui varjutusega.

Maa Marsilt

Maa on Marsilt nähtav kui kaksiktäht; Kuu oleks selle kõrval nähtav kui nõrgem kaaslane.

Veenus Marsilt

Marsilt vaadatuna oleks Veenuse nähtav suurus umbes -3,2.

Välimised planeedid

Võrreldes nende vaatega Maalt paistavad välimised planeedid (Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun) opositsiooni ajal veidi heledamad, kuid konjunktsiooni ajal veidi tuhmemad.

Marsi kuude taevas

Phoboselt paistab Marss 6400 korda suurem ja 2500 korda heledam kui täiskuu Maalt vaadatuna. Deimoselt paistab Mars Maalt vaadatuna 1000 korda suurem ja 400 korda heledam kui täiskuu.

Marsi päikeseloojang (animeeritud; aprill 2015)


Marsi taevas keskpäeval, nagu seda on pildistanud Pathfinder'i rändur (juuni 1999).


Marsi taevas päikeseloojangul, nagu seda on pildistanud Pathfinder'i rändur (juuni 1999)


Marsi taevas päikeseloojangul, nagu seda on pildistanud kosmoseaparaat Spirit (mai 2005).


Marsi taevas päikeseloojangul, nagu seda on pildistanud Curiosity rover (veebruar 2013; päike simuleeritud kunstniku poolt).


Maa ja Kuu vaadatuna Marsilt, 205 miljoni kilomeetri kaugusel (simuleeritud võrdlus; MRO; HiRISE]; november 2016)

Asteroidivöö

Asteroidivöö on hõredalt asustatud ja enamik asteroide on väga väikesed, nii et ühel asteroidil asuv vaatleja ei näe tõenäoliselt teist asteroidi ilma teleskoobita. Mõned planeetide orbiite läbivad asteroidid võivad aeg-ajalt jõuda mõnele planeedile või asteroidile piisavalt lähedale, nii et vaatleja sellest asteroidist saab ilma binokli või teleskoobita näha lähedal asuva objekti ketta.

Jupiter

Kuigi Jupiteri atmosfäärist ei ole kunagi tehtud pilte, eeldatakse kunstilistes kujutistes tavaliselt, et planeedi taevas on sinine, kuigi tuhmem kui Maa taevas, sest päikesevalgus on seal keskmiselt 27 korda nõrgem, vähemalt atmosfääri ülemistes osades. Planeedi kitsad rõngad võivad olla nõrgalt nähtavad ekvaatorist kõrgemal asuvatelt laiuskraadidelt. Atmosfääri sügavamal varjavad Päikest eri värvi pilved ja udu, kõige sagedamini sinine, pruun ja punane. Kuigi värvide põhjuse kohta on palju teooriaid, ei ole praegu selget vastust.

Jupiterilt paistab Päike olevat vähem kui veerandi võrra suurem kui Maalt vaadatuna.

Jupiteri kuud Jupiterist vaadatuna

Peale Päikese on Jupiteri taevas kõige silmapaistvamad objektid neli Galilei kuud. Planeedile kõige lähemal asuv Io oleks Maa taevas veidi suurem kui täiskuu, kuigi vähem heledam, ja oleks Jupiterist vaadatuna suurim kuu Päikesesüsteemis. Europa suurem heledus ei ületaks tema suuremat kaugust Jupiterist, nii et ta ei varjutaks Iot. Ganymedos, suurim ja Jupiterist kolmas kuu, on peaaegu sama heledam kui Io ja Europa, kuid paistab vaid poole väiksem kui Io. Kaugemal asuv Callisto paistaks ainult veerandi võrra väiksem kui Io.

Ükski Jupiteri kuude pinnamärkidest ei paista Maalt vaadatuna nii silmatorkavana kui Kuu maria. Io pinnal oleks Io väävli värvuse tõttu näha tumedaid ja heledaid laike ning suurimad vulkaanid oleksid tähistatud tumedate punktidega, kuid suurte, kontrastsete joonte puudumise tõttu on vaatepilt kehvem. Europa aga paistaks täiesti tunnusteta valge kettana. Isegi lähedalt vaadatuna kasutatakse enamikul kosmosesõidukite piltidel kontrasti suurendamist, et Europan jää pragusid selgelt näidata. Ganymedil oleks näha ebamääraseid tumedaid ja heledaid laike, samas kui Callisto on liiga kaugel, et mingeid jooni oleks võimalik välja tuua.

Kõik neli Galilei kuud paistavad silma oma kiire liikumise poolest võrreldes Kuuga. Samuti on nad kõik piisavalt suured, et Päikest täielikult varjutada.

Jupiteri väikesed sisemised kuud paistavad ainult tähekujudena, välja arvatud Amalthea, mis võib aeg-ajalt tunduda sama suurena kui Callisto. Siiski oleksid nad kõik heledamad kui ükski täht. Välimised kuud oleksid nähtamatud, välja arvatud Himalia, mis ilmuks palja silmaga hämarate tähekujudena ainult soodsates tingimustes.

Jupiteri kuude taevas

Ühelgi Jupiteri kuul ei ole rohkem kui jälgi atmosfäärist, seega on nende taevas must või peaaegu must. Ühe kuu vaatleja jaoks on Jupiter taevas kaugelt kõige silmapaistvam nähtus.

Kuna Jupiteri sisemised kuud pöörlevad sünkroonselt ümber Jupiteri, ilmub planeet nende taevas alati peaaegu samas kohas. Galilei satelliitide külgedel asuvad vaatlejad, kes on planeedist eemale suunatud, ei näe näiteks kunagi Jupiteri.

Jupiteri kuudelt oleksid Galilei satelliitide põhjustatud päikesevarjutused suurejoonelised, sest vaatleja näeks, kuidas varjutava kuu ringikujuline vari liigub üle Jupiteri näo.

Io, Europa ja Jupiteri rõngad Jupiterist vaadatuna (simuleeritud vaade)


Veeaurupilv Euroopal (kunstnikukontseptsioon)

Saturn

Saturni atmosfääri ülemises osas on taevas sinine, kuid selle pilvekatete valdav värvus viitab sellele, et allpool võib ta olla kollakas. Saturni rõngad on tema atmosfääri ülemistest osadest peaaegu kindlasti nähtavad. Rõngad on nii õhukesed, et Saturni ekvaatoril asuvast kohast oleksid need peaaegu nähtamatud. Mujalt planeedilt võib neid aga näha suurejoonelise kaarena, mis ulatub üle poole taevakeha.

Saturni kuud ei näeks selle taevas eriti muljetavaldavad välja, sest enamik neist on üsna väikesed ja suurimad on planeedist kaugel. Isegi Saturni suurim kuu Titan paistab vaid poole Maa kuust suuremana. Tegelikult on Titan oma suure kauguse ja hämaruse tõttu Saturni suurtest kuudest kõige hämaram; Mimas, Enceladus, Tethys, Dione ja Rhea on kõik heledamad. Enamik sisekuudest paistaks heledate, tähtedega sarnaste punktidena (välja arvatud Janus, kuigi enamik neist paistaks heledamalt kui mis tahes täht. Ükski väliskuu ei oleks nähtav, välja arvatud Phoebe, mis oleks väga tuhm.

Saturni kuude taevas

Kuna Saturni sisemised kuud on kõik sünkroonses pöörlemises, ilmub planeet nende taevas alati samas kohas. Vaatlejad nende satelliitide külgedel, mis on planeedist eemale suunatud, ei näeks Saturni kunagi. Saturni sisemiste kuude taevas on Saturn tohutu objekt.

Saturni kuude rõngad

Saturni rõngad ei paistaks enamiku kuude pealt välja. See on tingitud sellest, et rõngad on küll laiad, kuid mitte väga paksud. Rõngad on servaga ja sisemiste kuude pealt praktiliselt nähtamatud. Väliskuudelt, alustades Iapetusest, oleks rõngastele võimalik saada kaldvaade, kuigi suurem kaugus muudaks Saturni taevas väiksemaks; Phoebe'ilt, Saturni suurimalt ebaregulaarselt kuult, paistaks Saturn vaid sama suurena kui täiskuu Maalt vaadatuna. Parim vaade rõngastele võib olla sisemisest kuust Mimas, mis on rõngastele üsna lähedal. Ka kaasorbiitidelt Epimetheus ja Janus oleks samuti hea vaade. Tethys saab järgmise parima vaate; Iapetus saab hea vaate rõngastele ja on rohkem kui ükski välimine kuu võib väita.

Titaani taevas

Titan on ainus Päikesesüsteemi kuu, millel on paks atmosfäär. Titaani taevas on heleda mandariini värvi. Titani pinnal seisev astronaut näeks aga uduselt pruunikas/tumakasoranži värvi. Suurema Päikesest kauguse ja atmosfääri paksuse tõttu saab Titani pind ainult umbes ⁄¹₃₀₀₀ sama palju päikesevalgust kui Maa - seega on päevasel ajal Titani pinnal ainult sama heledat kui Maa hämaral. Tundub tõenäoline, et Saturn on püsivalt nähtamatu oranži sudu taga ja isegi Päike oleks vaid heledam laik udus, mis vaevu valgustab jää- ja metaanijärvede pinda. Ülemises atmosfääris oleks taevas aga sinine ja Saturn oleks nähtav. Oma paksu atmosfääri ja metaani vihmaga on Titaan ainus taevakeha peale Maa, mille pinnal võiks tekkida vikerkaar. Arvestades aga atmosfääri äärmist paksust nähtavas valguses, oleks valdav osa vikerkaarest infrapunases valguses.

Enceladuse taevas

Enceladuselt vaadatuna oleks Saturni nähtav läbimõõt kuuskümmend korda suurem kui Maalt nähtava Kuu läbimõõt. Lisaks, kuna Enceladus pöörleb sünkroonselt oma orbitaalperioodiga ja hoiab seetõttu ühe näo Saturni poole suunatud, ei liigu planeet kunagi Enceladuse taevas ja seda ei saa satelliidi kaugelt küljelt näha.

Saturni rõngad oleksid peaaegu nähtamatud, kuid nende vari Saturni kettal oleks selgelt eristatav. Nagu meie Kuu Maalt vaadatuna, näeks Saturn ise regulaarseid faase. Enceladuselt vaadatuna oleks Päikese läbimõõt vaid üks üheksandik Kuu läbimõõdust Maalt vaadatuna.

Enceladusel asuv vaatleja võib jälgida ka Mimas'i (suurim satelliit, mis asub Enceladuse orbiidil) transiiti Saturni ees keskmiselt iga 72 tunni järel. Selle nähtav suurus oleks umbes sama suur kui Kuu Maalt vaadatuna. Pallene ja Methone tunduksid peaaegu tähekujulisena. Tethys, mis on nähtav Enceladuse antisaturnuse poolelt, saavutaks maksimaalse näilise suuruse, mis on umbes kaks korda suurem kui Kuu suurus Maalt vaadatuna.

Saturni rõngad selle ekvaatorist kõrgemalt laiuselt vaadatuna (simuleeritud vaade)


Maa ja Kuu (all-paremal) Saturnist (Cassini; juuli 2013)


Titaani pind Huygensi sondi poolt vaadatuna


Enceladuse taevas (kunstnikukontseptsioon)

Uraan

Atmosfääri värvi järgi otsustades on Uraani taevas tõenäoliselt helesinine. On ebatõenäoline, et planeedi rõngad on selle pinnalt nähtavad, sest need on väga õhukesed ja tumedad.

Ükski Uraani kuudest ei tunduks Uraani pinnalt nii suurena kui täiskuu Maal, kuid nende suur hulk pakuks pilvede kohal hõljuvatele vaatlejatele huvitavat vaatepilti. Erinevalt Jupiterist ja Saturnist võib paljusid sisekuudest näha pigem ketastena kui tähtedena; kuud Portia ja Julia võivad kohati tunduda umbes Miranda suurused ning mitmed teised sisekuud tunduvad suuremad kui Oberon. Välimised ebakorrapärased kuud ei ole palja silmaga nähtavad.

Vähene valguse tase nii suurel kaugusel päikesest tagab, et kuud tunduvad väga hämarad; kõige heledam, Ariel, paistaks Maalt vaadatuna üle 100 korra hämaramalt kui Kuu. Samal ajal oleks välimine suur kuu Oberon oma lähedusest hoolimata vaid sama heledalt kui Veenus.

Ariel Uraani taevas (simuleeritud vaade)

Neptune

Atmosfääri värvuse järgi otsustades on Neptuuni taevas tõenäoliselt asuursinine või taevasinine, sarnaselt Uraaniga. Nagu ka Uraani puhul, on ebatõenäoline, et planeedi rõngad on selle pinnalt nähtavad, sest need on väga õhukesed ja tumedad.

Peale Päikese on kõige tähelepanuväärsem objekt Neptuuni taevas tema suur kuu Triton, mis paistaks Maal pisut väiksemana kui täiskuu. Ta liigub kiiremini kui meie Kuu. Väiksem kuu Proteus oleks kettana umbes poole suurem kui täiskuu. Sisemiste kuude joondumine annaks tõenäoliselt suurejoonelise vaatepildi. Neptuuni suur välimine satelliit Nereid ei ole piisavalt suur, et Neptuunist kettana näha, ja ta ei ole taevas märgatav. Teised ebakorrapärased väliskuud ei oleks palja silmaga nähtavad.

Nagu ka Uraani puhul, näivad suured kuud madala valgustuse tõttu väga hämaratena.

Tritoni taevas

Tritonil, Neptuuni suurimal kuul, on atmosfäär, kuid see on nii õhuke, et taevas on ikka veel must, võib-olla koos mõningase kahvatu uduga horisondil. Kuna Triton tiirleb sünkroonse pöörlemisega, paistab Neptuun taevas alati samas asendis. Kuna Neptuun tiirleb ümber Päikese, on Tritoni polaarpiirkonnad 82 aasta jooksul kordamööda Päikese poole suunatud, mille tulemuseks on radikaalsed hooajalised muutused, kui üks poolus, siis teine, liigub päikesevalguse poole.

Neptuuni enda maksimaalne heledus oleks umbes sama suur kui täiskuu Maal. Oma ekstsentrilise orbiidi tõttu oleks Nereidi heledus märkimisväärselt erinev; tema ketas oleks palja silmaga nägemiseks liiga väike. Proteus oleks samuti raskesti eristatav, kuid kõige lähemal asudes konkureeriks ta Canopusega.

Triton Neptuuni taevas (simuleeritud vaade)

Trans-Neptuni objektid

Transneptuunne objekt on iga Päikesesüsteemi väikeplaneet, mis tiirleb ümber Päikese keskmiselt kaugemal kui Neptuun.

Pluuto ja Charon

Pluuto koos oma suurima kuuga Charoniga tiirleb ümber Päikese tavaliselt väljaspool Neptuuni orbiiti, välja arvatud kahekümneaastane periood igal orbiidil. Pluutost vaadatuna on Päike inimsilmale punktiline, kuid siiski väga ere, andes umbes 150-450 korda rohkem valgust kui täiskuu Maalt vaadatuna. Sellegipoolest märkaks inimene Plutol olles, et tema valguse hulk on oluliselt vähenenud.

Pluuto atmosfäär koosneb õhukesest lämmastiku-, metaani- ja süsinikmonooksiidgaaside ümbrikust, mis kõik on saadud nende ainete jääst tema pinnal. Kui Pluuto on Päikesele lähedal, tõuseb Pluuto tahke pinna temperatuur, mis põhjustab nende jääkide sublimeerumise gaasideks. See atmosfäär tekitab ka märgatavat sinist uduvihma, mis on nähtav päikeseloojangul ja võimalik, et ka muul ajal Plutoni päeval.

Pluuto ja Charon on üksteisega loodete suhtes lukustatud. See tähendab, et Charon on Plutole alati sama näoga ja ka Pluuto on Charonile alati sama näoga. Vaatlejad, kes asuvad Charoni ja Pluuto vastasküljel, ei näe kunagi kääbusplaneeti; vaatlejad, kes asuvad Pluuto ja Charoni vastasküljel, ei näe kunagi kuud. Pluuto pinnalt vaadatuna oleks Charon öises taevas väga suur objekt.

Pluuto - Norgay Montes (vasakpoolne esiplaanil); Hillary Montes (vasakpoolne taevas); Sputnik Planitia (paremal) Päikeseloojangule lähedane vaade sisaldab mitmeid atmosfääri udu kihti.

Comets

Komeedi taevas muutub dramaatiliselt, kui ta läheneb Päikesele. Lähima kauguse ajal hakkavad komeedi jääd tema pinnalt allapoole kerkima, moodustades gaasi- ja tolmusabasid ning kooma. Päikesele läheneva komeedi vaatleja võib näha, et tähed on veidi varjatud piimjas udus, mis võib tekitada Päikese ja teiste heledate objektide ümber haloefekti.

Ekstrapolaarplaneedid

Päikeseväliste planeetide vaatlejate jaoks erinevad tähtkujud sõltuvalt kaugusest. Universumi vaatlemine teistest tähtedest tingib selle, et tähed, mis meie taevas võivad tunduda heledad, võivad tunduda nõrgemad teistel taevastel taevastel ja vastupidi.

Planeet kas α Centauri A või B ümber näeks teist tähte väga heleda sekundaarsena.

Aldebarani ümber tiirlevast planeedist, mis asub 65 valgusaasta kaugusel, oleks meie Päike näha kui tühine täht Ophiuchuse ja Scorpiuse vahel. Heledatest, kaugetest tähtedest koosnevad tähtkujud näeksid mõnevõrra sarnased välja (näiteks Orion ja Scorpius), kuid suur osa öötaevast tunduks Maalt pärit inimesele tundmatu. Isegi Orion näeks mõnevõrra teistsugune; sellelt positsioonilt vaadatuna tunduksid Alnilam ja Mintaka üksteise peal olevat, vähendades seega vöö kahte tähte. Samuti oleks Bellatrix vööle palju lähemal, muutes Orioni "rinna" mõnevõrra väiksemaks.

Tähed

Kui Päikest vaadelda Alfa Centauri süsteemist, mis on meile lähim tähesüsteem, siis paistaks see tähena Kassiopeia tähtkujus. Alpha Centauri süsteemi läheduse tõttu näeksid tähtkujud enamasti sarnaseid.

Kaugemalt vaadatuna oleks Päike keskmine täht Serpens Caputi tähtkujus. Sellisel kaugusel oleks enamik meile lähimaid tähti meie taevas teistsuguses asukohas, sealhulgas Alpha Centauri, Sirius ja Procyon.

Seotud leheküljed