Venemaa ajalugu ulatub aastatuhandetesse ja hõlmab mitmeid eri rahvaid, riike ja põlvkondi. Alustades idaslaavlastest, türklaste ja soome-ugri hõimudest, on selle maa ruum kujunenud mitme kultuuri ja mõju all. Lõuna-Venemaa rannikualasid Musta mere ümbruses asustasid antiikajal kreeklased ja roomlased; neid alade ajalugu ulatub tagasi vähemalt 1.–3. sajandini pKr.

Rahvasteränne ja varajane keskaja riiklikkus

Suurema osa varajasest perioodist mõjutasid rändeprotsessid: kuni 10. sajandini tungisid Musta mere äärealadele sisse hunnid ja erinevad türgi päritolu hõimud, seejärel asusid aladele idaslaavlased. 9.–11. sajandil lõid skandinaavlaste (varanglaste ehk viikingite) laiemad sidemed Kiievis tugeva keskuse, mida ajaloolased nimetavad Kiievi-Venemaaks (Kiievi-venemaa). See varane riiklikkus oli baaskomponent hilisemale venelaste, ukraina ja valgevenelaste kultuurilisele arengule.

Mongolivallutus ja Moskva tõus

13. sajandil vallutasid Ida-Euroopa idapiirkondi mongolid, kelle võimuüksusest kujunes tuntud Kuldne ordu. Mongolite võim ja maksukorraldus mõjutasid piirkonda kuni 15. sajandini, mil mitmed venelased väljakujunenud keskused – eelkõige Moskva vürstiriik – hakkasid Mongoli ordu saadud mõju taandama. Moskva vürstide liitmine, poliitiline konsolideerimine ja võimuvõitlus viisid lõpuks Vene tsaaririigi tekkele.

Tsaaririik ja impeeriumi laienemine

15.–18. sajandil kasvas Moskva staatus, kuigi riigi ülesehitus ja valitsemisvormid muutusid järk-järgult. 1547 krooniti Ivan IV (Ivan Julm) esimeseks tšaariks. 18. sajandi algusest, eriti Peeter I (Peeter Suur) valitsemise ajal, moderniseeris ja euroopalastas Venemaa riigikorraldust ning 1721 kuulutati ametlikult looduslikult Vene impeeriumiks. Venemaa laienes järk-järgult nii läände kui ka idasse – taktikaline ja majanduslik huvi kütitud karusnahkade, ressursside ja uute alade järele viis piirkondade vallutamiseni ja koloniseerimiseni Siberisse.

19. sajand ja suurriigi katsed

19. sajandil kasvas Venemaa geopoliitiline tähtsus. 1812. aastal teostas Napoleon suurt sõjaväelist invasiooni, mis lõpuks nurjus rasketes talveoludes ja Venemaa vastupanu tõttu. 19. sajand toob kaasa industrialiseerimise, sõjalisi konflikte ja sotsiaalse-majandusliku pingestumise, mis lõppes järgmisele sajandile omaste suuremate muutustega.

20. sajand: sõjad, revolutsioonid ja Nõukogude Liit

Venemaa osales aktiivselt 1. maailmasõjas, millel olid riigi sisepoliitilisele stabiilsusele laastavad tagajärjed. 1917. aastal toimusid kaks reaalset poliitilist murdosa: veebruari revolutsioon kukutas tsaari ja sellele järgnes novembris oktoobrirevolutsioon, mille tulemusel võtsid võimu bolševikud LeninI juhtimisel. Pärast verist kodusõda loodi lõpuks 1922. aastal Nõukogude Liidu, mis sai maailmasuureks riigiks ja ideoloogiliseks jõuks.

20. sajandi keskpaigas sai Nõukogude Liidust keskne osaleja Teises maailmasõjas, kus punaarmee mängis otsustavat rolli Saksamaa lüüasaamises. Kuigi Adolf Hitleril algselt õnnestus suurt osa Nõukogude elanikkonda jõuliselt haarata, ei suudetud lõplikult alistada ning sõja vastasseis sai otsustavaks Natsi-Saksamaa taganemisel. Sõja järel laienes Nõukogude mõju välja Ida-Euroopasse ja tekkis pikaaegne vastasseis lääneriikidega.

Külm sõda ja sellega seotud mõju

Pärast sõda algas külm sõda, kus Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid olid peamised vastaspooled. Nõukogude väed ja liitlased hoidsid kontrolli üle Ida-Saksamaa, Poola ja mitme teise Ida-Euroopa riigi valitsuste üle, kus asusid sotsialistlikud režiimid. See periood tähistas geopoliitilist ja ideoloogilist pinget, tuumarelvastumise episoodide ning lokaalsete konfliktidega külvatud olukorda kogu maailmas.

Nõukogude Liidu lagunemine ja kaasaegne Venemaa

1991. aastal lagunes Nõukogude Liit, mille tulemusel moodustusid iseseisvad riigid ning sellest pianarenes kaasaegne vene riik – tänapäevane Venemaa. 1990. aastad olid Venemaal ühiskondliku ja majandusliku ümberkorralduse aeg: toimusid üleminekud turumajandusele, poliitilised reformid, aga ka sügavad majanduslikud ja sotsiaalsed raskused ning kohalikke konflikte endistes liiduvabariikides.

2014. aastal annekteeris Venemaa Ukraina territooriumilt Krimmi, mis tekitas laia rahvusvahelist kriitikat ja viis USA ja teiste riikide kehtestatud sanktsioonideni. Aastatel 2022–2024 puhkesid laiemad relvastatud konfliktid Ukrainas, mis tõid kaasa täiendavaid rahvusvahelisi sanktsioone ja poliitilist isolatsiooni paljude lääneriikide poolt.

Oluline märkida

See lühikroonika annab ülevaate peamistest arengusuundadest, kuid Venemaa ajalugu on väga rikas ja keerukas – sisaldades palju eraldi teemasid nagu rahvussuhted, majanduslik moderniseerimine, kultuuriline areng, regionaalsed konfliktid ja siseriiklikud reformid. Iga ajajärk väärib sügavamat käsitlust, kui soovite mõnda perioodi üksikasjalikumalt uurida.