Ebanormaalne psühholoogia

Ajalugu

Üleloomulikud traditsioonid

Üleloomulik uskumus on uskumus jõusse, mis on väljaspool teaduslikku mõistmist. On palju kultuure, mis usuvad üleloomulikesse sündmustesse. Nende kultuuride hulka kuuluvad nii religioossed kultuurid kui ka vanad hiinlased, vanad egiptlased, heebrealased ja vanad kreeklased. Nendes kultuurides on kirjutisi, mis ütlevad, et ebaloomulik käitumine üleloomulike sündmuste näol lõid deemonid või jumalad, kes võtavad inimese üle ja tegutsevad nende inimeste kaudu. Seda nimetati riivamiseks. Rooma-katoliku kirikus tehti eksortsisme, et panna need deemonid lahkuma nende inimeste kehast, keda nad riivasid. Eksortsism hõlmas palveid, müriaid ja rohtusid. Inimestele, kellel oli ebanormaalne käitumine, öeldi sageli, et nad on riivatud.

Mõnes kultuuris kasutati sageli trepanatsiooni. See tähendas, et kellegi pähe tehti auk, et vabastada "halb vaim".

Varjupaigad

"Hullude varjupaikad" olid hooned, kus hoiti ebanormaalse käitumisega patsiente. Need muutusid Euroopas populaarseks 1774. aasta hullumajade seadusega, kuigi need olid olemas ka enne seda seadust. Asenduskodud olid mõeldud inimeste eest hoolitsemiseks, kes ei suutnud iseenda eest hoolitseda. Kuid nad olid tuntud selle poolest, et olid oma patsientide suhtes julmad ja kuritarvitavad. Hooned olid sageli räpased ja nende eest ei hoolitsetud eriti hästi.

1700. aastate lõpus tegi William Tuke patsientide jaoks religioosset retriiti. See oli pöördumine eemale vaimuhaiglate õudustest. Samuti hakkas 1700. aastate lõpus Philippe Pinel julgustama vaimuhaigete paremat kohtlemist.

Tänapäeval ei ole 18. sajandi hullumaju enam olemas. Enamik hooldekodusid suleti 1900. aastate lõpus antipsühhootilisteravimite leiutamise tõttu. Tänapäeval on olemas psühhiaatriahaiglad psüühikahäiretega inimeste jaoks. Nende hulka kuulub Broadmoor Hospital, kus asuvad mõned Suurbritannia kõige ohtlikumad vaimuhaigustega kurjategijad.

Asenduskodud Ameerikas

1800. aastatel võitles Dorothea Dix vaimuhaiglate patsientide halva kohtlemise vastu. Ta asutas "vaimse hügieeni" rühma, et julgustada poliitikuid muutma vaimuhaigete kohtlemist Ameerika Ühendriikides. Kui inimesed said teadlikuks vaimuhaiglate väärkäitumisest, koguti raha, et parandada patsientide ja varjupaikade kohtlemist. Arvatakse, et Dix aitas luua 32 vaimuhaiglat. 1940. aastaks elas vaimuhaiglates üle 400 000 patsiendi.

Enamik ravimeetoditest olid patsientide jaoks ikka veel julmad ega olnud tõhusad. Asutused muutusid kiiresti ülerahvastatudeks. Mary Jane Ward kirjutas 1946. aastal raamatu "The Snake Pit", mis tõstis teadlikkust vaimuhaigete ebainimlikust kohtlemisest.

Samal aastal loodi riiklik vaimse tervise instituut. Organisatsioon pakkus koolitust ja toetust vaimuhaigetele ja neid hooldavatele töötajatele. Hill-Burtoni seadus võeti vastu, et anda raha vaimuhaiglatele.

Hiljem võeti vastu 1963. aasta ühenduse tervishoiuteenuste seadus. See seadus, millega loodi ambulatoorsed hooned, et patsiendid saaksid elada kodus, mitte haiglas. Selle seaduse alusel ehitati ka rehabilitatsiooni- ja kogukonnahoolduskeskused.

Deinstitutsionaliseerimine

1900. aastate lõpus olid vaimuhaiglad vähem aktsepteeritud. Patsientide julma kohtlemist, ülerahvastatust ja elamisviise ei peetud vajalikuks. Asüülile anti vähem raha. Nii suleti paljud neist üle kogu maailma. Psühhiaatriahaiglate sulgemine sai tuntuks kui deinstitutsionaliseerimine. Asenduskodust kogukonda liikumine pidi aitama patsientide arengule ja paranemisele kaasa. Heade tugiprogrammide puudumine tähendas, et patsiendid tundsid end hüljatuna ja neil oli raske normaalsesse ellu sulanduda. See viis selleni, et paljud jäid kodutuks.

Ebanormaalse käitumise seletamine

Varem oli ebanormaalse käitumise seletamiseks kolm võimalust. Need olid üleloomulikud, bioloogilised ja psühholoogilised seletused. Lääne meditsiin ei kasuta enam üleloomulikke seletusi. Selle asemel kasutame bioloogilisi ja psühholoogilisi seletusi. Bioloogilised selgitused kasutavad ebanormaalse käitumise selgitamiseks geneetikat ja neuroteadust. Bioloogiline seletus põhineb sellel, kuidas aju töötab ja kuidas geenid selle tööd muudavad. Psühholoogilised selgitused kasutavad ebanormaalse käitumise selgitamiseks seda, kuidas mõistus töötab.

Üleloomulikud selgitused

Varased kultuurid uskusid, et ebanormaalne käitumine tuleneb deemonitest, vaimudest ja astroloogiast. Trepanatsioon oli see, kui inimesele puuriti auk pähe. Seda tehti selleks, et lasta vaimud või deemonid inimese peast välja.

Eksortsismi praktiseeris peamiselt katoliku kirik. Usuti, et eksortsism tõrjub vaimud inimesest välja, keda nad valdavad.

Need tavad olid keskajal tavalised. See oli aeg, mil ebanormaalset käitumist peeti pigem religioosseks kui psühholoogiliseks probleemiks. Mõnda ebanormaalset käitumist peeti nõiduseks. Nõidus süüdistatavaid inimesi karistati peaaegu alati nende tegude eest. Paljudel juhtudel oli karistuseks mõrvamine.

Bioloogilised selgitused

Bioloogiline lähenemine ebanormaalse käitumise seletamiseks eeldab, et käitumist saab seletada füüsiliste teguritega. Hippokrates oli 5. sajandil elanud mees, keda paljud peavad kaasaegse meditsiini isaks. Ta ei aktsepteerinud, et kurjad vaimud või astronoomia oleksid psühholoogiliste häirete põhjuseks. Hippokrates uskus, et häiretele on olemas looduslikud põhjused ja et on võimalik leida sobivad ravimeetodid. Ta keskendus aju "neljale huumorile". Ta uskus, et neli huumorit peavad terve vaimse seisundi saavutamiseks olema tasakaalus ja kui üks huumor on tugevam, ilmnevad erinevad häired. Huumorite tasakaalustamiseks käskis Hippokrates patsientidel muuta oma eluviise.^p. 11 Nüüd on psühholoogiliste häirete bioloogilistest seletustest rääkides tekkinud uued ideed. Kuid Hippokratese keskendumine vaimsetele protsessidele ja kliinilisele praktikale oli revolutsiooniline kontseptsioon.

Teine kreeka arst nimega Galenos kasutas samuti teaduslikku lähenemist psühholoogiliste häirete põhjustele. Ta jagas need füüsilisteks ja vaimseteks kategooriateks. Galenose põhjuste hulka kuulusid peavigastused, alkoholi kuritarvitamine ja elukogemused. 18. sajandil mõjutasid Galeniuse kontseptsioonid meditsiinitööstust. Galenus keskendus psüühikahäirete bioloogilistele põhjustele. ^p. 13

Psühholoogilised selgitused

Psühholoogilised selgitused ebanormaalse käitumise kohta lähtuvad mõnikord käitumuslikust lähenemisviisist, mille puhul positiivset käitumist tugevdatakse ja negatiivset mitte. Selline lähenemine keskendub rohkem inimese tegeliku käitumise muutmisele kui selle tegelikule põhjusele.

Sigmund Freud oli 20. sajandi üks populaarsemaid psühholoogilisi teoreetikuid. Meetod, mida ta kasutas patsientide uurimiseks ja ravimiseks, oli tuntud kui psühhoanalüüs. Hüpnoosi meetodeid kasutasid Freud, aga ka Franz Mesmer ja Nancy koolkonna arstid. Freud püüdis siiski panna oma patsiente tunnistama oma kõige sügavamaid, tõelisi emotsioone, mida nimetati katarsiseks. Ta lasi oma patsientidel vabalt, vabade assotsiatsioonide kaudu endast rääkida. Samuti viis ta läbi unenäoanalüüsi, kus patsiendid salvestasid ja arutasid oma unenägusid. Freudi töö viis teiste suurte psühhoanalüütiliste teoreetikute, nagu Carl Jung, Alfred Adler ja Harry Stack Sullivan, juurde. Wilhelm Wundtile ja William Jamesile on omistatud esimeste eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumide avamine. See viis paljude uuringute ja psühholoogiliste meetodite, näiteks Ivan Pavlovi ja John B. Skinneri juhitud klassikalise konditsioneerimise, Edward Thorndike ja B. F. Skinner aga operantse konditsioneerimise uurimise eestvedajateks. ^p. 18

Klassifikatsioon

DSM

Psühhiaatrite ja psühholoogide poolt psüühikahäirete diagnoosimiseks ja raviks kasutatav Põhja-Ameerika käsiraamat on tuntud kui psüühikahäirete diagnostiline ja statistiline käsiraamat (DSM). Seda koostab Ameerika Psühhiaatriaühing (APA). Viimane versioon ilmus 2013. aasta mais ja seda tuntakse DSM-5 nime all. DSMi kasutavad arstid, haigekassad, ravimifirmad ja õigussüsteem, et mõista ja tuvastada psüühikahäireid. DSM jagab psüühikahäired rühmadesse ja annab kirjeldavad tunnused ja sümptomid, mis määratlevad iga häire. Lisaks loetleb see iga häire kohta statistilisi andmeid alates selle esinemissagedusest üldpopulatsioonis kuni kõige tõhusama raviviisini.

Enne konkreetse psüühikahäire diagnoosimist peab spetsialist kõigepealt kindlaks tegema, kas isikul on tõepoolest psüühikahäire. DSM määratleb psüühikahäiret kui seisundit, mis:

• On peamiselt psühholoogiline ja muudab käitumist, isiksust või motivatsiooni,
• põhjustab täies ulatuses stressi, sotsiaalsete funktsioonide halvenemist või käitumist, mida inimene tahaks vabatahtlikult lõpetada, sest see ohustab füüsilist tervist, ja
• Eristub teistest seisunditest ja seda peetakse ravitavaks.

DSMi kasutamisel jagatakse täielik psühhiaatriline diagnoos viide dimensiooni, mida nimetatakse "telgedeks" ja mis on seotud puude või häire erinevate omadustega:

• I telg sisaldab kõiki psüühikahäirete kategooriaid, välja arvatud vaimne alaareng ja isiksusehäired. Selle telje piires esinev häire sarnaneb haiguse või haigusega üldmeditsiinis ja hõlmab depressiooni, ärevushäireid, autismispektri häireid, bipolaarset häiret ja anoreksiat.
• II telg sisaldab vaimset alaarengut ja isiksusehäireid, nagu paranoiline isiksusehäire, antisotsiaalne isiksusehäire ja obsessiiv-kompulsiivne isiksusehäire. See telg sisaldab suurt hulka häireid, mis kõik on seotud sellega, kuidas inimene mõtleb ja käitub maailma suhtes.
• III telg sisaldab üldisi terviseseisundeid, kergemaid terviseseisundeid ja kõiki füüsilisi tervisehäireid. Kui kasutada kolme esimest telge, on võimalik näha seoseid ja spetsialistidel on lihtsam leida psüühikahäire põhjust ja ravida inimest tõhusalt.
• IV telg sisaldab kõiki keskkonna- või sotsiaalseid tegureid, mis võivad mängida rolli inimese diagnoosimisel. Halvad sotsiaalsed suhted, lähedase surm või töölt vallandamine on kõik stressitegurid, mis võivad aidata kaasa psüühikahäire tekkele.
• V telge kasutavad spetsialistid alla 18-aastaste isikute puhul. Lapsi hinnatakse selle järgi, kui hästi nad praegu oma olukorraga toime tulevad. Global Assessment of Functioning kasutas skaalat 0-100, kuid see on DSM-5-s asendatud küsitluse ja kontrollküsimustikuga, mis on vähem subjektiivne.

DSMi eraldi teljed on psüühikahäirete arengus sageli omavahel seotud.

ICD-10

Haiguste ja nendega seotud terviseprobleemide rahvusvaheline statistiline klassifikatsioon (ICD) on Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) loodud ja on universaalne psüühikahäirete diagnostikasüsteem. ICD on heaks kiidetud 193 WHO liikmesriigi tervishoiuametnike poolt ja see on tasuta kättesaadav internetis. Selle eesmärk on aidata riikidel vähendada psüühikahäiretega seotud probleeme. DSMis kasutatav kodeerimissüsteem on loodud nii, et see ühilduks ICDs kasutatava süsteemiga; mõned koodid ei pruugi siiski kattuda, sest need kaks väljaannet vaadatakse läbi eri aegadel. ICD-10 avaldati 1994. aastal; selle viimane ajakohastamine toimus 2010. aastal. ICD-10 5. peatükk hõlmab üle 300 psüühika- ja käitumishäire, mis on jagatud järgmistesse kategooriatesse:

• F00-F09 Orgaanilised psüühikahäired
• F10-F19 Narkootikumide tarvitamisest põhjustatud psüühika- ja käitumishäired
• F20-F29 Skisofreenia ja meelepetted
• F30-39 Meeleoluhäired
• F40-49 Neurootilised, stressiga seotud häired
• F50-59 Kehaliste häirete ja füüsiliste teguritega seotud käitumishäired
• F60-F69 Täiskasvanute isiksuse ja käitumise häired
• F70-F79 Vaimne alaareng
• F80-F89 Psüühilise arengu häired
• F90-F98 Lapsepõlves tekkivad käitumis- ja emotsionaalsed häired
• F99 Täpsustamata psüühikahäired

Online ICD-10 on tervikuna leitav siit

Töötlemine

Psühhoanalüüs

Psühhoanalüüs on psühhoanalüütilisel teoorial põhinev teraapia vorm. See teooria väidab, et inimese käitumist kontrollivad alateadlikud jõud, näiteks instinktid, ja et vaba tahet ei ole olemas. Paljud psühhoanalüütilises teoorias leiduvad ideed on pärit kuulsalt psühholoogilt Sigmund Freudilt. Freud uskus, et psüühikahäired tulenevad lapsepõlvest pärit allasurutud mälestustest ja emotsioonidest; psühhoanalüüsi eesmärk on otsida neid varjatud mälestusi ja emotsioone ning tuua need patsiendi tähelepanu alla. Selliseid tehnikaid nagu hüpnoos kasutatakse alateadvusse tungimiseks lootuses, et häire allikas leitakse. Freud uskus ka, et unenägudel on varjatud tähendused, ja palus sageli patsientidel oma unenägusid analüüsimiseks üles märkida. Kuna enamikku Freudi ideid toetavate teaduslike tõendite puudumise tõttu kasutavad kliinilised psühholoogid psühhoanalüüsi harva ja see on asendatud tõhusamate teraapiavormidega.

Käitumuslik teraapia

Käitumisteraapia põhineb käitumismõtetel, mille kohaselt on kogu inimese käitumine stiimuli ja tugevdamise tulemus. Tuntud käitumisterapeudid on James Watson, B. F. Skinner ja Joseph Wolpe. Selle teraapia eesmärk on suurendada inimese positiivset või sotsiaalselt tugevdavat käitumist. Käitumisteraapia võib jagada kolmeks valdkonnaks:

1. Rakendatud käitumisanalüüs (ABA) kasutab operantset konditsioneerimist, mille puhul kasutatakse käitumise muutmiseks positiivset tugevdamist.
2. Kognitiivne käitumisteraapia (CBT) keskendub patsientide käitumise taga olevate negatiivsete mõtete ja tunnete konditsioneerimisele, et muuta seda käitumist.
3. Sotsiaalse õppimise teooriat kasutatakse ärevushäirete ravimisel ja mõistmisel. See läheb kaugemale traditsioonilisest klassikalise konditsioneerimise eeldusest, et hirmu ja ärevust tuleb otseselt õppida; sotsiaalse õppimise teooria kohaselt võib laps omandada hirmu näiteks mao ees, jälgides, kuidas mõni pereliige näitab hirmu mao suhtes.

Humanistlik teraapia

Humanistlik teraapia on Carl Rogersilt võetud meetod, mille eesmärk on keskenduda kliendile kui inimesele, mitte tema probleemile. Terapeut võib kohandada seansi keskkonda ja meeleolu nii, et see jäljendab tavalist vestlust. See aitab sageli patsiendil mõista probleeme, mis tal on, ja jagada neid terapeudiga edukamalt kui traditsioonilisel nõustamissessioonil. Humanistlik teraapia loob tõhusa vahendi probleemi allikani jõudmiseks ja selle nõuetekohaseks ravimiseks.

Rogeri enda termin oli "kliendikeskne teraapia", mille mõte on, et terapeut aitab kliendil saada tõeliseks psühholoogiliseks täiskasvanuks.