Jeremy Bernard Corbyn (sündinud 26. mail 1949) on Briti poliitik. Ta oli aastatel 2015–2020 leiboristide partei juht ja opositsiooniliider. Ta on alates 1983. aastast Islington Northi parlamendi liige (MP). Ta valiti 2015. aastal Tööpartei juhiks. Corbyn nimetab end demokraatlikuks sotsialistiks, tema poliitiline positsioon on rõhutatult vasakpoolne, keskendudes avalikele teenustele, suuremale maksustamisele jõukamatele ja rahvusvahelisele inimõiguste kaitsele.
Varane elu ja karjääri algus
Corbyn sündis Chippenhamis Wiltshire'is. Enne poliitikasse minekut töötas ta mitu aastat ametiühingute esindajana, organiseerides tööliste õigusi ja kampaaniaid töötingimuste parandamiseks. Ta valiti Haringey volikogusse 1974. aastal ning tegutses hiljem Islingtoni valimisringkonna leiboristide partei (CLP) sekretärina. 1983. aastal sai temast parlamendiliige ning ta on alates sellest Islington Northit esindanud alamkojas (alamkoja liikmeks).
Poliitilised seisukohad ja aktivism
Corbyn on tuntud pikaajalise aktivistina rahvusvaheliste inimõiguste küsimuste, sõjavastase ja tuumavastase tegevuse poolest. Ta on pälvinud mitmeid auhindu oma töös inimõiguste valdkonnas ning parlamendiliikmena on ta sageli esirinnas väiksemate ja haavatavamate rühmade kaitsel. Corbyn võis hääletada leiboristide partei piitsa vastu ajal, kui parteid juhtisid Tony Blairi ja Gordon Browni uuskonservatiivsemad suunad, ning ta on olnud aktiivne kampaanias kokkuhoiu vastase liikumise toetuseks, nõudes alates 2010. aastast avaliku sektori ja sotsiaalhoolekande rahastamise kärbete lõpetamist.
Ühtlasi on Corbyn töötanud maksudest kõrvalehoidumise vastu ning pooldanud suurettevõtete ja väga rikaste maksustamise karmistamist. Välispoliitiliselt toetab ta sõjalise mittesekkumise lähenemist ja ühepoolset tuumadesarmeerimise poliitikat, mis tähendab võitlust tuumarelvade leviku ja nende rolli vähendamise eest. Ta on olnud seotud mitme kodanikuühenduse ja kampaaniagrupiga, sh sotsialistliku kampaaniagrupi, Palestiina solidaarsuskampaania, Amnesty Internationali ja tuumadesarmeerimise kampaania (CND) tegevusega; 2011. aasta juunist kuni 2015. aasta septembrini oli ta Stop the War Coalitioni riiklik esimees.
Juhtimine Tööparteis (2015–2020)
Pärast leiboristide kaotust 2015. aasta üldvalimistel ja Ed Milibandi tagasiastumist teatas Corbyn 6. juunil 2015 oma kandideerimisest leiboristide partei juhtpositsioonile. Kuigi paljud ei uskunud, et ta võidab, sai ta piisavalt toetushääli, et saada juhtkandidaadiks. Ta kogus suurt toetust vasakpoolsetelt aktivistidelt ja ametiühingutelt ning valiti Tööpartei juhiks 12. septembril 2015, võites esimeses voorus 59,5% häältest.
2016. aasta juunis, pärast ELi referendumi tulemusi ja valitsuse poliitilist kriisi, esitas osa leiboristide parlamendiliikmetest Corbynile umbusaldushääletuse. See hääletus võeti vastu 172 häälega 40 vastu, samal ajal kui umbes kaks kolmandikku Corbyni varikabinetist oli tagasi astunud. Corbyn püsis ametis, kuid tema juhtimine sattus tugeva sisepoliitilise surve alla ning aset leidis uus juhtimisvõistlus, milles kohtus Angela Eagle'i ja Owen Smithiga. Eagle loobus, jättes võistluse Corbyni ja Smiti vahel; 24. septembril 2016 võitis Corbyn uuesti juhtimiskonkursi suurema häälteenamusega (61,8%).
2017. aasta üldvalimiste väljakuulutamisel lubas Corbyn pakkuda konservatiivsele valitsusele «tõelist alternatiivi». 2017. aasta valimistel suurendas Tööpartei oma häältesaaki ja parlamendikohti märkimisväärselt võrreldes 2015. aastaga, mis muutis poliitilist maastikku ja sunnitas konservatiivide juhitud valitsust sõltuma väiksemate parteide toetusest; konservatiivid jäid siiski suurimaks erakonnaks.
2019. aasta valimised, antisemitismi vaidlused ja lahkumine juhtimisest
2019. aastal pakkus Corbyn välja plaani, mille eesmärk oli vältida täielikku üleminekut ilma kokkuleppeta (no-deal) Brexitit. Tema ettepanek hõlmas ajutise üleminekuvalitsuse loomist ja seejärel rahvahääletuse korraldamist Euroopa Liidust lahkumise tingimuste üle, sealhulgas võimaluse jääda EL-i tingimustel. Samal ajal oli tema juhtimisperioodile visatud ka rida tõsiseid süüdistusi antisemitismi olemasolu kohta Tööpartei sees. Corbyn on isiklikult avalikult kritiseerinud antisemitismi, kuid paljud kriitikud süüdistasid tema juhtkonda selles, et partei ei tegelenud probleemiga piisavalt jõuliselt.
Uuringud ja uurimised, sealhulgas 2020. aastal avaldatud väljavõtted, tõid välja juhtumite ja protsesside puudusi partei käsitlemisel antisemitismi kaebustest, mis tekitas tugevat avalikku ja poliitilist tagasilööki. 2019. aasta üldvalimistel sai leiboristid oma halvim tulemuse alates 1935. aastast ning partei kaotas hulga parlamendikohti. Corbyn teatas, et ei vii Tööparteid järgmistele valimistele, mis käivitas uue juhtimiskonkursi; selle võitis Sir Keir Starmer, kes asendas Corbynit 4. aprillil 2020.
Pärast EHRC (Equality and Human Rights Commission) uurimuste tulemusi ja partei reaktsioone süvenes vaidlus veelgi; oktoobris 2020 suspendeeriti Corbynilt parlamendi leiboristide fraktsiooni (whip) tuginedes tema kommentaaridele seoses raportiga. Hiljem loodi selgust ja toimusid arutelud tema staatuse ümber: ta on jätkanud parlamendiliikmena ja endiselt osalenud avalikkuses, kuid tema ametlik suhe partei juhtkonnaga muutus pingeliseks ning ta ei naasnud tööpartei fraktsiooni täieõigusliku esindajana.
Pärand ja seisukohad
Corbyn on olnud polariseeriv, kuid mõjukas tegelane Suurbritannia vasakpoolse poliitika ümberkujundamisel: tema esilekerkimine juhtpositsioonile innustas paljusid noori ja ametiühinguid, tõstes esile teemasid nagu tasuta avalikud teenused, tulumaksu ümberjaotus, rahvusliku omandamise ideed (nt raudtee ja kommunaalteenuste renationaliseerimine) ning rahvusvahelised inimõigused. Samas tekitas tema juhitav aeg palju sisepartiilist vastuseisu ja avalikku kriitikat, eriti aruteludes julgeoleku, välis- ja vähemusteõiguste küsimustes.
Corbyn jätkab aktiivset rolli avalikus elus: ta osaleb kampaaniates, kirjutab ja esineb poliitilistel üritustel ning jätkab Islington Northi esindamist parlamendis. Tema ametlik pärand Tööpartei ja laiemalt Briti poliitika ajaloos jääb mitmetahuliseks — teda mäletatakse nii rahvusvahelise õiguse ja sotsiaalse õiguse kaitsjana kui ka vaidlusaluse ja polariseerinud parteijuhina.
