1260. aastad on kümnend. See algas 1. jaanuaril 1260 ja lõppes 31. detsembril 1269.

Kublai khaanist sai mongolite impeeriumi kõrgeim juht (nende juhi tiitel) ja ta kolis oma pealinna Pekingisse. Ta pidas sõda Lõuna-Hiina Songi dünastia vastu. Mongolite impeerium kaotas mõned lahingud. Esimest korda kaotas ta lahingu Kublai khaaniga juhina Palestiinas, kui ta võitles Egiptuse mamelukkide vastu. Impeerium kaotas ka Kaukaasias. Mamlukeid juhtis nende uus sultan Baibars. Mamlukid olid peagi Lähis-Idas rohkem kontrolli all, sest nad võtsid kontrolli alla mitmeid ristisõdijate riike ja lõpetasid ka mongolite rünnakud. Nikaia impeerium võttis kontrolli Konstantinoopoli ja ka Ladina impeeriumi üle, nii et sellest sai taas Bütsantsiimpeerium.

Euroopas oli poliitikas probleeme. Vaidlused selle üle, kes on millise maa omanik, põhjustasid mandril palju sõdu. Inglismaal toimus teine parunite sõda. See oli kodusõda aristokraatide vahel, kellele ei meeldinud, kuidas kuningas nimega Henry III käitus. Seda seetõttu, et kuningas tahtis absoluutset monarhiat. Böömimaa kuningas Otakar II sai Euroopa tähtsaimaks vürstiks. Ta sai rohkem maad sõdides ja ka siis, kui tema perekond suri, sai osa nende maadest tema omandisse. Island ja Gröönimaa teadsid ja tunnustasid Norra ülemvõimu, kuid kui norralased tungisid Šotimaale, suutsid šotlased neid peatada ja nad sõlmisid rahu. Hispaanias toimus endiselt rekonkista ja mitmed tähtsad linnad vallutati uuesti mauritelt. Paavsti valimise viisi tehti paremaks. Iirimaa ja Inglismaa parlamendid kogunesid esimest korda.

Sellel kümnendil saavutati mitmeid olulisi kultuurisaavutusi. Roger Bacon avaldas olulise teadusliku teose nimega Opus Majus. Samuti avaldas Thomas Aquinose "Summa contra Gentiles". Euroopa katedraalides valmisid olulised arhitektuuri- ja skulptuuriobjektid. Nende hulka kuuluvad Chartres'i katedraal ning Nicola Pisano kantslid Siena Duomole ja Pisa Baptisteeriumile. Religioonis võttis Tais asuv Sukhothai kuningriik budismi oma ametlikuks religiooniks. Euroopas süvenes antisemitism, sest mitmed ametivõimud kehtestasid seadused, mille kohaselt peavad juudid kandma kollaseid märke, et inimesed teaksid, kes nad on. Inglismaal tapeti palju juute ning katoliku kirik ründas ja tsenseeris Talmudit.

Poliitika ja sõjad: täpsem ülevaade

1260. aastad olid rahvusvaheliselt liikumise ja relvastatud konfliktide aeg. Mongolite impeeriumi keskne juhtimine sai Kublai khaaniga uue suuna: ta keskendus Hiina vallutamisele ja tõi pealinna Pekingisse, kuid samaaegselt pidid mongolid vastu võtma tagasilööke väljaspool Ida-Aasiat. 1260. aastal said mamelukid Palestiinas otsustava võidu mongolite üle (Aini Jaluti lahing), mis vähendas mongolite edasist laienemist Lähis‑Idasse; selle võitluse ajal mängisid võtmerolli nii Qutuz kui hiljem võimu haaranud ja riiki tugevdanud Baibars.

Mongolite tegevus Kaukaasias ja Süürias tekitas pinged ka teiste piirkondade vastu ning nende ekspansioon sai vastulööke mitmest suunast. Samal ajal taastati Bütsantsi võim: Nikaia impeeriumi poliitilised sammud võimaldasid 1261. aastal Konstantinoopoli taas vallutada ja taastada Bütsantsi riigi kesksempiiri‑võimu (Palaioloogia dünastia). See muutis oluliselt Ida‑Mediterraneo poliitilist kaarti.

Euroopas jätkusid territoriaalsed konfliktid ja võimu ümberjaotused: Inglismaal lõppes teine parunite sõda 1260. aastail alles pärast veriseid kokkupõrkeid (1264–1267), mille käigus tõusid esile sellised tegelased nagu Simon de Montfort. Konflikt näitas vastuolu kuninga Henry III võimu‑praktika ja suurvürstide ning linnade huvide vahel; ajutiselt püüti piirata kuninga võimu ning tekkisid varajased parlamentaarse osaluse vormid (nt de Montforti 1265. aasta kokku kutsutud koosolek, kus osalesid ka maavalitsejate ja linnade esindajad).

Böömimaa kuningas Otakar II kasutas sõjalisi ja diplomaatilisi võimalusi, et tugevdada oma positsiooni Kesk‑Euroopas ning laiendada mõjuvõimu naaberaladel. Põhja‑Atlandi piiriulatuses tähistasid 1262–1264 aastad seda, et Island ja Gröönimaa tunnistasid Norra ülemvõimu (nii‑öelda "Gamli sáttmáli" ja sellega seotud kokkulepped). Norra ja Šotimaa vahelised pinged eskaleerusid 1263. aastal, kus šotlased suutsid norralased peatada (nt Korgikuulus lahing ja hilisem 1266. aasta Perth'i leping), mis tähendas Norra territoriaalsete ambitsioonide piiritamist Šotimaa suunal.

Hispaanias jätkus rekonkista: kastilia ja aragoni väed vallutasid mitmeid olulisi linnu Mauri valdustest, muutudes järjest osavamaks keskvõimu tugevdamisel. Paavstivalimise korda hakati päevakorras arutama, kuna pikad valitsusvaakumid ja poliitilised manipulatsioonid näitasid vajadust valimissüsteemi reformimiseks. Samal ajal tekkisid varajased valitsuse ja nõukogude kogunemised, mida võib näha kui parlamendiarenduse algjooni — nii Iirimaal kui Inglismaal toimusid 1260. aastatel varaseid parlamendile sarnaseid assambleesid ja koosolekuid, mis mõjutasid hilisemat parlamendiarendust.

Kultuur, teadus ja religioon

Sellel kümnendil tehti märkimisväärseid intellektuaalseid samme. Roger Bacon avaldas olulise töö Opus Majus (1267), kus käsitles teaduslikke meetodeid, optikat, meditsiini ja filosoofiat — see mõjutas hilisemat teaduslikku mõtlemist. Samal ajal jätkas Thomas Aquinose oma teoloogilist ja filosoofilist tegevust (Summa contra Gentiles on tähtis osa tema pärandist), mis aitas süstematiseerida skolastikat ja religioosse filosoofia aluseid.

Gooti arhitektuuri ja kirikukaunistuse kulminatsioonid olid nähtavad paljude katedraalide ehitusel ja lõplikel sisustustöödel: klaasimaalid, skulptuurid ja kantslid rikastasid kirikuinterjööre. Nicola Pisano tööd Siena ja Pisa kirikutes on näited sellest kujutava kunsti uueplaanist, kus antiik‑ ja kristlikud motiivid segunevad.

Ka Aasias ja Aafrikas toimusid usulised protsessid: Tais asuv Sukhothai kuningriik tugevdas budismi positsiooni (Theravaada traditsioonid said kindlama ümbruse kui osa riigi identiteedist), samas kui Lähis‑Idas muutis mamelukkide tõus kohalikke suhteid ja ristisõdijate seisundit Vahemere idaosas.

Sotsiaalsed ja seaduslikud muutused

1260. aastatel süvenes antisemitism mitmes Euroopa riigis: kohalikud võimud kehtestasid seadusi, mis sundisid juute kandma eristavaid märke; sellised normid ja perioodilised vägivallalaineid kogenud rünnakud mõjutasid juudi kogukondade elu- ja majandusolusid. Samuti jätkus katoliku kiriku surve ja tsensuur, mis mõnikord suunati juudi usuliste tekstide, sealhulgas Talmudi vastu, kuigi need protsessid olid eri paikades erineva ulatusega.

Sotsiaalsed pingeid suurendasid sõjad, võimuvahetused ja majanduslikud muutused: paljud rannikulinnad ja kaubateed olid veel mõju all ristisõdade ja idapoolsete konfliktide tagajärgedest ning kohalikud majandused pidid kohanema nii sõjalisest ebastabiilsusest kui ka poliitilistest reformidest.

Kokkuvõte

1260. aastad olid mitmetahuline periood: maailmakaardil nihutasid tugevad sõjalised jõud piire (mongolite laienemise piiramine Lähis‑Idas, Bütsantsi taassünn Konstantinoopolis), Euroopas toimusid olulised poliitilised võitlused ja varajased sammud parlamentaarsete institutsioonide poole, ning kultuuris ja teaduses saavutati olulisi edusamme, mis mõjutasid hilisemat keskaja arengut. Samal ajal paljastasid sotsiaalsed pinged ja usuline sallimatus ühiskondade haavatavuse, mille mõju oli tunda mitmel pool Euroopas.