Kuni 19. sajandi keskpaigani ei olnud sõjaväes organiseeritud vigastatute hooldusravi ega ka turvalist kohta, kus vigastatud sõdureid majutada ja ravida.
Šveitsi ärimees Henry Dunant nägi Solferino lahingut Austria-Sardiinia sõjas. Lahing kestis vaid ühe päeva, kuid umbes 40 000 sõdurit mõlemal poolel hukkus või sai lahinguväljal raskelt haavata.
Dunant oli šokeeritud haavatud sõdurite kannatustest ja meditsiinilise abi puudumisest. Ta tühistas oma reisi keiser Napoleon III juurde ja veetis mitu päeva, aidates haavatuid ravida ja hooldada.
Ta kirjutas nähtust raamatu "Solferino mälestus". 1862. aastal avaldas ta selle oma raha eest ning saatis raamatu koopiaid juhtivatele poliitilistele ja sõjaväelastele kogu Euroopas. Raamat ei kirjeldanud mitte ainult seda, mida Dunant nägi, vaid kutsus üles looma riiklikke vabatahtlikke abiorganisatsioone, mis aitaksid sõja korral haavatud sõdureid ravida. Dunant kutsus ka üles sõlmima rahvusvahelisi lepinguid, mis tagaksid neutraalsuse ja kaitse haavatutele ning meedikutele ja välihaiglatele.
Genfi ühiskondliku heaolu ühing moodustas komitee, et püüda korraldada rahvusvaheline konverents Dunanti ideest. "Viie komitee" tuli kokku 9. veebruaril 1863, liikmed olid:
- Henri Dunant;
- Gustave Moynier, kes oli jurist ja Genfi ühiskondliku heaolu ühingu esimees;
- Louis Appia, arst, kes oli töötanud sõjaväekirurgina;
- Théodore Maunoir Genfi hügieeni- ja tervishoiukomisjonist ja
- Guillaume Henri Dufour, Šveitsi armee kindral.
Komitee muutis peagi oma nime "Rahvusvaheliseks haavatute abistamise komiteeks".
Oktoobris 1863 toimus Genfis tema korraldatud rahvusvaheline konverents, kus arutati meditsiiniteenuste parandamist lahinguväljal.
Konverentsil osales 31 inimest: kaheksateist ametlikku delegaati riikide valitsustest, kuus delegaati muudest valitsusvälistest organisatsioonidest ja seitse mitteametlikku välisdelegaati. Ametlikud delegaadid tulid järgmistest riikidest:
Konverentsil sooviti:
- Riiklikud abiorganisatsioonid haavatud sõduritele;
- Neutraalsus ja haavatud sõdurite kaitse;
- Vabatahtlikud väed abi osutamiseks lahinguväljal;
- Rohkem konverentse, et muuta need nõudmised õiguslikult siduvaks rahvusvahelistes lepingutes; ja
- Kaitsesümboli kasutuselevõtt meditsiinitöötajate jaoks kohapeal. Nad valisid valge käevõru, millel on punane rist.
Vaid aasta hiljem kutsus Šveitsi valitsus kõigi Euroopa riikide, aga ka Ameerika Ühendriikide, Brasiilia ja Mehhiko valitsused ametlikule diplomaatilisele konverentsile. Kuusteist riiki saatis Genfi kokku kakskümmend kuus delegaati. Konverentsil võeti 22. augustil 1864 vastu esimene Genfi konventsioon "sõjaväe haavatute olukorra parandamise kohta sõjaväljal". Konventsioonile kirjutasid alla 12 riigi ja kuningriigi esindajad: Baden, Belgia, Taani, Prantsusmaa, Hessen, Itaalia, Madalmaad, Portugal, Portugal, Preisimaa, Šveits, Hispaania, Taani ja Württemberg. Konventsioon sisaldas kümmet artiklit, millega kehtestati esmakordselt õiguslikult siduvad eeskirjad, mis tagavad neutraalsuse ja kaitse haavatud sõduritele, väliarstiabile ja konkreetsetele humanitaarasutustele relvastatud konfliktis.
Samuti oli konventsioonis kaks nõuet, enne kui rahvusvaheline komitee tunnustab riiklikku abiorganisatsiooni:
- Riiklik ühing peab olema oma riigi valitsuse poolt tunnustatud abiorganisatsioonina vastavalt konventsioonile ja
- Asjaomase riigi valitsus peab olema Genfi konventsioonile alla kirjutanud.
Esimesed riiklikud seltsid asutati Belgias, Taanis, Prantsusmaal, Oldenburgis, Preisimaal, Hispaanias ja Württembergis. Samuti said 1864. aastal Louis Appia ja Charles van de Velde, Hollandi armee kapten, esimesteks sõltumatuteks ja neutraalseteks delegaatideks, kes töötasid Punase Risti sümboli all relvastatud konfliktis. Kolm aastat hiljem, 1867. aastal, kutsuti kokku esimene rahvusvaheline sõjahaavatute hooldamise riiklike abiorganisatsioonide konverents.
Dunant lahkus komiteest 1867. aastal pärast vaidlusi teiste liikmetega. 1876. aastal muutis komitee oma nime Rahvusvaheliseks Punase Risti Komiteeks (ICRC), mis on selle ametlik nimi tänaseni. Viis aastat hiljem asutati Ameerika Punane Rist Clara Bartoni algatusel. Üha rohkem riike kirjutas Genfi konventsioonile alla ja hakkas seda relvastatud konfliktide ajal praktikas järgima. Punasest Ristist sai kiiresti rahvusvaheliselt tunnustatud liikumine ja riiklikud seltsid muutusid vabatahtliku töö tegemise kohana üha populaarsemaks.
Kui 1901. aastal anti välja esimene Nobeli rahupreemia, otsustas Norra Nobeli komitee anda selle Henry Dunant'ile ja Frédéric Passy'le, kes oli juhtiv sõjavastane võitleja. Rahvusvaheline Punase Risti Komitee õnnitles Dunanti ametlikult ja avaldas tunnustust tema võtmerollile Punase Risti loomisel. Dunant suri üheksa aastat hiljem väikeses Šveitsi kuurordis Heidenis. Vaid kaks kuud varem oli surnud ka tema endine sõber ja komitee liige Gustave Moynier.
Esimese maailmasõja alguseks 1914. aastal oli kogu maailmas 45 riiklikku abiorganisatsiooni. Liikumine oli kasvanud Euroopast ja Põhja-Ameerikast kaugemale, hõlmates ka Kesk- ja Lõuna-Ameerikat (Argentiina, Brasiilia, Tšiili, Kuuba, Mehhiko, Peruu, El Salvador, Uruguay, Venezuela), Aasiat (Hiina Vabariik, Jaapan, Korea, Siam) ja Aafrikat (Lõuna-Aafrika Vabariik). Genfi konventsiooni oli muudetud, et see hõlmaks nii merel kui ka maismaal toimuvaid lahinguid.
Esimene maailmasõda
Esimese maailmasõja ajal tulid Punase Risti meditsiiniõed kogu maailmast, sealhulgas Ameerika Ühendriikidest ja Jaapanist, et aidata Euroopa sõjas osalevate riikide relvajõudude meditsiiniteenistusi.
15. oktoobril 1914, kohe pärast sõja algust, asutas Rahvusvaheline Sõjavangide Agentuur (ICRC) oma Rahvusvahelise Sõjavangide Agentuuri. Sõja lõpuks oli agentuur saatnud kõigi mõjutatud riikide sõjavangidele umbes 20 miljonit kirja ja sõnumit, 1,9 miljonit pakki ja umbes 18 miljonit Šveitsi franki. Samuti korraldas agentuur umbes 200 000 vangi vabastamist ja tagasisaatmist kodumaale. Agentuur kogus aastatel 1914-1923 umbes 7 miljonit kirjet vangide või kadunud isikute kohta. Kaardikataloog aitas tuvastada umbes 2 miljonit sõjavangi ja võtta ühendust nende perekondadega. Täielik 7 miljoni kaardi register on Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Muuseumile Genfis laenatud. Kuid ainult ICRC saab registrit otsida.
Rahvusvaheline Punase Risti Komitee sai 1917. aastal oma silmapaistva sõjaaegse töö eest ainsa Nobeli rahupreemia.
1923. aastal muutis komitee oma liikmesuse eeskirju. Kuni selle ajani võisid komitees töötada ainult Genfi linna kodanikud. Seda muudeti nii, et see hõlmaks kõiki sünnijärgseid Šveitsi kodanikke. See reegel kehtib tänaseni ja selle eesmärk on näidata, et Rahvusvaheline Punase Risti Komitee on neutraalne ja et komitee liikmed ja töötajad ei ole kunagi olnud sellise riigi kodanikud, mis võib olla sõjas osalenud. Alles 1993. aastal lubati komitees töötada inimestel, kes ei ole Šveitsi päritolu.
Teine maailmasõda
1934. aastal püüdis ICRC saada tsiviilisikutele sõja ajal täiendavat kaitset. Kahjuks ei olnud enamik valitsusi huvitatud lisareeglite vastuvõtmisest enne Teise maailmasõja algust.
1929. aastal muudetud Genfi konventsioonid reguleerisid seda, mida ICRC tegi. revideerimine . Komitee tegevus oli sarnane I maailmasõja aegse tegevusega:
- sõjavangilaagrite külastamine ja jälgimine,
- abi korraldamine tsiviilelanikele ja
- vangide ja kadunud isikutega seotud sõnumite vahetamise haldamine.
Sõja lõpuks oli 179 delegaati külastanud 12 750 sõjavangilaagrit 41 riigis. Sõjavangide keskinfobürool (Zentralauskunftsstelle für Kriegsgefangene) oli 3000 töötajat, vangide jälgimise kaardikataloogis oli 45 miljonit kaarti (üle kuue korra rohkem kui 1. maailmasõjas) ja agentuur vahetas 120 miljonit sõnumit.
Saksa Punane Rist oli natside kontrolli all ega pidanud kinni Genfi konventsioonidest, mis oleks võinud aidata peatada juutide küüditamist Saksamaalt ja massimõrvu Saksa valitsuse juhitud koonduslaagrites.
Kaks teist peamist sõjas osalenud riiki, Nõukogude Liit ja Jaapan, ei olnud 1929. aasta Genfi konventsioonide osalised ja ei olnud õiguslikult kohustatud järgima nende konventsioonide eeskirju. Seega ei olnud teised riigid omakorda kohustatud järgima konventsioone oma vangide suhtes.
ICRC pidi lõpetama kaebuste esitamise kinnipeetavate kohtlemise üle koonduslaagrites, juhul kui ICRC töö sõjavangide heaks lõpetatakse.
Pärast 1943. aasta novembrit võis ICRC saata pakke koonduslaagrite kinnipeetavatele, kelle nimi ja asukoht olid teada. Kuna nende saadetiste vastuvõtuteatised olid sageli teiste kinnipeetavate allkirjadega, suutis ICRC registreerida umbes 105 000 koonduslaagri kinnipeetava isikuid ja toimetada umbes 1,1 miljonit saadetist, peamiselt laagritesse Dachau, Buchenwald, Ravensbrück ja Sachsenhausen.
12. märtsil 1945 teatas SS-kindral Ernst Kaltenbrunner ICRC presidendile Jacob Burckhardtile, et ICRC delegaadid võivad külastada koonduslaagreid, kuid nad peavad jääma laagritesse kuni sõja lõpuni. Laagreid külastasid kümme delegaati, nende hulgas Louis Haefliger (laager Mauthausen), Paul Dunant (laager Theresienstadt) ja Victor Maurer (laager Dachau).
Louis Haefliger rääkis Ameerika vägedele Mauthausen-Guseni sunniviisilisest väljatõstmisest või lõhkumisest ja päästis umbes 60 000 kinnipeetava elu. ICRC mõistis tema tegevuse hukka, sest leidis, et ta tegutses alusetult omal vastutusel ja ohustas ICRC neutraalsust. Alles 1990. aastal rehabiliteeris tema maine lõpuks ICRC president Cornelio Sommaruga.
Teine näide suurest humanitaarsest vaimsusest oli Friedrich Born (1903-1963), Rahvusvahelise Punase Risti Komitee (ICRC) delegaat Budapestis, kes päästis umbes 11 000-15 000 juudi elu Ungaris. Marcel Junod (1904-1961), arst Genfist, oli teine kuulus delegaat Teise maailmasõja ajal. Ta oli üks esimesi välismaalasi, kes külastas Hiroshimat pärast aatomipommi langetamist, ja kirjutas oma mõtted raamatus "Sõdalane ilma relvadeta".
1944. aastal sai ICRC oma kolmanda Nobeli rahupreemia.
Pärast Teist maailmasõda
12. augustil 1949 muudeti kahte olemasolevat Genfi konventsiooni ja Haagi konventsioon merel hukkunute kohta lisati Genfi konventsiooni "perekonda". See nimetati ümber teiseks Genfi konventsiooniks, mistõttu 1929. aasta teist konventsiooni nimetatakse nüüd kolmandaks konventsiooniks. Kehtestati neljas Genfi konventsioon, mis käsitleb "tsiviilisikute kaitset sõja ajal". 8. juunil 1977 lisati lisaartiklid "protokollid", et konventsioone saaks kohaldada sisekonfliktide, näiteks kodusõdade suhtes.
1963. aastal jagas Rahvusvaheline Punase Risti Komitee kolmandat Nobeli rahupreemiat Punase Risti Ühingute Liigaga.
Alates 1993. aastast on mittesveitslastel lubatud tegutseda komitee delegaatidena välismaal, mis varem oli lubatud ainult Šveitsi kodanikele. Nüüdseks on umbes kolmandik töötajatest mitte Šveitsi kodanikud.
16. oktoobril 1990 andis ÜRO Peaassamblee ICRC-le vaatleja staatuse oma assamblee istungitel ja allkomiteede koosolekutel, mis on esimene vaatleja staatus, mis anti eraõiguslikule organisatsioonile. Resolutsiooni esitasid 138 liikmesriiki ühiselt ja selle esitas Itaalia suursaadik Vieri Traxler, mälestuseks organisatsiooni päritolust Solferino lahingus.
Šveitsi valitsusega 19. märtsil 1993. aastal sõlmitud leping kinnitas juba pikka aega kehtinud poliitikat, mille kohaselt komitee on täielikult sõltumatu Šveitsi sekkumisest. Lepinguga kaitstakse kogu Rahvusvahelise Punase Risti Komitee vara, sealhulgas selle peakorteri ja arhiivi täielikku puutumatust Šveitsis, antakse liikmetele ja töötajatele õiguslik puutumatus, vabastatakse Rahvusvaheline Punase Risti Komitee kõikidest maksudest ja lõivudest, tagatakse kaupade, teenuste ja raha kaitstud ja tollimaksuvaba liikumine, antakse Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteele turvalised suhtlusõigused samal tasemel kui välisriikide saatkondadele ning lihtsustatakse komitee reisimist Šveitsi ja sealt välja.
ICRC jätkas oma tegevust kogu 1990ndate aastate jooksul. Ta murdis oma tavapärase vaikimise, kui ta 1994. aastal mõistis hukka Rwanda genotsiidi ja 1995. aastal taas Srebrenicas ja selle ümbruses toimunud kuritegude kohta, kui ta ütles: "Me peame tunnistama, et vaatamata meie jõupingutustele aidata tuhandeid linnast sunniviisiliselt välja aetud tsiviilisikuid ja vaatamata meie kolleegide pühendumisele kohapeal, oli Rahvusvahelise Punase Risti Komitee mõju tragöödia kulgemisele äärmiselt piiratud." See oli väga suur. Ta astus 2007. aastal uuesti avalikkuse ette, et mõista hukka "suured inimõiguste rikkumised" Birma sõjaväelise valitsuse poolt, sealhulgas sunnitöö, näljutamine ning meeste, naiste ja laste mõrvamine.
Surmajuhtumid
Külma sõja lõppedes muutus Rahvusvahelise Punase Risti Komitee töö tegelikult ohtlikumaks. 1990ndatel kaotas oma elu rohkem delegaate kui kunagi varem selle ajaloos, eriti töötades kohalikes ja riigisisestes relvastatud konfliktides. Need vahejuhtumid näitasid sageli Genfi konventsioonide reeglite ja nende kaitsesümbolite eiramist. Tapetud delegaatide hulgas olid:
- Frédéric Maurice. Ta suri 19. mail 1992. aastal 39-aastaselt, päev pärast seda, kui teda saatnud Punase Risti transpordivahendit rünnati endises Jugoslaavia linnas Sarajevos.
- Fernanda Calado (Hispaania), Ingeborg Foss (Norra), Nancy Malloy (Kanada), Gunnhild Myklebust (Norra), Sheryl Thayer (Uus-Meremaa) ja Hans Elkerbout (Madalmaad). Nad mõrvati 17. detsembri 1996. aasta varahommikul otsekui magades Tšetšeenias Nowije Atagi linnas Groznõi lähedal asuvas ICRC välihaiglas. Nende mõrvarid ei ole kunagi tabatud ja mõrvade motiiv puudus.
- Rita Fox (Šveits), Véronique Saro (Kongo Demokraatlik Vabariik, endine Zaire), Julio Delgado (Colombia), Unen Ufoirworth (Kongo Demokraatlik Vabariik), Aduwe Boboli (Kongo Demokraatlik Vabariik) ja Jean Molokabonge (Kongo Demokraatlik Vabariik). 26. aprillil 2001 olid nad kahe autoga teel abimissioonile Kongo Demokraatliku Vabariigi kirdeosas, kui nad sattusid tundmatute ründajate surmava tule alla.
- Ricardo Munguia (El Salvador). Ta töötas Afganistanis veeinsenerina ja sõitis koos kohalike kolleegidega, kui nende auto peatasid tundmatud relvastatud mehed. Ta tapeti hukkamisrelvaga otsekui, samal ajal kui tema kolleegidel lubati põgeneda. Ta suri 39-aastaselt.
- Vatche Arslanian (Kanada). Alates 2001. aastast töötas ta Rahvusvahelise Punase Risti Komitee Iraagi missiooni logistikakoordinaatorina. Ta hukkus, kui ta sõitis koos Iraagi Punase Poolkuu liikmetega läbi Bagdadi. Nende auto sattus kogemata linnas toimuvate lahingute risttule alla.
- Nadisha Yasassri Ranmuthu (Sri Lanka). Ta hukkus 22. juulil 2003 tundmatute ründajate poolt, kui tema autot tulistati Bagdadist lõunas asuva Hilla linna lähedal.
