Euroopa regionaal- või vähemuskeelte harta (ECRML) on 1992. aastal vastu võetud Euroopa leping. Selle eesmärk on kaitsta ja edendada piirkondlikke ning vähemuskeeli Euroopas, et säilitada keelelise mitmekesisuse kultuurilist ja sotsiaalset väärtust.

Euroopa Nõukogu kavandas harta, et toetada ajaloolisi piirkondlikke ja vähemuskeeli Euroopas. Harta kehtib ainult nende keelte kohta, mida lepinguosaliste kodanikud traditsiooniliselt kasutavad ning mis erinevad oluliselt riigi enamuskeelest või ametlikust keelest. Leping ei hõlma keeli, mida kasutavad hiljuti riiki saabunud sisserändajad, ning ta ei püüa kaitsta üksnes ametliku või enamuskeele kohalikke murdeid.

Kellele harta kehtib?

Selleks, et keel saaks harta kaitse, peab seda rääkima kas kindlas riigi piirkonnas elav rahvus või riigi tasandil vähemus (näiteks keeled nagu jidiš ja roma keel on lepinguga hõlmatud isegi siis, kui neil ei ole piiritletud „roma piirkonda”).

Riigi ametlikud riigikeeled ei ole lepingu kaitse all. Samas võivad lepingust kasu saada piirkondlikud ametlikud keeled, kui need ei ole riigi või riigi tasandi ametikeel. Näiteks katalaani keel on ametlik ainult Hispaania ühes autonoomses piirkonnas ja seetõttu võib see lepingust kasu saada. Iiri keel ei saa üldjuhul harta alusel kaitset Iirimaal, sest see on Iirimaa ametlik keel, isegi kui see on vähemkasutatud; seevastu Põhja-Iirimaal võib iiri keel olla kaitstud, sest seal ei ole see Ühendkuningriigi riigikeel ega üldine ametikeel.

Prantsusmaa on lepingule alla kirjutanud, kuid Prantsusmaa põhiseadus piirab valitsuse võimalusi anda ametlikku staatust või laialdast riiklikku toetust muudele keeltele peale prantsuse keele, mis mõjutab harta rakendamist Prantsusmaal.

Kuidas kaitse töötab?

Kaitse on harta alusel kahe tasemega:

  • II osa (üldkohustus): II osa määrab üldpõhimõtted ja kohustused, mis kehtivad kõigi lepinguosaliste poolt tunnustatud keelte puhul. See näeb ette, et riik tunnistab keele olemasolu ja teeb üldisi pingutusi selle edendamiseks.
  • III osa (valikulised meetmed): III osa sisaldab üksikasjalikumat nimekirja kuni 35-st konkreetsest meetmest, millest riik võib valida iga nimetatud keele puhul need, mida ta kohustub rakendama. Need meetmed on mõeldud praktiliseks toetuseks keele kasutamisel hariduses, kohtusüsteemis, avalikus halduses, meedias, kultuuris, majandus- ja sotsiaalses elus ning piiriülestes suhetes.

Kui riik ratifitseerib III osa kohustused mõne keele kohta, peab ta valitud meetmeid rakendama ja aru andma nende rakendamise kohta. Niiviisi saavad keelte eest vastutavad asutused kohandada kaitse taset vastavalt kohalikele vajadustele.

Milliseid valdkondi 35 meetet katavad?

III osa 35 konkreetsest meetmest hõlmavad laia valikut tegevusi. Peamised valdkonnad on:

  • haridus (alg- ja keskharidus, täiskasvanute koolitus, keeleõpe);
  • kohtuvõimu ja õigussüsteemi kasutus (õigus kasutada keelt kohtus ja ametlikes protseduurides);
  • avalik haldus ja teenused (võimalus kasutada keelt kohalikes ametiasutustes);
  • meedia (raadio, televisioon ja trükimeedia keelesisu toetamine);
  • kultuuriline tegevus ning kultuuriasutused (näitused, festivalid, muuseumid jt);
  • majanduslik ja sotsiaalne elu (äri-, meditsiini- ja sotsiaalteenused keeles);
  • piirülesed keele- ja kultuurivahetused naaberriikidega.

Järelevalve ja aruandlus

Harta rakendamist jälgib Euroopa Nõukogu läbi ekspertkomitee ja riikidevahelise järelevalveprotsessi. Riigid esitavad perioodilisi aruandeid selle kohta, kuidas nad oma kohustusi täidavad, ning vastavad ekspertrühma märkustele. See avalik jälgimine aitab leida puudujääke ja anda soovitusi harta tõhusamaks rakendamiseks.

Miks harta on oluline?

Harta tunnustab, et keelte mitmekesisus on kultuuriline rikkus ja inimõiguslik küsimus. Keelte kaitse aitab:

  • tagada vähemuskeelt kõnelevate inimeste osalemine ühiskondlikus elus;
  • edendada haridust ja meediat vähemuskeeles;
  • võimaldada keele praktilist kasutamist avalikes teenustes ja õigussüsteemis.

Praktiline mõju

Täpsed tulemused sõltuvad riigi poliitikast ja sellest, milliseid keeli ja millisel tasemel see on harta alla toonud. Mõnes riigis on harta toonud kaasa rohkem keeleõpet koolides, suurema kohaliku halduse toe keele kasutamiseks ja rohkem meediaväljaandeid vähemuskeeles; teistes riikides on rakendamine piiratum, mistõttu on järelevalve ja avalik tähelepanu olulised, et tagada lepingus tehtud kohustuste reaalseks muutmine igapäevaelus.

Kokkuvõttes pakub Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte harta raamistikku ja vahendeid keelelise mitmekesisuse säilitamiseks ning annab riikidele valikuvõimaluse kohandada kaitset vastavalt kohalikele tingimustele.