Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte harta
Euroopa regionaal- või vähemuskeelte harta (ECRML) on 1992. aastal vastu võetud Euroopa leping.
Euroopa Nõukogu kavandas selle, et kaitsta ja edendada ajaloolisi piirkondlikke ja vähemuskeeli Euroopas. Seda kohaldatakse ainult nende keelte suhtes, mida lepinguosaliste kodanikud traditsiooniliselt kasutavad ja mis erinevad oluliselt enamuskeelest või ametlikust keelest. Lepinguga ei kaitsta keeli, mida kasutavad hiljuti teistest riikidest saabunud sisserändajad. Samuti ei kaitsta lepinguga ametliku või enamuskeele kohalikke murdeid.
Selleks, et keel oleks kaitstud, peab seda rääkima kas riigi mingis piirkonnas või piirkonnas elav rahvas või vähemus kogu riigis (keeled nagu jidiš ja roma keel on lepinguga hõlmatud isegi siis, kui "roma piirkonda" ei ole).
Riiklikud ametlikud keeled ei ole lepinguga hõlmatud, kuid mõned piirkondlikud ametlikud keeled küll. Näiteks katalaani keel on ametlik ainult Hispaania ühes piirkonnas ja seega võib see lepingust kasu saada. Iiri keel aga ei saa, sest see on Iirimaa ametlik keel, isegi kui see on vähemuskeel. Põhja-Iirimaal on iiri keel aga kaitstud, sest see ei ole Ühendkuningriigi ametlik või riigikeel.
Prantsusmaa on lepingule alla kirjutanud, kuid Prantsusmaa põhiseadus ei luba valitsusel toetada muud keelt kui prantsuse keelt.
Kaitse on kahel tasemel. Iga lepingule alla kirjutanud riik peab andma kõigile nõuetele vastavatele keeltele madalama kaitsetaseme. Riigid võivad otsustada anda mõnele keelele kõrgema kaitsetaseme. Seejärel peavad riigid tegema 35 asja.
Harta kohaselt kaitstud keeled
Siin on loetletud riigid, kes on harta ratifitseerinud, ja keeled, mille kohta ratifitseerimine toimus:
Armeenia ratifitseerimine: 25. jaanuar 2002 Austria ratifitseerimine: 28. juuni 2001
Bosnia ja Hertsegoviina ratifitseerimine: 21. september 2010
Horvaatia ratifitseerimine: november 1997 Küprose ratifitseerimine: 26. august 2002
Tšehhi Vabariigi ratifitseerimine: 15. november 2006
Taani ratifitseerimine: 8. september 2000
Soome ratifitseerimine: 9. november 1994
Saksamaa ratifitseerimine: 16. september 1998
Ungari ratifitseerimine: 26. aprill 1995
Liechtensteini ratifitseerimine: 18. november 1997
Luksemburgi ratifitseerimine: 22. juuni 2005
Montenegro ratifitseerimine: 15. veebruar 2006
Madalmaad ratifitseerimine: 2. mai 1996
Norra ratifitseerimine: november 1993
Poola ratifitseerimine: 12. veebruar 2009 | Rumeenia ratifitseerimine 24. oktoober 2007 II osa, mida kohaldatakse: III osa, mida kohaldatakse: Serbia ratifitseerimine: 15. veebruar 2006 Slovakkia ratifitseerimine: 5. september 2001 Sloveenia ratifitseerimine: 4. oktoober 2000 Hispaania ratifitseerimine: 9. aprill 2001
Rootsi ratifitseerimine: 9. veebruar 2000
Šveitsi ratifitseerimine: 23. detsember 1997
Ukraina ratifitseerimine: 19. september 2005 Ukraina ei täpsusta keeli nimeliselt, vaid ratifitseerib "järgmiste Ukraina rahvusvähemuste keelte" nimel: Ei loeta venelasi (ruteenid), sest Ukraina (erinevalt naaberriikidest) eitab neile eraldi etnilist ja keelelist staatust.
Ühendkuningriik ratifitseerimine: 1. juuli 2001 (jõustunud; ratifitseeritud 27. märtsil 2001) Mani saarel laiendamine: 23. aprill 2003 (22. aprilli 2003. aasta deklaratsioon). Ühendkuningriigi valitsus deklareerib [23. aprillil 2003], et harta peaks laienema Mani saarele kui territooriumile, mille rahvusvaheliste suhete eest vastutab Ühendkuningriigi valitsus.
|
Seotud leheküljed
- Euroopa keeled
- Rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioon
- Euroopa Liidu keeled
- Keelepoliitika Prantsusmaal
- Keeleliste õiguste ülddeklaratsioon
- Vergonha
Küsimused ja vastused
K: Mis on Euroopa regionaal- või vähemuskeelte harta?
V: Euroopa piirkondlike või vähemuskeelte harta (ECRML) on Euroopa leping, mis võeti vastu 1992. aastal. Selle koostas Euroopa Nõukogu, et kaitsta ja edendada ajaloolisi piirkondlikke ja vähemuskeeli Euroopas.
K: Kas lepinguga kaitstakse keeled, mida kasutavad hiljuti teistest riikidest saabunud sisserändajad?
V: Ei, leping ei kaitse keelte kasutamist, mida kasutavad hiljuti teistest riikidest saabunud sisserändajad.
K: Kas selle lepinguga kaitstakse ametliku või enamuskeele kohalikke murdeid?
V: Ei, lepinguga ei kaitsta ametliku või enamuskeele kohalikke murdeid. Selleks, et keel oleks kaitstud, peab seda keelt rääkima kas riigi mingi piirkonna või piirkonna elanikud või vähemus kogu riigis.
K: Kas iiri keel on näide selle lepingu alla kuuluvast keelest?
V: Jah, iiri keel võib sellest lepingust kasu saada isegi siis, kui puudub "romi piirkond". Siiski ei saa, sest see on Iirimaal ametlik keel, isegi kui see on vähemuskeel. Põhja-Iirimaal on iiri keel siiski kaitstud, sest see ei ole Ühendkuningriigi ametlik või riigikeel.
K: Kas prantsuse keel on selle lepinguga hõlmatud?
V: Prantsusmaa on lepingule alla kirjutanud, kuid oma põhiseaduse tõttu, mis ei luba toetada ühtegi muud keelt peale prantsuse keele, ei saa prantsuse keel ise sellest kaitsest kasu saada.
K: Mitu kaitsetasandit pakub see leping?
V: Selle lepingu alusel pakutakse kahel tasemel kaitset - iga riik, kes on selle allkirjastanud, peab andma kõigile tingimustele vastavatele keeltele madalama taseme kaitse, samas kui nad võivad otsustada, et nad annavad mõne kõrgema taseme kaitse, mille puhul peavad nad tegema 35 asja, et tagada nõuetekohane rakendamine.