Kodanikuõiguste liikumine

Enne kodanikuõiguste liikumist

Enne Ameerika Ühendriikide kodusõda oli Ameerika Ühendriikides peaaegu neli miljonit mustanahalist orja. Hääletada võisid ainult valged mehed, kellel oli vara, ja ainult valged inimesed võisid olla Ameerika Ühendriikide kodanikud.

Pärast kodusõda võttis Ameerika Ühendriikide valitsus vastu kolm põhiseaduse muudatust:

• 13. seadusemuudatus (1865) lõpetas orjanduse.
• 14. muudatus (1868) andis afroameeriklastele kodakondsuse.
• 15. seadusemuudatus (1870) andis afroameerika meestele hääleõiguse (tollal ei saanud naised USAs hääletada).

Lõunaosas

Pärast kodusõda püüdis USA valitsus endiste orjade õigusi lõunas maksma panna protsessi kaudu, mida nimetati rekonstrueerimiseks. Kuid 1877. aastal lõppes rekonstruktsioon. Aastaks 1890 olid lõunapoolsete osariikide seadusandlikud kogud taas täielikult valged. Lõunapoolsed demokraadid, kes ei toetanud mustanahaliste kodanikuõigusi, valitsesid lõunaosas täielikult. See andis neile palju võimu Ameerika Ühendriikide Kongressis. Näiteks suutsid lõunapoolsed demokraadid tagada, et lünkimise vastaseid seadusi ei võetaks vastu.

Alates 1890. aastast hakkasid lõunapoolsed demokraadid vastu võtma osariikide seadusi, mis võtsid afroameeriklastelt saadud õigused ära. Neid rassistlikke seadusi hakati nimetama Jim Crow seadusteks. Nende hulka kuulusid näiteks:

• Seadused, mis tegid mustanahaliste valimisõiguse kaotamise võimatuks (seda nimetatakse valimisõiguse äravõtmiseks). Kuna nad ei saanud hääletada, ei saanud mustanahalised olla ka vandekohtutes.
• Seadused, mis nõudsid rassilist eraldamist - mustade ja valgete eraldamist. Näiteks ei tohtinud mustanahalised:
• käia samades koolides, restoranides või haiglates kui valged.
• Kasutage samu tualette kui valged või jooge samadest veevõtukohtadest.
• Istuda bussides valgete ees

1896. aastal otsustas Ameerika Ühendriikide ülemkohus kohtuasjas Plessy v. Ferguson, et need seadused olid seaduslikud. Nad ütlesid, et "eraldi, kuid võrdsed" asjad on korras. Lõunas oli kõik eraldi. Kuid sellised kohad nagu mustanahaliste koolid ja raamatukogud said palju vähem raha ja ei olnud sama head kui valgete jaoks mõeldud kohad. Asjad olid eraldi, kuid mitte võrdsed.

Vägivald mustanahaliste vastu suurenes. Üksikisikud, rühmad, politsei ja suured rahvahulgad võisid afroameeriklastele haiget teha või neid isegi tappa, ilma et valitsus oleks püüdnud neid peatada või neid karistada. Lynchingud muutusid tavalisemaks.

Kogu Ameerika Ühendriikides

Probleemid olid kõige suuremad lõunas. Kuid sotsiaalne diskrimineerimine ja pinged mõjutasid afroameeriklasi ka teistes piirkondades.

Segregatsioon eluasemetes oli probleemiks kogu Ameerika Ühendriikides. Paljud afroameeriklased ei saanud majade ostmiseks hüpoteeklaenu. Kinnisvaramaaklerid ei müünud mustanahalistele maju eeslinnades, kus elasid valged inimesed. Samuti ei üüritud kortereid valgetes piirkondades. Kuni 1950. aastateni ei teinud föderaalvalitsus selle vastu midagi.

Kui president Woodrow Wilson 1913. aastal valituks osutus, muutis ta valitsusasutused segregeerituks. Ta uskus, et segregatsioon on kõigile parim.

Mustanahalised võitlesid nii esimeses kui ka teises maailmasõjas. Sõjavägi oli siiski segregatsiooniga ja neile ei antud samu võimalusi kui valgetele sõduritele. Pärast mustanahaliste veteranide aktiivset tegutsemist kaotas president HarryTruman 1948. aastal sõjaväe segregatsiooni.

Varajane aktivism

Afroameeriklased püüdsid diskrimineerimise vastu võidelda mitmel viisil. Nad moodustasid uusi rühmitusi ja püüdsid moodustada ametiühinguid. Nad püüdsid kasutada kohtuid, et saada õigust. Näiteks 1909. aastal loodi värviliste inimeste edendamise riiklik liit (NAACP). See võitles rassilise diskrimineerimise lõpetamise eest kohtuprotsesside, hariduse ja lobitöö kaudu.

Lõpuks aga pettusid paljud afroameeriklased ja neile hakkas meeldima idee kasutada aeglasi, juriidilisi strateegiaid, et saavutada desegregatsioon. Selle asemel otsustasid afroameerika aktivistid kasutada protestide, vägivallast loobumise ja kodanikuallumatuse kombinatsiooni. Nii sai alguse afroameeriklaste kodanikuõiguste liikumine aastatel 1954-1968.

Fotogalerii

Esindajatekoda tähistab pärast 13. muudatusettepaneku vastuvõtmist.


Will Jamesi lünkimine Cairos, Illinoisi osariigis (1909).

Olulised sündmused

Brown vs. hariduskomisjon (1954)

Lõuna-Euroopa ja mõnes teises riigiosas olid koolid alates 1896. aastast segregeeritud. Sel aastal otsustas ülemkohus kohtuasjas Plessy v. Ferguson, et segregatsioon on seaduslik, kui asjad on "eraldi, kuid võrdsed".

1951. aastal esitasid kolmteist mustanahalist lapsevanemat Kansase osariigi Topeka haridusameti vastu ühishagi. Hagiavalduses väitsid lapsevanemad, et mustanahaliste ja valgete koolid ei olnud "eraldi, kuid võrdsed". Nad väitsid, et mustade kool oli palju halvem kui valge kool.

Kohtuvaidlus jõudis lõpuks Ameerika Ühendriikide ülemkohtusse. Pärast aastatepikkust tööd võitsid Thurgood Marshall ja teiste NAACPi juristide meeskond selle kohtuasja. Ülemkohus otsustas, et segregatsiooniga koolid on ebaseaduslikud. Kõik üheksa ülemkohtu kohtunikku olid sellega nõus.

Oma otsuses ütles kohus:

Me jõuame järeldusele, et ... avalikus hariduses ei ole "eraldi, kuid võrdne" doktriinil kohta. Eraldiseisvad haridusasutused on oma olemuselt ebavõrdsed.

See oli kodanikuõiguste liikumise esimene suur võit. Brown ei tühistanud siiski kohtuasja Plessy v. Ferguson. Brown muutis segregatsiooni koolides ebaseaduslikuks. Kuid segregatsioon kõigis teistes kohtades oli endiselt seaduslik.

Montgomery bussiboikott (1955-1956)

Kodanikuõiguste juhid keskendusid Montgomeryle, Alabama osariigis, sest seal oli segregatsioon nii äärmuslik. 1. detsembril 1955 keeldus kohalik mustanahaline juht Rosa Parks loobumast oma istekohast avalikus bussis, et teha ruumi valgele reisijale. Parks ja oli kodanikuõiguste aktivist ja NAACP liige; ta oli just naasnud vägivallatu tsiviilallumatuse koolituselt. Ta arreteeriti.

Afroameeriklased kogunesid ja korraldasid Montgomery bussiboikoti. Nad otsustasid, et nad ei sõida enam bussiga enne, kui neid koheldakse samamoodi nagu valgeid. Segregatsiooni kohaselt ei tohtinud mustanahalised istuda valgete ees - nad pidid istuma bussi tagaosas. Samuti, kui valge inimene käskis mustanahalisel liikuda, et ta saaks istuda, pidi mustanahaline seda tegema.

Enamik Montgomery 50 000 afroameeriklasest osales boikoteerimises. See kestis 381 päeva ja oleks peaaegu pankrotti viinud bussisüsteemi. Vahepeal oli NAACP töötanud kohtuprotsessi kallal, mis käsitles segregatsiooni bussides. 1956. aastal võitsid nad kohtuasja ja ülemkohus kohustas Alabamat busside segregatsiooni kaotama. Boikott lõppes võiduga.

Segregatsiooni kaotamine Little Rocki keskkoolis (1957)

1957. aastal oli NAACP registreerinud üheksa afroameerika õpilast (keda kutsuti "Little Rock Nine"), et minna Little Rocki keskkooli Little Rockis, Arkansas'is. Enne seda olid kooli lubatud ainult valged. Little Rocki kooli nõukogu oli aga nõustunud järgima ülemkohtu otsust kohtuasjas Brown vs. Board of Education ja kaotama oma koolides segregatsiooni.

Siis tuli mustanahaliste õpilaste esimene koolipäev. Arkansase kuberner kutsus välja Arkansase rahvuskaardi sõdurid, et takistada mustanahalistel õpilastel isegi kooli siseneda. See oli vastuolus ülemkohtu otsusega, nii et president Dwight D. Eisenhower sekkus. Ta võttis Arkansase'i rahvuskaardi üle kontrolli ja käskis neil koolist lahkuda. Seejärel saatis ta Ameerika Ühendriikide armee sõdurid õpilaste kaitsmiseks. See oli oluline kodanikuõiguste võit. See tähendas, et föderaalvalitsus oli valmis sekkuma ja sundima osariike lõpetama segregatsiooni koolides.

Kahjuks kohtlesid paljud kooli valged õpilased Little Rock Nine'i õpilasi väga halvasti. Kooliaasta lõpus suleti Little Rocki keskkool, et järgmisel aastal ei peaks mustanahalisi õpilasi vastu võtma. Sama tegid ka teised koolid üle kogu lõunaosa.

Istumisreidid (1958-1960)

Aastatel 1958-1960 kasutasid aktivistid istumisstreikide abil protestiks segregatsiooni vastu lõunapunktides (väikesed restoranid kaupluste sees). Nad istusid lõunalauas ja palusid viisakalt, et nad saaksid süüa. Kui neile öeldi, et nad peavad lahkuma, jätkasid nad vaikselt leti ääres istumist. Sageli jäid nad sinna, kuni söögikoht suleti. Aktivistide rühmad tulid ikka ja jälle samadesse kohtadesse istuma, kuni need kohad nõustusid afroameeriklasi oma lõunalauas teenindama.

1958. aastal korraldas NAACP esimese sit-in'i Wichitas, Kansases. Nad istusid lõunalauas kaupluses nimega Dockum's Drug Store. Kolme nädala pärast said nad poe lahti segregeerida. Varsti pärast seda kaotasid kõik Dockumi apteegid Kansases segregatsiooni. Järgmisena korraldasid üliõpilased Oklahoma Citys (Oklahoma) eduka istumisseisu ühes teises apteegis.

1960. aastal hakkasid kolledži üliõpilased (sealhulgas mõned valged üliõpilased) istuma Woolworthi lõunapausilauas Greensboros, Põhja-Carolinas. Mõne aja pärast hakkasid nad istuma ka teistes söögikohtades. Kauplustes, kus need lõunapausid toimusid, vähenes müük kolmandiku võrra. Need kauplused kaotasid segregatsiooni, et vältida jätkuvat raha kaotust. Pärast viis kuud kestnud istumisrünnakuid kaotas ka Greensboro Woolworth's oma lõunalauasegregatsiooni. Greensboro istumisstreigist kirjutasid ajalehed üle kogu riigi. Varsti hakkasid inimesed istuma kogu lõunas.

Mõned päevad pärast Greensboro üliõpilaste istumisstreigi algust alustasid üliõpilased Nashville'is, Tennessee osariigis, oma istumisstreigi. Nad valisid kauplused Nashville'i linnaosas, kus oli kõige rohkem kauplusi. Enne istumisstreikide alustamist otsustasid nad, et nad ei kavatse olla vägivaldsed, ükskõik mis ka ei juhtuks. Nad koostasid reeglid, mida hakkasid kasutama ka teiste linnade aktivistid. Nende reeglid ütlesid:

Ärge [lööge] tagasi ega kiruge, kui teid kuritarvitatakse. ... Ärge blokeerige sissepääse kauplustesse väljaspool [või] vahekäike sees. [Olge alati viisakas] ja sõbralik. Istuge sirgelt; alati näoga leti poole. ... Suunake teabeotsijad viisakalt oma juhi juurde. Pidage meeles Jeesuse, Gandhi, Martin Luther Kingi õpetusi. Armastus ja vägivallatus on tee.

Paljusid Nashville'i üliõpilasi ründasid ja väärkohtlesid valgenahaliste rühmad, vahistasid ja isegi peksid politsei poolt. Kuid üliõpilased olid alati vägivallatud. Nende protestid ja rünnakud nende vastu tõid rohkem ajalehtede lugusid ja tähelepanu. See näitas ka seda, et aktivistid olid tõeliselt vägivallatud. Pärast kolm kuud kestnud istumisstõkkeid kaotasid kõik Nashville'i kesklinna kaubamajade lõunapunktid oma segregatsiooni.

Peagi toimusid istumisstreigid üle kogu riigi. Istumisreidid toimusid isegi Nevadas ja sellistes põhjapoolsetes osariikides nagu Ohio. Üle 70 000 inimese, nii mustanahaliste kui ka valgete, osales istumisstreigis. Nad kasutasid istumisstreike, et protesteerida igasuguste segregatsiooniga kohtade vastu - mitte ainult söögikohad, vaid ka rannad, pargid, muuseumid, raamatukogud, ujulaid ja muud avalikud kohad.

Istumisseisakud said isegi president Eisenhoweri toetuse. Pärast Greensboro istumisstreikide algust ütles ta, et ta "tunneb sügavat poolehoidu mis tahes rühma püüdlustele kasutada võrdseid õigusi, mis on neile põhiseadusega tagatud".

1960. aasta aprillis kutsuti istumisrünnakuid juhtinud üliõpilased konverentsile. Konverentsil otsustasid nad moodustada üliõpilaste vägivallatu koordinatsioonikomitee (SNCC). SNCC-st sai oluline rühm kodanikuõiguste liikumises.

Vabaduse ratsutamine (1961)

1960. aastal otsustas ülemkohus kohtuasjas Boynton vs. Virginia, et inimeste eraldamine ühistranspordis, mis sõidab ühest osariigist teise, on ebaseaduslik. 1961. aastal otsustasid üliõpilasaktivistid katsetada, kas lõunapoolsed osariigid järgivad seda otsust. Rühmad mustanahalisi ja valgeid aktiviste otsustasid sõita bussidega läbi lõunaosa, istudes koos, selle asemel et segregatsiooni teha. Nad kavatsesid sõita bussidega Washingtonist New Orleansi, Louisiana osariiki. Nad nimetasid neid sõite "Vabaduse sõitudeks".

Vabaduse rattureid tabas oht ja vägivald. Näiteks:

• Üks buss Alabamas sai tulekahjupommi ja vabadussõitjad pidid oma elu eest põgenema.
• Birminghamis, Alabamas, lasi avaliku julgeoleku volinik Eugene "Bull" Connor Ku Klux Klani liikmetel 15 minutit vabadusrattureid rünnata, enne kui politsei neid "kaitses". Rattureid peksti tugevalt ja üks neist vajas 50 õmblusti pähe.
• Montgomerys, Alabamas, ründas vabadussõitjaid valgetest inimestest koosnev rahvamass (suur, vihane grupp). See põhjustas tohutu mässu, mis kestis kaks tundi. Viis Freedom Riderit pidid haiglasse minema ja veel 22 inimest sai vigastada.

Üliõpilaste vägivallatu koordinatsioonikomitee (SNCC) tõi rohkem vabadussõitjaid, et liikumine jätkuks. Ka neile võeti vastu vägivalda:

“	Neeger on teistsugune, sest Jumal tegi ta teistsuguseks, et teda karistada. - Mississippi kuberner Ross Barnett sellest, miks ta toetas segregatsiooni.	”

• Montgomerys ründas järjekordne rahvamass bussi. Nad lõid ühe aktivisti teadvusetuks ja lõid teisele hambad välja.
• Mississippi osariigis Jacksonis arreteeriti vabadussõitjad, sest nad kasutasid "ainult valgetele mõeldud" tualettruume ja söögikohti.
• Liikumisega ühinesid uued vabadussõitjad. Kui nad jõudsid Jacksonisse, arreteeriti ka nemad. Suve lõpuks oli vangi pandud üle 300.

Uus seadus

Kuid inimesed kogu riigis hakkasid toetama Freedom Riders'i, kes ei olnud kunagi kasutanud vägivalda, isegi kui neid rünnati. Lõpuks nõudis Robert Kennedy, tema venna John F. Kennedy valitsuse peaprokurör, uue seaduse vastuvõtmist segregatsiooni kaotamise kohta. Selles öeldi, et:

• Inimesed võisid bussides istuda, kuhu nad soovisid.
• Bussijaamades ei võiks olla "valge" ja "värviline" sildid
• Valgetele ja mustadele ei saanud olla eraldi joogipurskkaevusid, tualette ega ooteruume.
• Lõunalauad pidid teenindama kõikide rasside esindajaid.

Valijate registreerimine (1961-1965)

Aastatel 1961-1965 püüdsid aktivistide rühmitused saavutada, et mustanahalised inimesed registreeruksid (registreeriti) valimistel. Alates rekonstrueerimise lõpust olid lõunapoolsed osariigid vastu võtnud seadusi ja kasutasid mitmeid strateegiaid, et mustanahalisi ei saaks registreerida valimistel. Sageli ei kehtinud need seadused valgete inimeste suhtes.

Valijate registreerimise aktivistid alustasid Mississippis. Kõik Mississippi kodanikuõiguste organisatsioonid ühinesid, et püüda inimesi registreerida. Seejärel alustasid Louisiana, Alabama, Georgia ja Lõuna-Carolina aktivistide rühmad sarnaseid programme. Kui aga aktivistid püüdsid mustanahalisi hääletama registreerida, peksid, arreteerisid, tulistasid ja isegi mõrvasid neid politsei, valged rassistid ja Ku Klux Klan.

Samal ajal vallandati mustanahalised, kes üritasid end hääletama registreerida, töölt, visati kodudest välja, peksti, arreteeriti, ähvardati ja mõnikord mõrvati.

1964. aastal võeti vastu 1964. aasta kodanikuõiguste seadus. See muutis diskrimineerimise ebaseaduslikuks ja ütles konkreetselt, et eri rasside puhul on ebaseaduslik kehtestada erinevad nõuded valijate registreerimiseks. Kuid isegi pärast selle seaduse vastuvõtmist tegid lõunapoolsed osariigid mustanahaliste hääletamist endiselt väga raskeks. Lõpuks võeti vastu 1965. aasta valimisõiguse seadus. See seadus sisaldas viise, kuidas tagada, et kõik Ameerika Ühendriikide kodanikud saaksid oma hääleõiguse.

Mississippi ülikoolide integreerimine (1956-1965)

Alates 1956. aastast tahtis mustanahaline mees nimega Clyde Kennard minna Mississippi Southern College'i. Kennard oli teeninud Korea sõjas ja tahtis kasutada GI Bill'i, et minna kolledžisse. Kolledži president William McCain palus osariigi poliitikutel ja kohalikul rassistlikul rühmal, kes toetas segregatsiooni, hoolitseda selle eest, et Kennard ei pääseks kunagi kolledžisse.

Kenner arreteeriti kaks korda kuritegude eest, mida ta kunagi ei sooritanud. Lõpuks mõisteti ta süüdi ja mõisteti seitsmeks aastaks vangi. Pärast seda, kui Kennard oli kolm aastat vanglas sunnitööd teinud, andis kuberner Ross Barnett talle armu. Ajakirjanikud olid Kennardi juhtumit uurinud ja kirjutasid, et riik ei andnud Kennardile ravi, mida ta vajas oma jämesoolevähi tõttu. Kennard suri samal aastal. Hiljem, 2006. aastal, otsustas kohus, et Kennard oli süütu kuritegudes, mille eest ta oli vangi saadetud.

1962. aasta septembris võitis James Meredith kohtuasja, mis andis talle õiguse minna Mississippi ülikooli. Ta üritas kolm korda ülikooli sisse saada, et registreeruda kursustele. Kuberner Ross Barnett blokeeris Meredithi iga kord. Ta ütles Meredithile: Mississippis ei integreerita ühtegi kooli, kui ma olen teie kuberner." Ta ütles Meredithile: "[N]ia kooli ei integreerita, kui ma olen teie kuberner."

Peaprokurör Robert Kennedy saatis Ameerika Ühendriikide marssalid Meredithi kaitsmiseks. 30. septembril 1962 sai Meredith siseneda kolledžisse, kus teda kaitsesid marssalid. Sel õhtul alustasid üliõpilased ja teised rassistlikud valged siiski mässu. Nad viskasid kive ja tulistasid marssalide pihta. Kaks inimest hukkus, 28 marssalid said haavata ja veel 160 inimest sai vigastada. President John F. Kennedy saatis Ameerika Ühendriikide armee kooli, et lõpetada mäss. Meredith sai alustada kolledžis õppetööd järgmisel päeval pärast sõjaväe saabumist. Meredith elas üle ahistamise ja isolatsiooni kolledžis ning lõpetas 18. augustil 1963 politoloogiakraadi.

Meredith ja teised aktivistid jätkasid tööd riiklike ülikoolide segregatsiooni kaotamise nimel. 1965. aastal said esimesed kaks afroameerika üliõpilast minna Lõuna-Mississippi ülikooli.

Birminghami kampaania (1963)

1963. aastal alustas Southern Christian Leadership Conference (SCLC) Alabama osariigis Birminghamis kampaaniat. Selle eesmärkideks olid Birminghami kesklinna kaupluste segregatsiooni kaotamine, õiglane töölevõtmine ning mustanahaliste ja valgetest koosneva komitee loomine, mis koostaks plaani Birminghami koolide segregatsiooni kaotamiseks. Martin Luther King kirjeldas Birminghami kui "tõenäoliselt kõige enam [täielikult] segregatsiooniga linna Ameerika Ühendriikides".

Birminghami avaliku julgeoleku volinik oli Eugene "Bull" Connor. (Avaliku julgeoleku volinik vastutab politsei- ja tuletõrjeosakonna eest ning tegeleb hädaolukordadega, mis võivad olla ohtlikud linna elanikele. ) Connor oli väga integratsiooni vastu. Ta lasi sageli politseil, Ku Klux Klanil ja rassistlikel valgetel inimestel rünnata kodanikuõiguste aktiviste. Ta lubas, et mustad ja valged ei integreeru Birminghamis kunagi.

Aktivistid kasutasid mitmeid erinevaid vägivallatuid protestimisviise, sealhulgas istumisseisu, "põlvili" kohalikes kirikutes ja marsse. ^{lk 218} Linn sai aga kohtumääruse, milles öeldi, et kõik sellised protestid on ebaseaduslikud. Aktivistid teadsid, et see on ebaseaduslik, ja kodanikuallumatuse aktina keeldusid nad kohtumäärust järgimast. ^{lk 108} Protestijad, sealhulgas Martin Luther King, arreteeriti.

Vanglas viibides hoiti Kingi üksikvangistuses. Seal kirjutas ta oma kuulsa "Kirja Birminghami vanglast". Ta vabastati umbes nädala pärast.

Laste ristisõda

Väga vähesed aktivistid võisid siiski lubada endale vahistamise riski. Üks SCLC juhtidest tuli siis välja ideega koolitada keskkooli-, kolledži ja algkooliõpilasi, et nad saaksid osaleda protestides. Ta põhjendas seda sellega, et õpilastel ei olnud täiskohaga töökohti, mille eest hoolitseda, neil ei olnud perekondi, mille eest hoolitseda, ja nad võisid "endale lubada" vanglas olemist rohkem kui nende vanemad.

Ajakiri Newsweek nimetas seda plaani hiljem "Laste ristisõjaks". 2. mail üritas üle 600 õpilase, kellest mõned olid kõigest 8-aastased, marssida kohalikust kirikust raekoja juurde. Nad kõik arreteeriti.

“	Me jätkame vaatamata koertele ja tuletõrjevoolikutele. Me oleme liiga kaugele läinud, et tagasi pöörduda. - Martin Luther King, 3. mai 1963	”

Järgmisel päeval alustas veel 1000 üliõpilast marssimist. Bull Connor lasi politseikoerad nende kallale ja kasutas tuletõrjevoolikuid, et õpilasi maha lüüa. Kohal olid reporterid ning vägivalda näitavaid videoid ja pilte näidati televisioonis ja trükiti üle kogu riigi.

Kokkulepe

Inimesed kogu Ameerika Ühendriikides olid neid videoid nähes nii vihased, et president Kennedy töötas koos SCLC ja Birminghami valgete ettevõtjatega, et saavutada kokkulepe. Selles öeldi:

• Lõunakohad ja muud avalikud kohad kesklinnas kaotaksid segregatsiooni.
• Nad looksid komitee, et välja selgitada, kuidas lõpetada diskrimineerimine töölevõtmisel.
• Kõik vangistatud meeleavaldajad lastakse vabaks (ametiühingud, nagu AFL-CIO, aitasid koguda raha kautsjoni eest).
• Mustanahalised ja valged juhid suhtleksid regulaarselt

Mõned Birminghami valged ei olnud selle kokkuleppega rahul. Nad pommitasid SCLC peakorterit, Kingi venna kodu ja hotelli, kus King oli ööbinud. Tuhanded mustanahalised reageerisid sellele mässuga; mõned põletasid hooneid ja üks neist isegi noomis ja vigastas politseinikku. ^{lk 301}.

15. septembril 1963 pommitas Ku Klux Klan Birminghamis kirikut, kus kodanikuõiguste aktivistid sageli kohtusid enne oma marsside alustamist. Kuna see oli pühapäev, toimusid jumalateenistused. Pomm tappis neli noort tüdrukut ja vigastas veel 22 inimest.

"Rahulolematuse tõusev tõusulaine" (1963)

1963. aasta kevadel ja suvel toimusid protestid enam kui sajas Ameerika Ühendriikide linnas, sealhulgas põhjapoolsetes linnades. Chicagos puhkesid rahutused pärast seda, kui valge politseinik tulistas 14-aastast mustanahalist poissi, kes põgenes röövimise sündmuskohalt. Philadelphias ja Harlemis tülitsesid mustanahalised aktivistid ja valged töölised, kui aktivistid püüdsid integreerida riiklikke ehitusprojekte. 6. juunil ründas üle tuhande valge inimese Põhja-Carolinas istumisvõitlust; mustanahalised aktivistid lõid tagasi ja üks valge mees sai surma.

Cambridge'is, Marylandis, kuulutasid valged juhid välja sõjaseisukorra, et lõpetada mustade ja valgete vahelised võitlused. Peaprokurör Robert Kennedy pidi sekkuma, et sõlmida kokkulepe linna segregatsiooni kaotamiseks.

11. juunil 1963 seisis Alabama kuberner George Wallace tegelikult Alabama ülikooli uksel, et takistada kahe esimese mustanahalise üliõpilase sissepääsu. President Kennedy pidi saatma Ameerika Ühendriikide sõdurid, kes sundisid teda uksest välja astuma ja tagama, et mustanahalised üliõpilased saaksid kooli sisse.

Vahepeal oli Kennedy valitsus muutunud väga murelikuks. Mustanahaliste juhid olid Robert Kennedyle öelnud, et afroameeriklastel on üha raskem olla vägivallatu, kui neid rünnatakse ja kui Ameerika Ühendriikide valitsusel kulub nii kaua aega, et aidata neil saada oma kodanikuõigusi. 11. juuni õhtul pidas president Kennedy kõne kodanikuõigustest. Ta rääkis "kasvavast rahulolematuse [rahulolematuse] hoovusest, mis ohustab avalikku julgeolekut". Ta palus kongressil võtta vastu uued kodanikuõiguste seadused. Samuti palus ta ameeriklastel toetada kodanikuõigusi kui "moraalset küsimust ... meie igapäevaelus".

12. juuni varahommikul mõrvas Ku Klux Klani liige Mississippi NAACPi juhi Medgar Eversi. ^{lk. 113} Järgmisel nädalal andis president Kennedy kongressile oma kodanikuõiguste seaduseelnõu ja palus seda seaduseks muuta. ^{lk. 126}

Marss Washingtonile (1963)

1963. aastal kavandasid kodanikuõiguste juhid protestimarssi Washingtonis. Kõik suuremad kodanikuõiguste rühmitused, mõned ametiühingud ja teised liberaalsed rühmitused tegid selle marssi kavandamisel koostööd. Marsi täielik nimi oli "March on Washington for Jobs and Freedom". Marsi eesmärkideks oli saavutada kodanikuõiguste seaduste vastuvõtmine, panna USA valitsus looma rohkem töökohti ning saavutada kõigile võrdsed, head eluasemed, haridus, töökohad ja valimisõigus. Kõige tähtsam eesmärk oli siiski president Kennedy kodanikuõiguste seaduse vastuvõtmine. ^{lk 159}

Paljud inimesed arvasid, et nii paljude aktivistide kokkutulek ilma vägivalla ja rahutuskatastroofideta on võimatu. Ameerika Ühendriikide valitsus pani rahutuste puhuks läheduses valmis 19 000 sõdurit. Haiglad valmistusid ravima tohutut hulka vigastatuid. Valitsus muutis alkoholi müümise Washingtonis selleks päevaks ebaseaduslikuks. ^{lk 159}

Marss Washingtonile oli üks suurimaid vägivallatuid proteste inimõiguste eest Ameerika Ühendriikide ajaloos. Martin Luther King jr. arvas, et 100 000 marssijat teeb ürituse edukaks. 28. augustil 1963 kogunes marsile umbes 250 000 aktivisti üle kogu riigi. Marssijate hulgas oli umbes 60 000 valget inimest (sealhulgas kirikurühmad ja ametiühingute liikmed) ning 75-100 kongressi liiget. ^{lk 160} Koos marssisid nad Washingtoni monumenti juurest Lincolni mälestusmärgi juurde. Seal kuulasid nad kodanikuõiguste juhtide kõnesid.

Martin Luther King Jr. rääkis viimasena. Tema kõnest "Mul on unistus" sai üks ajaloo kuulsamaid kodanikuõiguste kõnesid.

Ajaloolased on öelnud, et Washingtoni marss aitas kaasa president Kennedy kodanikuõiguste seaduse vastuvõtmisele.

Malcolm X liitub liikumisega (1964)

Malcolm X oli Ameerika vaimulik, kes pöördus 1948. aasta paiku vanglas islamiusku. Temast sai Nation of Islami liige. ^{lk 138}. See rühmitus uskus mustanahaliste ülemvõimu - et mustanahaline rass on kõige parem. Nad uskusid, et mustanahalised peaksid olema valgetest täiesti sõltumatud ja peaksid lõpuks Aafrikasse tagasi pöörduma. ^{lk 127-128, 132-138 lk. 149-152} Nad uskusid ka, et mustanahalistel on õigus oma õiguste saamiseks vastu hakata ja kasutada vägivalda. Seetõttu ei toetanud Malcolm X ja Nation of Islam kodanikuõiguste liikumist, sest see oli vägivallatu ja toetas integratsiooni. ^{lk. 79-80}

1964. aasta märtsis visati Malcolm X siiski Nation of Islamist välja, sest tal olid erimeelsused rühma juhi Elijah Muhammadiga. Ta pakkus koostööd teiste kodanikuõiguste rühmitustega, kui need aktsepteerivad, et mustanahalistel on õigus end kaitsta.

26. märtsil 1964 kohtus Malcolm Martin Luther King Jr. Malcolmil oli plaan tuua Ameerika Ühendriigid ÜRO ette süüdistusega, et USA rikub afroameeriklaste inimõigusi. Dr. King võis seda toetada.

Aastatel 1963-1964 muutusid kodanikuõiguste aktivistid üha vihasemaks ja tõenäolisemaks, et nad hakkavad valgete vastu võitlema. 1964. aasta aprillis pidas Malcolm kuulsa kõne pealkirjaga "The Ballot or the Bullet". ("The ballot" tähendab "hääletamist.") Kõnes ütles ta, et kui USA valitsus "ei taha või ei suuda kaitsta neegrite elu ja vara", siis peaksid afroameeriklased end ise kaitsma. ^{lk 43} Ta hoiatas poliitikuid, et paljud afroameeriklased ei ole enam valmis "teist põske pöörama." ^{lk 25} Seejärel hoiatas ta valget Ameerikat selle eest, mis juhtub, kui mustanahalistel ei lubata hääletada:

“

[Kui me ei hääleta, siis jõuame olukorda, kus me peame valima kuuli. See on kas hääletus või kuul. ... Tuleb uus strateegia. Sel kuul on Molotovikokteilid, järgmisel kuul käsigranaadid ja järgmisel kuul midagi muud. See saab olema hääletussedelid või siis kuulid. lk. 30

”

 

Mississippi vabaduse suvi (1964)

1964. aasta suvel tõid kodanikuõiguste rühmitused Mississippi peaaegu 1000 aktivisti. Enamik neist olid valged üliõpilased. ^{lk. 66} Nende eesmärk oli töötada koos mustanahaliste aktivistidega valijate registreerimiseks ja õpetada suvel mustanahalistele lastele "vabaduskoolides". Samuti tahtsid nad aidata luua Mississippi Vabadusdemokraatliku Partei (MFDP). Sel ajal võisid Mississippi Demokraatlikus Parteis osaleda ainult valged inimesed. MFDP kavandati teise poliitilise erakonnana, mis võimaldaks mustanahalistel ja valgetel demokraatidel poliitikas osaleda.

Paljud valged Mississippi elanikud olid vihased, et inimesed teistest osariikidest tulevad ja püüavad nende ühiskonda muuta. Valitsustöötajad, politsei, Ku Klux Klan ja teised rassistlikud valged kasutasid mitmeid strateegiaid, et rünnata aktiviste ja mustanahalisi, kes üritasid end valimistel registreerida. Vabaduse suve projekt kestis kümme nädalat. Selle aja jooksul arreteeriti 1062 aktivisti, 80 peksti ja 4 tapeti. Kolm mustanahalist Mississippi elanikku mõrvati, sest nad toetasid kodanikuõigusi. Pommitati või põletati kolmkümmend seitse kirikut ja kolmkümmend mustanahaliste kodu või ettevõtet.

21. juunil 1964 kadus kolm Freedom Summeri aktivisti. Nädalaid hiljem leiti nende surnukehad. Nad olid mõrvatud kohaliku Ku Klux Klani liikmete poolt, kellest mõned olid ka Neshoba maakonna šerifiosakonna politseinikud. Kui inimesed otsisid nende surnukehi kohalikest soodest ja jõgedest, leidsid nad 14-aastase poisi ja seitsme teise mehe surnukehad, kes näisid olevat samuti mingil ajal mõrvatud.

Vabadussuve ajal rajasid aktivistid vähemalt 30 vabaduskooli ja õpetasid umbes 3500 õpilast. Õpilaste hulgas oli nii lapsi, täiskasvanuid kui ka eakaid. Koolides õpetati paljusid asju, näiteks mustanahaliste ajalugu, kodanikuõigusi, poliitikat, vabadusliikumist ning põhilisi lugemis- ja kirjutamisoskusi, mis on vajalikud hääletamiseks.

Samuti üritas suvel umbes 17 000 mustanahalist Mississippi elanikku end valimistel registreerida. Vaid 1600 suutis seda teha. Siiski liitus Mississippi Vabadusdemokraatliku Parteiga (MFDP) üle 80 000 inimese. See näitas, et nad tahtsid hääletada ja poliitikas osaleda, mitte lasta valgetel inimestel seda nende eest teha.

1964. aasta kodanikuõiguste seadus

John F. Kennedy pakutud kodanikuõiguste seaduseelnõu leidis toetust põhjapoolsetelt kongressi liikmetelt - nii demokraatidelt kui ka vabariiklastelt. Lõunapoolsed senaatorid aga takistasid pakutud seaduse vastuvõtmist. Nad pidasid 54 päeva filibusteri, et takistada seaduseelnõu vastuvõtmist. Lõpuks sai president Lyndon B. Johnson seaduseelnõu vastu võetud.

2. juulil 1964 allkirjastas Johnson 1964. aasta kodanikuõiguste seaduse. Seadus sätestas:

• Inimeste diskrimineerimine avalikes kohtades või töökohtadel ainult nende rassi, nahavärvi, usutunnistuse, soo või kodumaa tõttu oli ebaseaduslik.
• Kui kohad rikuksid seadust, võiks peaprokurör esitada nende vastu kohtuasja, et sundida neid seadust järgima.
• Kõik riiklikud või kohalikud seadused, mis seadustasid diskrimineerimise avalikes kohtades või töökohtadel, ei olnud enam seaduslikud.

Kingile antakse Nobeli rahupreemia (1964)

Detsembris 1964 anti Martin Luther Kingile Nobeli rahupreemia. Nobeli preemia üleandmisel ütles Nobeli komitee esimees:

“

Täna, nüüd, mil inimkonnal on [olemas] aatompomm, on aeg panna relvad ja relvastuse kõrvale ja kuulata Martin Luther Kingi sõnumit, mille ta meile andis: "Valik on kas vägivallatus või mitteeksistentsus" ..... [King] on esimene inimene läänemaailmas, kes on näidanud meile, et võitlust saab pidada ilma vägivallata. Ta on esimene, kes tegi oma võitluse käigus tõeks sõnumi vennaliku armastuse kohta, ja ta on selle sõnumi toonud kõigile inimestele, kõigile rahvastele ja rassidele.

”

Selma-Montgomery marsid (1965)

1965. aasta jaanuaris läksid Martin Luther King ja SCLC Alabama osariigis Selmasse. Sealsed kodanikuõiguste rühmitused olid palunud neil tulla appi, et aidata mustanahalisi inimesi hääletamiseks registreerida. Selmas oli sel ajal 99% valimistel registreeritud inimestest valged. Üheskoos alustasid nad tööd valimisõiguse nimel.

Järgmisel kuul aga tulistas politseinik rahumeelse marsi ajal afroameeriklase Jimmie Lee Jacksoni. Jackson suri. ^{lk 121-123} Paljud afroameeriklased olid väga vihased. SCLC oli mures, et inimesed olid nii vihased, et nad muutuvad vägivaldseks.

SCLC otsustas korraldada marsi Selma ja Montgomery vahel. See oleks 54 miili (87 kilomeetri) pikkune marss. Aktivistid lootsid, et marss näitab, kui väga afroameeriklased tahavad hääletada. Samuti tahtsid nad näidata, et nad ei lase rassismil ega vägivallal takistada võrdsete õiguste saamist.

Esimene marss toimus 7. märtsil 1965. aastal. Politseiametnikud ja rassistlikud valged ründasid marssijaid nuiate ja pisargaasiga. Nad ähvardasid marssijad Edmund Pettuse sillalt alla visata. Seitseteist marssijat pidi minema haiglasse ja veel 50 inimest sai vigastada. Seda päeva hakati nimetama veriseks pühapäevaks. Pildid ja filmid marssijate peksmisest ilmusid ajalehtedes ja televisioonis üle kogu maailma.

Nende asjade nägemine pani rohkem inimesi kodanikuõiguste aktiviste toetama. Inimesed tulid kogu Ameerika Ühendriikidest, et koos aktivistidega marssida. Üht neist, James Reebi, ründasid valged inimesed kodanikuõiguste toetamise eest. Ta suri 11. märtsil 1965.

Lõpuks otsustas president Johnson saata Ameerika Ühendriikide armee ja Alabama rahvuskaardi sõdurid marssijate kaitseks. Alates 21. märtsist kuni 25. märtsini kõndisid marssijad mööda "Jefferson Davise maanteed" Selmast Montgomery'sse. 25. märtsil sisenes 25 000 inimest Montgomery'sse. Martin Luther King pidas kõne pealkirjaga "How Long? Not Long" Alabama osariigi kapitooliumis. Ta ütles marssijatele, et võrdsete õiguste saavutamine ei kesta enam kaua, "sest moraalse universumi kaar on pikk, kuid see paindub õigluse poole".

Pärast marssi viis Viola Liuzzo, valge naine Detroidist, mõned teised marssijad lennujaama. Tagasi sõites mõrvasid teda kolm Ku Klux Klani liiget.

1965. aasta valimisõiguse seadus

6. augustil 1965 võtsid Ameerika Ühendriigid vastu valimisõiguse seaduse. See seadus muutis ebaseaduslikuks kellegi hääletamise takistamise tema rassi tõttu. See tähendas, et kõik osariikide seadused, mis takistasid mustanahalistel inimestel hääletamast, olid nüüd ebaseaduslikud.

Peaaegu 100 aasta jooksul olid registripidajad (valitsuse töötajad, kes registreerisid inimesi hääletama) kõik valged. Neil oli täielik võim selle üle, keda nad võisid registreerida ja keda mitte. Kui registripidaja keeldus mustanahalist inimest registreerida, võis see isik esitada vaid kohtuprotsessi, mida ta tõenäoliselt ei võitnud. Kuid valimisõiguse seadus muutis lõpuks seda süsteemi. Kui registreerija diskrimineeris mustanahalisi inimesi, võis peaprokurör saata föderaalametnikke kohalike registreerijate asemele.

Seadus töötas kohe. Mõne kuu jooksul oli 250 000 uut mustanahalist valijat registreerunud valima. Iga kolmas neist registreeriti föderaalametniku poolt, kes asendas rassistlikku registripidaja. 1965. aastal hääletas 74% Mississippi mustanahalistest valijatest ning Mississippi osariigis valiti rohkem mustanahalisi poliitikuid kui üheski teises osariigis. 1967. aastaks oli enamik afroameeriklasi registreeritud hääletama 9-s Lõuna-Ameerika 13-st osariigist.

Poliitikat lõunas muutis täielikult see, et afroameeriklased said hääleõiguse. Valged poliitikud ei saanud enam teha afroameeriklaste kohta seadusi, ilma et mustanahalistel oleks sõnaõigus. Paljudes lõunapiirkondades oli mustanahaliste arvuliselt rohkem kui valgetel. See tähendas, et nad võisid mustanahaliste poliitikute poolt hääletada ja rassistlikke valgeid välja hääletada. Samuti võisid mustanahalised, kes olid registreeritud valimisõigusega, olla ka vandekohtutes. Enne seda, kui afroameeriklastele esitati süüdistus kuriteos, oli žürii, mis otsustas, kas nad on süüdi, ainult valge.

Õiglase eluaseme liikumine (1966-1968)

Aastatel 1966-1968 keskendus kodanikuõiguste liikumine palju õiglasele eluasemele. Isegi väljaspool lõunapiirkondi oli õiglane eluase probleemiks. Näiteks võttis California 1963. aastal vastu õiglase eluaseme seaduse, mis muutis segregatsiooni eluasemetes ebaseaduslikuks. Valged valijad ja kinnisvaralobistid saavutasid järgmisel aastal seaduse tühistamise. See aitas kaasa Wattsi rahutuste tekkimisele. (Hiljem, 1966. aastal, muutis California õiglase elamuehituse seaduse uuesti seaduseks).

Aktivistid, sealhulgas Martin Luther King, juhtisid 1966. aastal Chicagos liikumist õiglase eluaseme eest. Järgmisel aastal tegid noored NAACP liikmed sama Milwaukee's. Mõlema linna aktiviste ründasid füüsiliselt valged majaomanikud ja juriidiliselt segregatsiooni toetanud poliitikud.

Õiglase eluaseme seaduseelnõu

Kõigist kodanikuõiguste liikumise ajal vastu võetud kodanikuõiguste seadustest oli kõige raskem vastu võtta õiglase elamuehituse seadus. See seadus muutis diskrimineerimise eluasemetes ebaseaduslikuks. See tähendas, et mustanahalistel lubati kolida valgetesse linnaosadesse. Nagu senaator Walter Mondale ütles: "See oli kodanikuõiguste isiklikuks muutumine."

Soovitatud õiglase elamuehituse seaduseelnõu saadeti kõigepealt Ameerika Ühendriikide senatisse. Seal oli enamik senaatoreid - nii põhjapoolsed kui ka lõunapoolsed - seaduseelnõu vastu. Märtsis 1968 saatis senat nõrgema versiooni esindajatekojale. Eeldati, et esindajatekoda teeb muudatusi, mis muudavad seaduseelnõu veelgi nõrgemaks.

Seda ei juhtunud. 4. aprillil 1968 mõrvati Martin Luther King. See tekitas paljudes kongressi liikmetes tunde, et nad peavad kiiresti midagi kodanikuõiguste osas ette võtma. Päev pärast dr Kingi mõrva seisis senaator Mondale senati ees ja ütles:

“

Rasside vahelise vägivallatu [suhte] suurim toetaja on surnud. Tema suuremeelsus valge inimese suhtes, tema usk kõigi inimeste põhilisele heale tahtele ja tema dramaatiline, vägivallatu tegutsemine võimaldas tal rääkida mõlema rassi poole. . . . Me võime täna palvetada, et vägivallatu juhi surm ei tooks vägivalda ellu. Eelseisvatel päevadel peame tegutsema Kingi unistuse täitmiseks. . . . Täna on kongressi ülesanne anda võimsat toetust ..., võttes viivitamatult vastu 1968. aasta kodanikuõiguste seaduse ja tegutsedes kiiresti, et pakkuda kõigile mustanahalistele ja valgetele töö- ja eluasemevõimalusi.

”

10. aprillil võttis kongress vastu 1968. aasta kodanikuõiguste seaduse. President Johnson allkirjastas seaduse järgmisel päeval. Osa sellest seadusest kannab nime "Õiglase eluaseme seadus". See muudab ebaseaduslikuks diskrimineerimise eluaseme müümisel, üürimisel või raha laenamisel eluaseme eest inimese rassi, nahavärvi, usutunnistuse või kodumaa alusel.

Kingi mõrvamine ja vaeste inimeste kampaania (1968)

1968. aastal kavandasid Martin Luther King ja SCLC vaeste inimeste kampaaniat. Selles liikumises osalesid kõikidest rassidest inimesed. Liikumise eesmärk oli vähendada kõigi rasside inimeste vaesust.

Osana oma vaesuse vastasest tööst hakkasid dr King ja SCLC rääkima Vietnami sõja vastu. King väitis, et Vietnami vaeseid inimesi tapetakse ja et sõda muudab nad ainult vaesemaks. Samuti väitis ta, et Ameerika Ühendriigid kulutasid üha rohkem raha ja aega sõjale ning vähem programmidele, mis aitaksid vaeseid ameeriklasi.

1968. aasta märtsis kutsuti dr King Memphisesse, Tennessee osariiki, et toetada streikivaid prügitöölisi. Neile töötajatele maksti väga vähe ja kaks töötajat olid oma tööd tehes surma saanud. Nad tahtsid olla ametiühingu liikmed. Dr. King arvas, et see streik sobib ideaalselt tema vaeste inimeste kampaaniaga. Niipea kui ta Memphisesse jõudis, hakkas King saama ähvardusi.

Päev enne tema mõrvamist pidas King jutluse pealkirjaga "Ma olen käinud mäetipul". Järgmisel päeval ta mõrvati. Pärast Kingi tapmist mässasid inimesed enam kui 100 linnas üle kogu Ameerika Ühendriikide.

Kodanikuõiguste juht Ralph Abernathy jätkas vaeste inimeste kampaaniat pärast Kingi surma. Umbes 3000 aktivisti lõid umbes kuueks nädalaks laagri Washingtonis asuvale National Mall'ile.

Päev enne dr Kingi matuseid viisid tema abikaasa Coretta Scott King ja kolm nende last 20 000 marssijat läbi Memphise. Sõdurid kaitsesid marssijaid. 9. aprillil juhtis proua King veel 150 000 inimest läbi Atlanta dr Kingi matuste ajal. Dr. Kingi kirstu vedas vana puidust vanker, mida vedasid muulad. Vanker oli dr Kingi vaeste inimeste kampaania sümboliks.

Proua King ütles kord:

“

[Martin Luther King, Jr.] andis oma elu maailma vaeste, Memphise prügitööliste ja Vietnami talupoegade eest. Päeval, mil neegrid ja teised orjuses olevad inimesed on tõeliselt vabad, päeval, mil puudus on kaotatud, päeval, mil sõjad ei ole enam, sel päeval tean, et minu abikaasa puhkab kaua välja teenitud rahus.

”

Haridussegregatsioon USAs enne Brownit


Lõunasöögileti osa Greensboro, Põhja-Carolina istumisrongkäikudest


Vabaduse ratturite arreteerimine Tallahassee'is, Florida, 16. juuni 1961


James Meredith kõnnib klassi, teda kaitsevad USA marssalid.


"Bull" Connor lubas sageli kodanikuõiguste aktiviste rünnata


George Wallace seisab Alabama ülikooli uksel, et hoida mustanahalisi üliõpilasi eemal


Vaade rahvahulgale Washingtoni marsi ajal


Malcolm X kohtub Martin Luther Kingiga, 26. märts 1964


FBI plakat, millel on kujutatud kolm kadunud aktivisti


Politsei ründab "verisel pühapäeval" vägivallatsejaid


President Lyndon Johnson ja dr King räägivad 1966. aastal õiglasest eluasemest.

Surmad

Kodanikualgatusliikumise ajal tapeti palju inimesi. Mõned tapeti sellepärast, et nad toetasid kodanikuõigusi. Teisi tapsid Ku Klux Klan (KKK) või teised rassistlikud valged, kes tahtsid mustanahalisi terroriseerida. Keegi ei tea, kui palju inimesi tapeti kodanikuõiguste liikumise ajal. Siin on siiski mõned näited. Inimesed, kelle nimed on sinisega esile tõstetud, olid tapmise ajal lapsed või teismelised.

Ohvri(d):	Kodu:	Tapmise aasta:	Killed In:	Killed By:	Allikas
Rev. George W. Lee, NAACP liige	Mississippi	1955	Mississippi	Valge kodanike nõukogu liikmed, kellele ei meeldinud, et Rev. Lee registreeris mustanahalisi hääletama.
Lamar Smith	Mississippi	1955	Mississippi	Tundmatu valge mees, sest Smith oli organiseerinud mustanahaliste hääletamist
Emmett Till (14-aastane)	Chicago	1955	Mississippi	Lynchitud kahe valge mehe poolt, kes süüdistasid teda valge naisega flirtimises
John Earl Reese (16-aastane)	Texas	1955	Texas	Lasknud valged mehed, kes üritasid mustanahalisi hirmutada, et nad loobuksid uue kooli plaanidest
Willie Edwards	Alabama	1957	Alabama	Lynchitud nelja Ku Klux Klani liikme poolt, kes arvasid, et ta kohtub valge naisega (ei olnud).
Roman Ducksworth		1962	Mississippi	Politseinik, kes käskis teda bussist välja ja tulistas teda. Ohvitser võis arvata, et ta on vabadussõitja.
Paul Guihard, ajakirjanik	Inglismaa	1962	Mississippi ülikooli rahutused	Õpilased mässavad pärast seda, kui James Meredithi kooli sisse lastakse
William Lewis Moore	New York	1963	Alabama	Tapeti kodanikuõiguste marsi ajal, olles ise Tennessee'st Mississippi'sse sõitnud
Medgar Evers, NAACP juht	Mississippi	1963	Tema kodu sissesõidutee	Byron De La Beckwith (Valge Kodanike Nõukogu liige)
Addie Mae Collins (14-aastane)	Alabama	1963	16. tänava baptistikiriku pommiplahvatused	4 Ku Klux Klani liiget	p. 147
Denise McNair (11)	Alabama	1963	16. tänava baptistikiriku pommiplahvatused	4 Ku Klux Klani liiget	p. 147
Carole Robertson (14)	Alabama	1963	16. tänava baptistikiriku pommiplahvatused	4 Ku Klux Klani liiget	p. 147
Cynthia Wesley (14)	Alabama	1963	16. tänava baptistikiriku pommiplahvatused	4 Ku Klux Klani liiget	p. 147
Virgil Lamar Ware (13)	Alabama	1963	Alabama	Lasknud valged teismelised, kes olid just tulnud segregatsiooni toetavast meeleavaldusest
Louis Allen	Mississippi	1964	Mississippi	Tapeti pärast seda, kui nägi, kuidas teine kodanikuõiguste töötaja mõrvati
Johnnie May Chappel	Florida	1964	Florida	Valged mehed otsivad mustanahalist inimest, keda tulistada
Pastor Bruce Klunder	Oregon	1964	Ohio	Purustati buldooseriga, kui protesteeriti ehitatava segregatsioonikooli vastu
Henry Hezekiah Dee (19-aastane)	Mississippi	1964	Mississippi	Ku Klux Klani liikmed, kes arvasid, et ta on osa vandenõust, et hankida relvi mustanahalistele (ta ei olnud seda).
Charles Eddie Moore (19)	Mississippi	1964	Mississippi	Ku Klux Klani liikmed, kes arvasid, et ta on osa vandenõust, et hankida relvi mustanahalistele (ta ei olnud seda).
James Earl Chaney, Vabaduse suve aktivist	Mississippi	1964	Neshoba maakond, Mississippi	Lynchitud 10 KKK liiget (7 süüdi mõistetud)
Andrew Goodman, Vabaduse suve aktivist	New York City	1964	Neshoba maakond, Mississippi	Lynchitud 10 KKK liiget (7 süüdi mõistetud)
Michael Schwerner, Vabaduse suve aktivist	New York City	1964	Neshoba maakond, Mississippi	Lynchitud 10 KKK liiget (7 süüdi mõistetud)
Kolonelleitnant Lemuel Penn	Washington, D.C.	1964	Gruusia	Ku Klux Klani liige tulistas teda möödasõitva autoga, kui Penn sõitis koju USA armee reservväelaste väljaõppelt
Malcolm X	Nebraska	1965	New York City	3 Nation of Islami liikmed
Jimmie Lee Jackson	Alabama	1965	Alabama	Politseiametnik rahumeelse marsi ajal	lk. 121–123
Pastor James Reeb	Boston	1965	Selma	3 valget meest, kes peksid teda kodanikuõiguste toetamise eest
Viola Liuzzo	Pennsylvania	1965	Selma	4 Ku Klux Klani liiget kodanikuõiguste toetamise eest
Willie Brewster	Alabama	1965	Alabama	Lasknud valged mehed, kes kuulusid vägivaldsesse neonatsirühmitusse
Jonathan Daniels	Boston	1965	Alabama	Abipolitseinik vahetult pärast vanglast vabastamist. Daniels oli vangistatud valijate registreerimisel abistamise ja protestimise eest
Vernon Dahmer	Mississippi	1966	Mississippi	14 KKK liiget (4 süüdi mõistetud), kes pommitasid tema maja pärast seda, kui Dahmer pakkus, et ta maksab valimisjaoskonna makse mustanahaliste eest, kes ei saa neid endale lubada, et nad saaksid hääletada.
Ben Chester White	Mississippi	1966	Mississippi	KKK liikmed, kes arvasid, et nad saavad musta mehe tapmisega juhtida tähelepanu kõrvale kodanikuõiguste marsist
Wharlest Jackson, NAACP juht	Mississippi	1967	Mississippi	KKK liikmed, kes lasid tema auto õhku pärast seda, kui ta sai töökoha, mida enne teda võisid saada ainult valged inimesed
Benjamin Brown		1967	Mississippi	Politsei, kes tulistas rahvahulka üliõpilaste protestil, kus Brown oli
Samuel Ephesians Hammond (18-aastane)		1967	Lõuna-Carolina riiklik kolledž	Politsei, kes tulistas üliõpilaste protesti
Delano Herman Middleton (17)		1967	Lõuna-Carolina riiklik kolledž	Politsei, kes tulistas üliõpilaste protesti
Henry Ezekial Smith (19)		1967	Lõuna-Carolina riiklik kolledž	Politsei, kes tulistas üliõpilaste protesti
Martin Luther King, Jr.	Gruusia	1968	Memphis	James Earl Ray

Kodanikualgatusliikumise ajal suri või hukkus tundmatu arv teisi inimesi.

Seotud leheküljed

• Ajalugu: Plessy v. Ferguson.
• Põhjused: Rassism; valge ülemvõim; rassiline eraldamine; diskrimineerimine; Jim Crow seadused; lünkimised.
• Inimesed: Coretta Scott King; James Lawson; James Meredith; Little Rock Nine; Rosa Parks; Malcolm X.
• Rühmad: Riiklik värviliste inimeste edendamise ühendus (NAACP); Lõuna-Kristlik Juhtimiskonverents (SCLC); Üliõpilaste vägivallatu koordinatsioonikomitee (SNCC).
• Õigus ja valitsus: Ameerika Ühendriikide õigus; kohtupraktika; föderaalõigus; seadusandlus; Ameerika Ühendriikide põhiseadus; ülemkohus; Ameerika Ühendriikide kongress
• Õigused: kodanikuõigused; kodanikuvabadused; inimõigused; hääleõigus; sotsiaalne võrdõiguslikkus; sotsiaalne õiglus.
• Muu: Ku Klux Klan; päikeseloojangulinnad; Valge Kodanike Nõukogu.