See artikkel koosneb riikide loetelust mandrite kaupa koos nende pealinnadega. Loetelus on eesmärk anda selge ja praktiline ülevaade — millised riigid asuvad millisel mandril ja millised linnad on nende ametlikud või tegelikud halduskeskused.

Mandrite liigitussüsteemid

Kasutusel on mitu kontinentide liigitussüsteemi. Esimene mandrite süsteem on seitsme kontinendi süsteem, mis koosneb Euroopast, Aasiast, Aafrikast, Okeaaniast/Austraaliast, Põhja-Ameerikast, Lõuna-Ameerikast ja Antarktikast.

Kuue kontinendi süsteem on sisuliselt sama, mis seitsme kontinendi süsteem, ainus erinevus seisneb selles, et kaks kontinenti on ühendatud. Kuue kontinendi süsteemil on kaks versiooni: ühes liidetakse Euroopa ja Aasia Euraasiaks ning teises Põhja- ja Lõuna-Ameerika Ameerikaks.

Viie kontinendi süsteem kohaldab Euraasiat ja Ameerikat koos, kõik teised kontinendid jäävad samaks.

Lõpuks on nelja kontinendi süsteem sama, mis eelmine, kuid Aafrika ühineb Euraasiaga, millest saab Afro-Euraasia, jättes eraldi kontinentidena alles Okeaania ja Antarktika.

Ainus muutuja nendes süsteemides on Antarktis. Kuna Antarktika ei ole püsivalt asustatud, ei ole haruldane, et see on neist klassifitseerimissüsteemidest välja jäetud. Samuti võivad eri riigid ja allikad erineda selles, kuidas täpselt mandrite piire määratletakse (näiteks kus algab Euroopa ja kus lõpeb Aasia — tavaliselt arvestatakse Uuraali ja Kaukaasia piire, aga erimeelsusi esineb).

Riikide tunnustamine ja loetelu ulatus

Ei ole olemas üldtunnustatud vastust selle kohta, kui palju riike maailmas tegelikult on. Minimaalne vastus on 193 ÜRO liikmesriiki. Siiski on palju rohkem moodustavaid, de facto ja iseseisvaks kuulutatud riike, mis tavaliselt lisatakse sellele nimekirjale. Näiteks on olemas kaks ÜRO vaatlejaliiget (Vatikani Linnriik ja Palestiina) ning mitmed osaliselt tunnustatud või praktiliselt iseseisvad üksused (nt Kosovo, Taiwan, Lääne-Sahara), mille staatus rahvusvahelises õiguses ja tunnustamises varieerub.

Lisaks kuuluvad riigi mõiste alla teatavad väga autonoomsed esimese tasandi haldusüksused ja sõltuvuspiirkonnad (nt Prantsuse ülemereterritooriumid, Taani Gröönimaa ja Fääri saared, Ühendkuningriigi sõltuvused), mida mõned loendid võivad eraldi märgistada või lisada lisana.

Pealinnad, ametlikud ja tegelikud halduskeskused

Artikli peamine komponent on iga riigi pealinna nimetamine, kuid on oluline eristada järgmisi termineid:

  • De jure pealinn — ametlikult kirjas riigi põhiseaduses või muudes õigusaktides (näiteks Amsterdam on Madalmaade ametlik pealinn).
  • De facto pealinn — linn, kus tegelikult asuvad valitsusasutused ja administratsioon (näiteks Haag Madalmaades on valitsuse ja diplomaatiliste peakorterite asukoht ehk de facto valitsuskeskus).
  • Jagatud/mitmepealinnaline süsteem — mõned riigid kasutavad eri pealinnu eri võimude jaoks (nt Lõuna-Aafrika Vabariigil on kolm pealinna: Pretoria — täitev, Cape Town — seadusandlik, Bloemfontein — kohtulik; Bolivia eristab Sucret ja La Pazi).
  • Vaidlustatud või rahvusvaheliselt tunnustamata pealinnad — näiteks Iisrael kuulutab Jeruusalemma oma pealinnaks, ent paljude riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide silmis on selle staatust rahvusvaheliselt vaidlustatud; Palestiina väidab ka Jeruusalemma Idaosa pealinnana.

Transkontinentaalsed riigid ja geograafilised erandid

Mõned riigid asuvad tegelikult mitmel mandril — need on transkontinentaalsed riigid. Levinumad näited on:

  • Venemaa (Euroopa ja Aasia)
  • Türgi (peamiselt Aasia, osa Türgiakse asub Euroopas, Istanbul on mõlemal pool Bosporuse väina)
  • Egiptus (peamiselt Aafrika, Sinai poolsaart arvestades ka osa Aasiast)
  • Kasahstan, Aserbaidžaan, Gruusia (geograafiliselt ja poliitiliselt liidetud Euraasia piirialadega)
  • Türgi ja Venemaa näited toovad esile, et riikide mandriline määratlus võib sõltuda nii geograafilistest kui ka poliitilistest kaalutlustest.

Antarktika ja sõltuvuspiirkonnad

Antarktika on erandlik: selle territooriumi üle ei kehti tavaline riiklik suveräänsus, sest Antarktika leping (Antarctic Treaty System) piirab ja reguleerib territooriumi kasutamist teaduslikeks ja rahumeelseteks eesmärkideks ning peatab enamikul juhtudel uute suveräänsuse nõuete esitamise. Seetõttu ei ole Antarktikas püsiasustust ega traditsioonilisi pealinnu.

Sõltuvus- ja üleminekuterritooriumid (nt Prantsuse, Briti, Hollandi ja teiste riikide ülemereterritooriumid) võivad mõnes nimekirjas olla eraldi loetletud, kuid tavaliselt ei kajastu need ÜRO liikmesriikide arvu hulgas.

Kuidas see loetelu on koostatud

Allpool esitatud loetelu järgib seitsme kontinendi süsteemi ja hõlmab peamiselt ainult ÜRO liikmesriike, kui ei ole märgitud teisiti. Kui mõni riik või territoorium on lisatud hoolimata tunnustuse piirangutest, on see tavaliselt märgitud selgitusega (nt de facto olek, osaline tunnustus või sõltuvusstaatus). Pealinnade juures võib olla täiendav märge juhul, kui tegemist on de jure/de facto erisusega või kui pealinn on vaidlustatud.

Loetelu koostamisel on arvesse võetud järgmisi põhimõtteid:

  • Esitada peamised riigid ja nende pealinnad selgelt mandrite kaupa vastavalt seitsme kontinendi süsteemile.
  • Märgistada erijuhtumid (osaline tunnustus, mitu pealinna, de facto administratsioon jne).
  • Jätta eraldi loetavaks sõltuvus- ja ülemereterritooriumid ning de facto moodustised, et vältida segadust ÜRO ametliku liikmesuse ja laiemate poliitiliste realiteetide vahel.

Jätkates allpool, leiate iga mandri järgi järjestatud riikide loetelud koos nende ametlike (või muul moel olulisemate) pealinnadega ning vajadusel lühikommentaaridega tunnustuse ja administratiivse staatuse kohta.